What's up?

Üks mu majakaaslane, Nyesha, küsib seda alati, kui ma tuppa sisse astun ja siis ma tavaliselt kogelen talle vastu, et „Hi...“, kuna ma ei oska sellele muudmoodi vastata. Endamisi mõtlen, et võib-olla peaks vastu ka küsima „What’s up?“ (no umbes nagu viisakas inglise keeles, kui keegi küsib „How do you do?“, siis vastad talle samaga, mitte tegelikult küsimusele, kuidas läheb, vastates). Üks päev siis guugeldasin: how to respond to what’s up? ja vastuseks sain „Not much, what’s up with you?“ Muhelesin siis, et nüüd tean, aga Nyesha pole seda enam küsinud. Võib-olla ta sai aru, et ma kohmetun alati ja loobus? Talle tegelikult sobib see väga hästi: Nyesha on mustanahaline (ma tegelikult ei tea, kuidas poliitiliselt korrektne öelda on. Kui keegi teab kindlalt (Merka?), siis võib kommentaari kirja panna). Eniveis, ta näeb muidu välja selline viisakas noor naine, aga ta keelekasutus on täiega geto, mis on väga lahe.

Kui küsida, mis siin veel õhus on, siis võiks vastata, et autolõhn, jasmiinilõhn (ja muude taimede, mis õitsevad), kanepilõhn (piirkonniti), prügilõhn (tööleminnes tee peal ühe juuksurisalongi taga – tuleb Balti jaam meelde, mille ka hommikuti kooli minnes läbisin ja kus alati mingi hapuksläinud grillkana hais oli), niidetud muru lõhn ja no kiirtoit ka muidugi.

Võib-olla on kõigil nii, aga minul igal juhul meenuvad erinevate lõhnadega paigad, mida olen külastanud või kus elanud. Üheks USA lõhnaks minu jaoks on auto lõhn. Ja mitte heitgaasi, mida siinsed masinad oma V8 mootoritega (vähemalt) ikka meeletult väljutavad, vaid lõhnakuuse oma. Kuna siin on nii palav, siis on pea kõigil autojuhtidel aknad lahti ja kui suure maantee või kiirtee ääres liikuda, eraldub selle lõhna pidevalt.

Floora on siin väga rikkalik ja praegu on just jasmiini õitsemisaeg, mille lõhn mulle väga meeldib. Mingi ilus suur puu õitseb ka, aga see on minu jaoks võõrliik, seega ei oska öelda, millega tegu. Rhododendron, mida siin puukujulisena leidub, on ka õide puhkenud. Tal on hästi ilusad suured õied.

Kui ma elukohta otsisin ja erinevates piirkondades ringi liikusin, siis päris mitmes neist oli kanepit õhus. Ükskord töölt tulles istus üks keskealine abielupaar majaesisel verandal: suitsetasid seal kanepit, naersid ja kuulasid sobilikku muusikat (a la Rolling Stones'i narkotegemise ajal kirjutatud slow'd lood). Kuigi karistused vahelejäämisel on karmid, tarbitakse seda taime siin väga palju, olenemata ajast ja kohast.

Aga see prügihais, mida ma hommikuti tunnen, on ikka kohutav, soojaga veel eriti. Alguses arvasin, et see tuleb toidupoest, aga siis selgus, et sealsamas on mingi juuksuri- või ilusalong ja ilmselt kogu see ülejääv keemia haiseb seal – jube. Vahepeal mingid kollast värvi ojad ka voolavad sealt nende prügikastide juurest. Ma loodan, et mõni pisem loom sinna ei satu, sest see annaks küll kohe otsad. Kodumaine Balta hapu grillkana lõhn on tunduvalt vähem irriteeriv.

Kuna siin on muru kõrguse kohta ranged eeskirjad (üle 15 cm ei tohi vist olla), siis niidetakse seda väga tihti. Muruinspektorid käivad seda vist aeg-ajalt joonlauaga mõõtmas ka, sest Maiken rääkis, et oli näinud oma naabermaja aial silti, mis ütles, et muru kõrgus on normid ületanud ja aeg on niidukile hääled sisse lüüa. Sellest siis värskelt niidetud muru lõhn.

No ja loomulikult kiirtoit, mille lõhna võib pea igal pool tunda. Õnneks pole see minus veel burgeriisu tekitanud, mis tähendab, et mäkiburksi pole veel söönud (või muud fast foodi). Aga vahetevahel isutab Eesti A4 kapsaburgeri järele. Sirius, Fasters – mm... Huvitav, kas siin selliseid ohtra kastme ja kapsalehtedega burgereid üldse tuntakse?

(Burger? Burger! Kes ostis burgeri? Ise pean ära sööma või?)

(double or nothing)