Triin on USAs: Ariel Pink's Haunted Graffiti

No nii hea muusika! Ülivõrdes emotsioonid. Tegelikult terve esmaspäeva õhtupoolik oli tore. Läksin kohe pärast tööd D.C.-sse. Ratta jätsin metroojaama, et ei peaks öösel jala koju minema. Ilm oli huvitav: vihm ja päike läbisegi ning palav lämbe õhk. Meie piirkonnale anti isegi tornaadohoiatus ja öeldi, et kui taevas rohekaks muutub, tuul tugevaks kisub ja rämpsu lendama hakkab, tasub kuhugi keldrisse pageda. No õnneks polnud vaja. Igatahes D.C.-s oli esialgu sajuvaba, aga kui ma lõpuks sammud klubi poole suunasin, hakkas jõhkralt sadama. Mul oli küll vihmavari kaasas, aga ühel hetkel polnud sellest enam kasu, sest vihm sadas nii kaldu. Õnneks sain maja äärde varju ning seal seistes ja vihmas jooksvaid inimesi vaadates mõtlesin, et olen ikka õnnega koos. Esiteks, mulle nii väga meeldib selline ilm, kui õhk on soe ja vihma täiega sajab. Igas teises olukorras (st kui pärast kontserdile ei pea minema) oleks ma oma juba niigi märjad kingad jalast võtnud ja paljajalu läbi vihma jooksnud. Ja teiseks, see, et mul on võimalus siin olla, on nii tore. Ma olen väga tänulik. Kui tuleb tuju lähen pärast tööd D.C.-sse ja kuulan mõnes klubis head bändi (Ariel Pink's Haunted Graffiti). Kui tahan, sõidan nädalavahetuseks New Yorki, mis on kolme tunni kaugusel. Enam ei ole see mingi filmis nähtud maailm, vaid nüüd ongi päris! Ma leian end viimasel ajal päris tihti mõtte juurest, et vau, ma olengi siin, elan selles maailmas, mis on hoopis teistsugune, kui kodu – suur, võimas, ettearvamatu, põnev. Naudin.

Kontserdist. Kui juba linna jõudsin hakkasin veits põdema üksi peole minekut. Muretsemiseks oli põhjust: ma polnud kunagi selles piirkonnas käinud, ehk siis polnud aimugi, kas satun viisakasse elamupiirkonda või väljun metroojaamast gängitulistamise keskele. Lisaks pole ma kunagi üksi peol käinud, Tartus Kongis vast, aga no seal olid kõik sõbrad ja põhimõtteliselt tuli ainult uksest sisse „üksi“ minna, kui sedagi. Eniveis, natuke hakkasin kahtlema oma minekus. Õnneks oli pilet enne ostetud, muidu vb oleks järgmise metrooga koju tagasi sõitnud. Ebakindlus kadus kohe, kui klubiuksest sisse astusin, sest seal oli nii kodune ja mõnus. Võtsin rummi koolaga ja asusin tantsuplatsile, ootasin peaesinejat. Enne Arieli ja bändi oli kaks soojendajat ka, kellest esimene Kirin J. Callinan (kui ma kohale jõudsin oli tema oma etteaste juba lõpetanud) ja teine Purple Pigeons, kes poolpaljalt laval oli ja suht psühhedeelset muusikat mängis, aga lõi sellega mõnusa meeleolu.

Siis mängis umbes pool tunnikest lavatagune DJ muusikat, samal ajal häälestas Ariel pille ja rahvast õigele lainele. Oli hea aeg natuke klubis ringivaatamiseks. Koht, kus käisin, on U Street Music Hall, mis asub, nagu nimigi ütleb, U Street’il – kohas, kus on väga palju erinevale publikule suunatud meelelahutusärisid (aga kõik tundus enam-vähem põrandapealne ja legaalne). U Street Music Hall oli küll põranda alune, st asus keldrikorrusel, aga tegemist ei ole teps mitte niiske ja umbse keldriruumiga (a la Balou), vaid väga avara saali ja baariga klubiga, mis paratamatult meenutas mulle Kink Konki (vb on asi Kongi kinnipanekus, et nüüd alateadlikult alternatiive otsin), aga ülesehituselt (ruumilahendus) ja külastajaskonnalt meenutas väga just seda head osa Tartust. Isegi oma Erki Luukas oli neil lavatehnikuna palgal.

Siis tuli bänd lavale. Ariel ise nägi suht saiko välja – juuksed olid tal kõik tagant ette kammitud ja ma ei saanudki aru, kas tal olid rekkamehe vuntsid (lenksud), mis algasid suunurkade juurest ja lõppesid allpool lõuga või siis oli ta omale kurva klouni „naeratuse“ näole joonistanud. Huvitav igatahes. Teised tüübid olid normsid, bassimees on äge indiaanlane (ma arvan). Muusika oli väga hea, mõnus lo-fi, californialik chillwave. Ma nautisin iga lugu, eriti aga „Only in my Dreams’i“. Peab vist vinüüli ostma.

Kojusõit oli ka tsill, pimedas, tühjadel tänavatel, kerges vihmasajus, jalgrattaga, hea muusika kõrvus kumisemas.