I hear ya, sister

Tunnen end siin juba mõned nädalad päris koduselt, kuigi päris koduks Ameerikat vist ei tahaks. Tööjuures on head suhted loodud, majarahvaga saan kenasti läbi ja linnas ka enam ära ei eksi. Koduigatsust ei ole!

Elukoha ja -kaaslastega on mul roppu kanti vedanud – esiteks, ma elan suures majas, mul on oma tuba koos voodi ja voodiriietega (mis tähendab, et ma ei pidanud sissekolides esimese asjana IKEAsse tekki, patju ja, mis kõige hullem, voodit, ostma tormama), mu tuba asub teisel korrusel, siia paistab päike ja on mõnus. Teiseks on olemas ka kõik muu eluks vajalik, nagu külmkapp, pesumasin, kuivati (milleta siin elu ette ei kujutata), isegi nõudepesumasin on; lisaks potid-pannid-nõud, mis taaskord säästsid mind jalavaevast teekonnal IKEAsse ja tagasi. Ja kolmandaks, mu majakaaslased on nii toredad! No päriselt ka. Mul on nendega väga vedanud. Megan ja Drew kutsuvad mind igale poole kaasa, kuhu nad ise lähevad ja no loomulikult ma lähen ka, sest vastasel korral passiksin niisama kodus teleka ja arvuti ees (vb kirjutaks rohkem, aga ma arvan, et teil on põnevam lugeda, kui mul reaalseid lugusid ka on, mitte ei aja niisama mulli või räägi ilmast).

Kõige olulisemaks peangi neid inimesi, kes mu teele siin USAs on sattunud ja kelleta mul siin tõenäoliselt tunduvalt igavam oleks. Eelmisel reedel näiteks, tulin töölt koju ja mõtlesin, et olen lihtsalt kodus, vaatan telekat, söön ning lähen magama, aga nii kui ma koduuksest sisse astusin hüüdis Megan: „Triiiiin, let’s go to S&J’s!“ ja, kuigi väikese kahtlusega, vastasin OK, eeldades, et võtame paar õlut ja tuleme vara koju. Aga läks vastupidi (nagu ikka paari õlle puhul). Esialgu siis istusime kolmekesi Megani ja Devoniga (Megani sõbranna) kohalikus baaris, kus ajasime niisama juttu, aga kuna reedeti on seal suht vaikne, siis otsustasime, et läheme mängime piljardit. Sellega sai suht palju nalja, kuna teadupoolest on inglise keeles sõnal ’pool’ mitu tähendust – piljard ja bassein. Megan muidugi eeldas, et mina arvan, et läheme ujuma ning et kui ma oleks kodus ujumisriided selga pannud, siis ta poleks mulle nalja pärast midagi öelnud ka. Kohalejõudes oleks kõigile küsijatele lihtsalt öelnud, et: „That’s how it’s done in Estonia“. Piljardis olime shark’id (siin kutsutakse tegijaid nii), võitsime, tantsisime, tutvusime kohalike politseinikega ja pärast käisime mäkis (kaotasin oma USA mäki süütuse). 

Ainuke, mis siin pidutsemise juures halb on see, et igal pool käiakse autoga, peol loomulikult tarbitakse alkoholi ja siis pärast on drink’n’drive koju. No päris lääpas olekus keegi rooli ei istu ja kui istuks, siis mina selle auto peale kindlasti ei läheks, aga siiski on see siin päris levinud (ka minu seltskonnas) ning tegelikult väga halb tegu ju.

Ahaa, eesti keele õpingud on ka alanud. Esimene sõna, mida Megani sõber Jay minult küsis, oli ’terviseks’, mis teeb kõigile palju nalja, kuna kõlab nagu ’dirty sex’. Ma tavaliselt kostan selle peale: „Eastern Europe, u know“. Kuna õhtu oli pikk, siis läksid õpingud natuke ropumate sõnade peale ka, nt kuidas me ütleme ’fuck you’. Ma ütlesin, et tavaliselt öeldaksegi ’fuck you’, mis Jayle nii palju nalja tegi. Ütles, et olen ta lemmikeestlane ja edaspidi pean talle võimalikult tihti ’fuck you’ ütlema. Võrdles mind isegi Tarantino filmiga ("Grindhouse" vist), kus Tarantino oli üheks osatäitjaks palganud just selle näitlejanna, kuna tema öeldud 'fuck you' meeldis talle enim. (olin meelitatud) Üldiselt läheb keeleõpe päris edukalt, kui R-täht välja arvata, selle põristamisega saavad hakkama vaid vähesed. Megan näiteks oskab ainult napsusena R öelda ja siis kõlab ka nagu piraat (arrrrrgh), aga see on väga naljakas. ’Suits’ on selgeks õpetatud, mis pidi kõlama palju paremini, kui ’cigarette’, lisaks veel ’jäätis’, ’kokaiin’ ja ’kook’, millest viimase puhul otsustasime, et ingliskeelne variant, 'cake', on ilusam.

