New York, I love you but you’re bringing me down

... nagu laulis mõned head aastad tagasi LCD Soundsystem. Tegelikult New York mind „maha ei toonud“, pigem viis üles kõrgele. Pilvepiirile. Ühesõnaga, katsun järgnevaga oma New Yorgi reisi kokku võtta.

Meie tripp algas neljapäeval, 4. juulil, kui Meganiga kell 6.00 hommikul kohvritega majast väljusime ja D.C. poole liikuma hakkasime, kust buss meid New Yorki viis. Jõudsime vara kohale ja olime järjekorras esimesed, mis tähendas, et saime head kohad valida. Bussile juhatas meid üks veider ja mitte erilist usaldust äratav noormees, kes rääkis tugeva vene aktsendiga. Minu nime kuuldes küsis, kas olen Norrast. Ütlesin, et olen Eestist. Ta siis ütles mulle: „Moi!“ ja et ta on Soomest. Pärast rääkis oma sõbraga vene keeles. Ilmselgelt oli tegelikult vene rahvusest. Megan arvas, et kuna venelased usakate seas eriti popid pole, siis ilmselt sellepärast tembeldas end soomlaseks. No mine tea. Vb oli Karjalast (seal vist on venelasi palju). Eniveis, buss oli päris mugav, näidati filmi, pärast vaatasime Meganiga veel telefonist (nagu lukuaugust) „Hunger Games’i“. Kes pole näinud, siis soovitan – väga hea film oli. Mõnusalt ühiskonnakriitiline ja no väike love story ka ikka. Sõit kestis kokku 4,5 tundi, vahepeal oli peatus ka, sain jalgu sirutada ja Mariale helistada :) Nii tore on vahepeal kellegagi telefonis eesti keeles rääkida. Ca pool tundi enne kohalejõudmist hakkas Manhattan juba uduselt paistma, mul tulid see hetk külmavärinad, vaatepilt oli ikka päris võimas ja tunne äge – saan lõpuks New Yorki minna (ise ka ei usu).

Kohalejõudes külmavärinaid kohe kindlasti ei olnud, sest linnas oli väga palav – 93 kraadi Fahrenheiti, mis võrdub 34. Celsiusega. Maha saime Penn Stationis ja kuna sealt oli meie hostelisse vaid 2 miili, otsustasime jalutada, aga see oli vale otsus, sest teel läbisime Times Square’i, mis oli paksult inimesi täis, kõik trügisid, mingid tüübid pakkusid ekskursioone, elukindlustust jm (ja olid sealjuures suht pealetükkivad) ning igasugu klounid ja hamburgeriks riietunud inimesed tahtsid kallistada või pilti teha. 

(massid)

Hostelisse jõudsime suht varakult, aga saime õnneks check-in’i ära teha, asjad tuppa viia ja linnapeale tagasi minna. Ööbimiskohaks valisime YMCA Central Park West hosteli, mida Megani ema sõbranna meile soovitas. Kohal polnud vigagi – tuba oli natuke kitsuke ja WC-vannitoad oli jagamisel kõigi teiste 12. korrusel elavatega, aga selle raha eest sellises asukohas (Central Parki kõrval) ööbida on ikka super. (Sa selle raha eest ostsid sihukse asja? See on kukesupp, poiss! – Kreisiraadiohuumorit ka veits vahele.)

(vaade meie toa aknast Central Parkile)

