Bill Clinton on vanaks jäänud

Nii on. Ükspäev nägin telekast ja päris elunäinud tundus teine.

(you know what i’m sayin’?)

Aga see nädal oli tore! Tööl läks hästi – esmaspäeval jätkasin oma endise tuberkuloosihaigla maade kujundamist, teisipäeval andis Garth mulle uue projekti. Kuna ta ise arvutiprogrammidega väga sina peal ei ole, siis palus minu abi ühe hoone projekti sissejoonistamisel. Tegemist on eksisteeriva majaga, Minnesota Zen Center, mis asub Minneapolises Lake Calhouni ääres ning vajab pisut turgutamist. Lisaks ajahamba poolt tekitatud silmaga nähtavale kahjule on hoones ka kõrge radoonitase, mis minu teada ka paljusid Eesti 1960. ja -70ndatel ehitatud majasid kimbutab. Kuna alusjooniseid arvutis ei olnud, siis pidin täiesti nullist alustama, aga sain sellega päris ruttu hakkama. Keeruline on siin see, et USAs on ju sentimeetrite asemel inchid ja meetrite asemel feet’id ning Autocadis on esialgu tükk tegemist, et mõõtkavade jm valimisega hakkama saada. Kogu ülejäänud nädala tegelesingi põhiliselt ainult selle projektiga, vahepeal arutasime Garthiga, kuidas midagi teha ja siis ma joonistasin jälle sisse. Oma maastikukujundusmõtteid saan sellesse projekti ka mõne aja pärast sisestada, kui hoonemahud täpselt paigas on. 

Lisaks käisime teisipäeval Maikeni ja Garthiga Marylandi Ülikoolis, kus kuulasime-vaatasime ühe magistritöö kaitsmist. Teema tundus huvitav (ühtlasi üsna populaarne) – mis saab rannikualadest, kui maailmamere tase tõuseb. Algus oli paljutõotav, aga lõpuks pakkus tüüp välja ainult ühe hoone lahenduse, mille Annapolise linna ookeaniäärde ehitada võiks ja kuidas see seal püsima jääb, kui meretase tõuseb. Midagi erilist kahjuks ei näinud. Aga ülikool ise – VAU! Ma ei tea, kas Eestis ka mõni ülikool kuangi sellisele tasemele jõuab. Silma köitis juba see, et tegemist on ühe suure (tõesti, SUURE) linnakuga, kus kõik hooned on ühes stiilis ehitatud ja toimiv süsteem, mitte nagu meil EKAs, et üks osakond on Mustamäel ja teine Vanalinnas (ma saan aru, et see on erandolukord, aga siiski). Oli huvitav näha, kuidas asi olema peaks. Külastasime arhitektuuriosakonda, mis oli mõnusalt segamini, aga kus oli väga palju ruumi, näiteks on igal tudengil oma suur töölaud riiulite ja muu vajalikuga. Edasi liikusime bioloogiamajja, kus kohtusime Hoomaniga, kellega koostöös hakkame välja töötama toimiva rohelise seina kontseptsiooni. Hooman on (tõenäoliselt Indiast pärit) doktorikraadiga arhitekt/maastikuarhitekt, keda see teema väga huvitab. Tal olid esimesed joonised ja prototüüp meile juba ette näidata ning kuigi disainiosas veel arenguruumi on, siis üldine süsteem taimede kasvuks on päris hästi välja mõeldud. 

Neljapäeval käis Hooman kontoris ka, kus ta tutvustas meile teist projekti, millega koos tegelema hakkame. Projektala (Arbil) asub Iraagi põhjaosas ning saavutas pärast Saddam Husseini surma autonoomia. Teema tõmbas mu tähelepanu sellega, et tegemist on vana linnaga (Erbil), mille tekkeaeg ulatub ca 5000 aasta tagusesse aega. 

Hetkel on linna keskosa tühi, sest 5 aastat tagasi, kui vabadus saavutati, ostis kohalik omavalitsus vanalinna maatükid ära, et see osaliselt maha lammutada ja uuesti üles ehitada. Mulle seostus see koheselt nõukogudeaja Tallinnaga, kus inimesed Vanalinna korteritest Mustamäele paigutati, et Vanalinna Moskva Olümpiamängude auks suured promenaadid jm ehitada. Ühtlasi ka see, et nii (enamus) eestlasi, kui ka iraaklasi, olid kolimise üle õnnelikud, sest said ometi kõigi mugavustega korteri. Teine seos tekkis taasiseseisvunud Eestiga (eelkõige Tallinnaga), kus värske vabaduspõlvega tuli rahakatel inimestel pähe igasugu ideid, kuidas linnaruumi euroopa- ja skandinaavialikumaks muuta, lisades sinna siis Eesti mõistes pilvelõhkujaid ning kõike muud, mis klaasist ja kõrge. Erbilis on suht sarnane mentaliteet, kus autokraatia alt vabanedes on inimestel meri põlvini ning kus rikkamatel on neli täpselt samasugust uusimat Mercedese mudelit (seda rääkis Hooman, kes kohapeal käis ning seal ühe uusrikka ringisõidutada oli). Levinud on ka tänavatele USA osariikide nime andmine ning täpselt samasuguste siltide kasutamine nagu siin (long live America!). Meie ülesandeks on vanalinna taaselustamine ja piirkonna kasutuse muutmine mitmekesisemaks, alateemaks on kohalike naiste emantsipatsioon. Igal juhul ootan väga, mis edasi juhtuma hakkab.

Reedel on La Sirenita-päev, mis tähendab, et läheme töökaaslastega mehhiko restorani La Sirenita, kus lõunat sööme. Seekord venis lõuna üsna pikaks, vestlesime erinevatel teemadel – pühad, traditsioonid, religioon. Kell 4 tõi Steve kohalikust baarist kannuga kontorisse õlut ja siis tiksusime sellega päeva õhtusse.

Laupäeval oli eriti tore, sest päeval sain natuke kohalikus kaubandusketis ringi vaadata ja õhtul oli mu esimene USA baarikülastus. Läksin oma majakaaslaste Megani ja Drew’ga, hiljem lisandusid nende sõbrad ka. Nagu ikka, oli ka see baar (S&J’s) nagu filmis. Kujutage ette natuke väiksema Ameerika linna baari, kus seintel on kohalike pesa- ja jalgpallivõistkondade särgid-märgid ning telekad, kust tuleb sport. Alguses pani natuke muigama, et no jälle täpselt nagu filmis, aga tegelikult nautisin täiega sealolemist. Tutvusin uute inimestega ka, mis on tore. Kuna Megan ja Drew on seal püsikunded, tunnevad nad põhimõtteliselt kõiki ning mind tehti ka enamikega tuttavaks. Nalja sai palju, juua ka (kuna ma olin uus ja Eestist, siis tehti välja kogu aeg, mis toimus ka nagu linateostes tuttavaks saanud, et keegi härra kuskil jälgib sind ja enne kui sul klaas tühjaks jõuab saada, on baaridaam juba uuega lauas). Huumor. Laupäeval on baaris karaokeõhtu, mis mind üldiselt ei kutsu, aga seal oli päris naljakas, sest enamik lauljaid olid igakordsed ja pidavat alati sama laulu ka laulma. Vahepeal mängis DJ nimega Cowboy, 50ndates meesterahvas, head vanakooli mussi. Ahjaa, siin toimuvad asjad natukene varem, kui kodumaal – kell 8 läksime baari ja kell 3 oli juba sulgemine. Järgmine kord peaks fotoka kaasa võtma vms, et kohalikku ööelu jäädvustada.