Lisaks kohalike eesti keele kümblusele, hakkab ka minu inglise keel siin amerikaniseeruma. Eelmisel nädalal võtsin baaris aktiivsesse kasutusse terminid nagu „true that“, „my bad“ ja „I hear ya, sister“, mille peale kohalikud meeleheast muigasid ning ütlesid, et neil on rõõm näha ning kuulda, kui vabalt ma end siin juba tunnen. Tegelikult on osad ingliskeelsed väljendid mul juba mõnda aega erinevatest sarjadest ja filmidest varrukasse kogutud ning lõpuks ometi on võimalus neid aktiivselt igapäevaelus kasutada. Et vestlust kehakeelega elavamaks muuta õpetas Megan mulle mõned „liigutused“, näiteks, kui tuleb kõnelema mõni ebameeldiv inimene, siis on heaks variandiks ta oma õlalt kerge käeviipega minema pühkida. Nagu Obama selles videos 33. sekundil teeb.

 

Sain seda võtet kohe ühe tüübi puhul kasutada ka, kes ei teadnud, mis või kus on Euroopa. No kurat, kodumaauhkus minus tõstis pead. Teistele tegi muidugi see õlapühkimine kole palju nalja, aga ma ise olin seda tehes väga siiras.

 

Üldiselt nalja saab väga palju. Mul on hea meel, et nende huumor on õige koha peal. Ma esialgu kartsin, et viimati nad ei oskagi iroonitseda ja mida ma siin oma musta huumoriga siis peale hakkan, aga õnneks on see ka siin au sees ning sellist võltsi ameerika naeratust ma kohalike sõprade seas veel kohanud ei ole.

Tegemisi on siin palju ja praegu koju ei igatse. Sel esmaspäeval käisime töökaaslastega (Violeta, Maiken ja Garth) Philadelphias MS&R-i projekteeritud hooneid vaatamas. Üks neist oli Drexeli Ülikool ja teine Urban Outfitters. Drexelis toimus hoone interjööri pildistamine, kus me saime assistendid ja modellid olla ning Urban Outfittersist käisime ka kiirelt enne kojusõitu läbi, et me Violetaga ka seda suurepärast hoonetekompleksi näeks (Maiken on seal varem käinud). Mul jäi, ausalt öeldes, suu lahti nendes majades ringiliikudes ja olen väga õnnelik, et saan sellises firmas töötada, kus inimesed nii andekad on ja selliseid asju välja mõtlevad. Tõdesin, et detailsus on väga oluline ning nende hoonete puhul on arhitektid detailidesse ikka väga hoolikalt süvenenud. Pilte nägite juba kindlasti FB-st, aga lisan siia ka mõned paremad, et blogi natuke ilmestada. 

(Drexel)

 (Drexel)

 (Drexel)

(Drexel)

 (Drexel)

 (Drexel)

 (Urban Outfitters)

 (Urban Outfitters)

 (Urban Outfitters)

Sõit Philadelphiasse ja tagasi oli ka omaette elamus. Teel läbisime Baltimore’i ja sain sõita tõelisel USA kaheksa- ja kümnerealisel kiirteel. Tagasitulles naeratas meile kerge ebaõnn – kõigepealt läks autol rehv katki (saime selle suhteliselt valutult ühe kohaliku abiga vahetatud) ja siis tabas meid selline torm, et korra hakkas isegi hirm. Oli kõva äike ja selline padukas, millesarnast mina küll varem kohanud pole. Vahepeal oli nähtavus ikka täiesti null, mille tagajärjel tekkinud kolme avariid nägime (ja nende põhjustatud ummikutes seisime): kaks autot olid väga katki ja üks lausa katuse peal. Aga lõbus oli ka – saime kolleegidega lähedasemaks.

 (Remont)

 (Veits hägune)

Ees ootavad ka huvitavad ajad – sel laupäeval on meie kontoris, mis on ühtlasi ka galerii, Violeta näituse avamine. Osad maalid on juba mitu nädalat kontoris olnud ja näevad väga tuusad välja. Ootame kõik avamist, et saaks töökaaslastega koos veinist purju juua. Keda huvitab, siis siit: http://violetafiorino.squarespace.com/ saab vaadata Violeta töid-tegemisi.

Nädala pärast, laupäeval, on meie juures Megani koolilõpupidu, kuhu tuleb palju rahvast ja saab palju süüa. Drew pidi päris burgereid tegema grillil ning Megani ema, kes on väga hea kokk, kõiksugu muid toite, seega saan natuke end tõelise USA toiduga nuumata. Lisaks on plaanis aiamängud. Ootan huviga.

Ja siis veel nädalake hiljem, iseseisvusnädalavahetusel (4.-7. juulil), sõidame Meganiga New Yorki!!! JJUHUU! Plaanis on külastada High Line’i, Teardrop Parki, The Edge Parki Brooklynis ning Chinatowni ja Little Italyt Manhattanil. Kellel veel mingeid lahedaid kohti meelel, võib teada anda – päevaplaanid ei ole veel paigas. Ööbime YMCA hostelis, mis on väga odav ning asub Central Parki kõrval. Loodan, et ajab asja ära (st voodis on madrats ja toas pole prussakaid).

Kui kogu aeg nii palju tegemisi on, siis ei saa küll koduigatsust tekkida. Lootkem parimat.

Tegin endast üks päev pilti ka.

I'm out. Peace.