Terve reisi vältel oli meile suureks abiks Maikeni poolt soojalt soovitatud Lonely Planeti New Yorgi Pocket Guide, mis oli tõesti väga asjalik ja mitte-tavaline-reisiraamat. Sealt leidsime ka esimese söögikoha, mis asus hosteli lähedal ja lubas ausat usa burksi ning Brooklyn Lagerit. Mõlemad mekkisid hästi ning pakkusid kehale ja vaimule turgutust. Kõhud täis, jalutasime natuke ringi, lamasime Central Parkis muru peal ja õhtul läksime Hudson Riveri äärde, et paljukiidetud 4. juuli ilutulestikku kaeda. See pidi kell 9 algama, aga jõe äärde lasti inimesi ainult kella 7ni. See tähendas kahte tundi passimist. Võtsime ettenägelikult rätikud kaasa, et saaks maas nende peal istuda, aga mingi hetk tulid politseinikud ja ütlesid, et istuda tohib ainult betooni peal. Maas. Nad arvasid ise ka, et see on imelik, aga rules are rules. Wtf. Me mätsisime oma rätikud hästi väikeseks kokku ja istusime nende peal edasi, aga siis tuli uuesti ment ja ütles, et enam ei või üldse istuda. Ajuvaba. Mis kuradi independence see on, kui inimesed ei või isegi valida, kas nad tahavad maas istuda või püsti seista?! Me ignoreerisime käske ja istusime maas edasi ning lõpuks algas kauaoodatud ilutulestik ka, mis oli päris uhke – kestis ca 40 minutit ja õhku lasti igasugu huvitava kujuga asju (tähti, naerunägusid, planeete jm). Inimesed karjusid: „U. S. A., U. S. A.!“, mis pani mind natuke muigama. Nad on siin ikka väga uhked oma riigi üle. Otsustasime natuke enne lõppu minema hakata, sest pärast sellest rahvamassist läbi tungida olnuks suhteliselt võimatu. Vahepeal ühinesid meiega Eesti tüdruk Helena ja Ungari neiu Anett, kes elavad New Yorgis ja teevad seal sama programmiga praktikat. Läksime kohalikku baari, jõime siidrit, sõime kana ja ajasime juttu. Lõpetasime esimese õhtu suht varakult.

(nii me seal istusime ja ootasime. kella üheksaks oli tänav paksult rahvast täis)

 

 (Megan, mina, Anett ja Helena)

Teiseks päevaks olid plaanid suured ja olime kindlad, et suure tõenäosusega ei jõuagi kõiki kohti läbi käia, aga olime väledad ning kava oli juba kella 3ks läbitud. Alustasime Brooklyniga. Läksime sinna metrooga. Brooklyni metroopeatuses sai natuke hirmu ja nalja, sest minu king jäi eskalaatori vahele kinni, mille peale ma ehmatusest kiljatasin ning jala kingast tõmbasin, eeldades, et nüüd pean ülejäänud päeva ühe kingaga ringi liikuma. Aga minu taga oli üks tugev noormees, kes väga kiirelt mu kinga kindlast surmast päästis – rebis selle eskalaatori vahelt välja, andis kinga mulle ja haihtus (nagu filmis). Ma olin kerges šokis ning ei osanud esialgu otsustada, kas nüüd naerda või nutta. Valisin naermise. Lõbus algus päevale. 

(haavatud king)

Brooklynis külastasime Brooklyn Bridge Parki, kust avanesid imeilusad vaated Manhattanile ja kaugelt oli isegi Statue of Liberty näha. 

Pärast saime Helenaga kokku ja suundusime Lower Manhattanile (Wall Street). Ma tahtsin 9/11 Memoriali vaatama minna, aga sinnajõudes selgus, et ilusate purskkaevude asemel, mida pildid internetis lubasid, oli kõrge aiaga piiratud ehitusplats, lisaks jälle palju inimesi ja kuumus (tõestus faktile: ära usu internetti!). Rääkisime Meganiga sellest, mida tema siis tegi ja tundis, kui lennukid tornidesse sõitsid. Megan oli sel ajal koolis olnud, kui neile telekast näidati, mis juhtus. Ta oli endast väga välja läinud, sest ta ema töötas tollal Pentagonis ja teadupoolest tabas üks lennuk ju seda ka. Õnneks emaga midagi ei juhtunud. Lisaks otsustasime Helenaga juttu teha, mida Megan nendest spekulatsioonidest arvab teemal, kas USA ise korraldas kogu selle jama. Arutasime päris pikalt, mis tõenäosus sellel oleks olnud, aga lõpuks Megan siiski arvas, et kuna Bush oli tol ajal vaid 2 kuud president olnud, siis selle ajaga midagi nii suurt korraldada poleks jõudnud. Võib-olla tõesti. Jalutasime natuke Lower Manhattanil ka ja no kui mujal tundus, et majad on niiii kõrged, siis seal läks asi päris hulluks ära – hinnalist maapinda on ikka maksimaalselt ära kasutatud ning haljastusele pole suurt tähelepanu pööratud. 

