Triin on USAs: Muuseumipäev

Meil on siin pikk nädalavahetus – esmaspäeval, 27. mail on Memorial Day, mil mälestatakse Ameerika Kodusõjas (1861 – 1865) hukkunud inimesi. Tavaliselt külastatakse sel nädalavahetusel (Memorial Weekend) erinevaid mälestsusmärke (kuigi televisiooni reklaamidest tundub, et rohkem oodatakse inimesi poodlema, sest absoluutselt igal pool on Memorial Day sales – riided, mööbel, autod, burger (sööma oodatakse ka loomulikult)). Mina otsustasin hoopis (kuna ilmad on hetkel suht jahedad) muuseumidesse minna. Eelmisel õhtul, kui marsruuti paika panin, olin suhteliselt entusiastlik ja mõtlesin, et jõuan kolme muuseumi külastada, aga tutkit (nagu isa ütleb) – jõudsin vaid esimesse (a vähemasti selle mõlemasse hoonesse).

Käisin National Gallery of Art’is. Läksin sinna, sest lugesin netist, et seal on praegu Edvard Munchi ja Henri Matisse’i näitused. Ja väga hea, et läksin! Nägin nii paljusid maailmakuulsaid teoseid – päris võimas tunne oli Raphaeli „Madonna lapsega“ ees seista. Munchi näitusel oli „Karje“ ka eksponeeritud, sain teada, et Munch ise nimetas selle algupäraselt saksakeelselt „Geschrei“. Veel paelusid mind tema tööde puhul kuus teost sarjast „Two women on the Shore“ (1898 – 1916). Kujutatud naiste puhul on tegemist Munchi õe ja tädiga, kes sümboliseerivad kahte generatsiooni – noort, elu (valge) ja vana, surma (must). Noore naise lootusrikas pilk on suunatud üle sinise mere – tulevikku. Mida ta aga ei märka, on vanadus, surm tema kõrval, milleks ta on määratud saama.

Matisse’i näitust otsides nägin vahepeal Emahunti Romuluse ja Remusega, Peter Paul Rubensi „Taaniel lõvikoopas“ ja muud madalmaade kunsti. Muuseum oli väga suur ja tõenäoliselt jäid mul paljud ruumid külastamata ka, aga õnneks juhtusin saali, kus eksponeeriti 14. ja 15. sajandi Hollandi ja Flaami kunsti, need on siis põhiliselt seinavaibad Bernt Notke „Surmatants“ stiilis, mis mulle oma sünguses ning mitteperspektiivis millegipärast sümpaatsed on.

East Buildingus, kuhu läbi sädeleva tunneli läksin, pidi siis Matisse’i näitus olema, aga enne selle leidmist juhtusin parimale näitusele, mida kunagi külastanud olen. No päriselt ka! Selle pealkiri oli „When Art Danced with Music“ (juba pealkiri on väga kutsuv) ning eksponeeriti Diaghilevi ja Ballet Russes’i näidendeid ning kõike etendustega seonduvat (tantsijaid, lavastajaid, koreograafe, kostüüme, muusikat, ühtlasi näidati klippe etendustest). Näitus tähistab saja aasta möödumist Ballet Russes’i tegutsemise algusest. Ballet Russes oli 20. sajandi alguse üks kõige innovatiivsemaid tantsutruppe, mis muutis kogu senist tantsuetendust. Ühesõnaga algas siis tantsu muutumine balletist tänapäevase moodsa tantsu suunas. Selle eestvedajaks oli vene mees Sergei Diaghilev (ühtlasi olid kõik tantsijad vene päritolu) ning ühendus oli populaarne ja tuntud üle kogu (lääne)maailma, kus nad oma tegevusajal ka pisemates linnades etendusi andsid. Mängiti etendusi nagu „Afternoon of a Faun“ (1912), „The Blue God“ (1912), „Parade“ (1917), „The Song of the Nightingale“ (1917), „The Ball“ (1920ndad), „The Blue Train“ (1924), „Ode“ (1928) ja „The Prodigal Son“ (1929).

(„Afternoon of a Faun“, peaosas Nijinsky. Juhin lisaks tähelepanu muusikale, mis on väga hea)

(„Parade“, kostüümid Pablo Picasso)

Filmides, mida iga etenduse kohta näidati, rääkisid tolle aja lavastajad ja nende õpilased, kuidas tantsijaid õpetati täistallaga maha hüppama ja näiteks oma põsesarnasid pingutama (kõik pidi ideaalne olema). Näitusesaali kujundus oli ka väga meeldiv ja suhteliselt hubane – iga etenduse jaoks oli eraldi ruum, mille seinad olid valdavalt tumedates toonides ning kus ühel seinal näidati etendust ja teistel visandeid (mida olid teinud näiteks Picasso ja Matisse), kostüüme (Coco Chanel) jne. Nende etendustest sai oma filmide tegemiseks inspiratsiooni Charlie Chaplin ja paljusid etendatakse veel tänapäevani (ma tahaks vaatama minna!!)

Kahjuks seal pilti ei võinud teha ja ma teiega sealset õhustikku jagada ei saa, aga ehk mu kirjeldused ja netipildid annavad mingigi aimduse.