Liikusime edasi Little Italysse, kus sõime päris Itaalia restoranis ülihead pastat ning jõime Sangriat (vana hea). Tundub, et seal käib see restoranipidamine põlvest põlve – tööl olid nii vanaisa, isa kui ka poeg, kes kõik kõnelesid itaalia keeles. Tõeliselt maitsev kogemus.

Kuna sellega oli päeva ametlik osa lõppenud, võtsime ühe boonusena ette Rockefeller Centeri külastuse. Ma ise arvasin, et targem on ikka Empire State Buildingu tippu minna, aga Maiken soovitas Top of the Rock’i, kust pidavat Central Parki ka nägema. Ja oli hea soovitus, sest vaated olid tõesti ülihead – ühel pool on kena rohelus ja teisel pool maja-maja-küljes-kinni tihe suurlinnapilt. Mõnus kontrast, sain häid fotosid. Palavus oli selleks ajaks oma töö teinud (tüdrukud ära väsitanud) ja parimaks otsuseks oli vahepeal hostelis kerge uinak teha.

Õhtuks olid uued plaanid – sooviti comedy club’i minna. Ma suhtusin asjasse suht skeptiliselt, kuna pole kunagi eriline stand-up comedy fänn olnud ja minu jaoks on see alati mingi pressitud nali olnud, aga tolerantse inimesena otsustasin siiski kaasa minna ja oli see vast hea otsus. Seal oli tõesti väga naljakas. VÄGA. Kokku naljatas vist 5 inimest, kelle hulka mahtus nii USA maakohahuumorit, seksiteemat ning musta mehe tehtud musta huumorit. Mainituist viimane oli minu kindel lemmik – tüüp tegi lihtsalt parimat nalja, millest enamus rassistlik. Kui valge mees neegritest (seda sõna kasutati seal palju) räägib, tundub see vaatamata naljanoodile siiski pisut rassistlik ja väär, aga kui must mees ise oma ’brotheritest’ räägib, on ikka ülinaljakas. Palju nalju oli mustast presidendist ja tema nimest – Barrack. See pidi väga gängsta nimi olema ja et kui kuskil huudis keegi ütleb, et jou, Barrack otsib sind taga, siis tuleb surmahirm ning eeldad, et nüüd tuleb lõpp. Lisaks sellele pidavat mustanahalistel ameeriklastel nüüd palju parem elu olema – julgevad juba kiirust ületada ja avalikus kohas alkoholi tarbida. Oma naljadesse kaasati ka palju publikut ning kuna eesreas istus üks mustanahalistest paarike, tuli selle kohta kohe nali, et näe, must mees on president, nüüd julgevad teised etteritta istuma tulla. Ja kui sellest veel vähe oleks, tegi tüüp veel väga head Aafrika aktsenti järgi ning mainis, et kui Ameerika mustanahalised kodumandrile naaseks, laseks Aafrika vennad nad tõenäoliselt nooltega maha. Ma naersin nii, et pisarad silmas. Pärast läksime iiri pubisse, kus üks väga purjus tüdruk karaoket laulis.

Järgmisel päeval ootasid meid Meatpacking District ja Greenwich Village. Päev algas kauaoodatu, High Line’i, külastusega. See on tõesti täpselt nii lahe, nagu igal pool räägitud-kirjutatud on. Mõnus tuuleiil puhus ka ja kõik oli super. 

Vahepeal ühines meiega Helena ning kolmekesi suundusime Greenwich Village poole, kus meid ootas kõigi tüdrukute meelispaik Carrie Bradshaw maja (sarjast „Seks ja linn“, kes ei tea). Kui ülejäänud Manhattan tundus elamiseks suhteliselt kõlbmatu (oma lärmakuse ja räpasusega), siis Greenwich on suht ideaalne piirkond, mis meenutas roheluse ja majade kõrguse poolest kodust Washington D.C.-d. Seal oli väga tore jalutada. Kuna New Yorgi pitsad on kõrgelt hinnatud, otsustasime ka need ära proovida – leidsime ühe toreda koha (taaskord itaallaste oma) ja sõime head pitsat.

Koduteel läksime Central Parki ning leidsime omale ühe toreda New Yorgis õppiva Iraani noormehe, kes meid rattaga sõitma viis (no tegelikult tema väntas ja meie istusime taga vankris – ma ei tea, kuidas seda õige nimetada oleks). See oli väga lõbus, tüüp oli hästi tore ja jutukas ning tegi meile 50% soodustust. 

(käisime peenemates poodides ka)

Vahepeal külastasime taaskord hostelit ning puhkasime jalga. Õhtul ootas meid teatrikülastus off-off Broadwayl The Flea Theatre’s. Vaatasime etendust nimega „A Cautionary Tale“, mis oli väga-väga hea. Sisuks oli aasia juurtega noorte inimeste elu moodsas tehnoloogiakeskses Ameerikas. Esimene vaatus oli naljakas, aga teine muutus juba tõsiseks ja pani mõtlema. Kõik näitlejad olid 20ndates ja väga head tantsijad-lauljad. Enamik etendusekülastajatest olid ilmselt nende sõbrad-tuttavad-vanemad, mistõttu paljud näitlejatest meiega rääkima tulid ning uurisid, kuidas me sellisesse väiksesse teatrisse sattusime. Ma sain taaskord uutele inimestele Eestit tutvustada :)

Õhtust sõime Chinatownis tõelises (veits rotikas) hiina toidukohas, kus jõime rohelist teed (sest alkoholi ei pakutud) ning sõime nuudleid kana ja maagiliste hiina seentega. Teel metroosse nägime ühte kaklust ja kümmet rotti. Siin on vast õige koht öelda, et New York on väga räpane linn ja rotte on seal palju. Sõitsime metrooga linna teise otsa, et minna guidebook’i poolt kiidetud baari, aga midagi väga kiiduväärset seal polnud, väljaarvatud hea odav weiss bier.

Järgmine päev oli pühapäev, reisi viimane. Sel puhul muud midagi ei teinudki, kui läksime metrooga Penn Stationisse ja sealt bussi peale. Tagasisõit kestis ca 5 tundi, sest terve tee olid ummikud. Päris hea on tagasi rahulikus ja rohelises kodus olla pärast rahvarohket kivilinna.

Kokkuvõttes võib öelda, et New York on elusuuruses pisut erinev filmides nähtust – „Seksi ja linna“ glamuuri ning „How I Met Your Motheri“ hubast baari(m)elu me ei kohanud. Seevastu oli kõik väga kõrge, betoonine ja asfaldine, mis seda meeletut kuumust veelgi võimendas. Central Park on massive, me jõudsime vb ainult 1/50 osasse kogu pargist, sealolles on tunne nagu ei olekski metropolis. Linn on väga lärmakas, inimesed ei ole nii sõbralikud, kui siin, puid-põõsaid on liiga vähe. Järgmisel korral on plaanis külastada muuseume (MoMa ja Guggenheim), Brooklynis rohkem ringi jalutada, Brooklyn Bridgel kõndida, Vabaduse sammast lähedamalt näha, veel teatrisse ning High Line’le minna jne. 

Järgmise korrani (siis kirjutan ägedast USA peost).

Peace