.. kordub küsimus mu mõttes, kui poes jahutoodangu leti ees
seisan. Lauda pole veel puruks löönud nagu Emas Ström Kreisiraadios (vaata videot ka!), aga õnnetuks
teeb küll, et siinsele rahvale pole antud võimalust musta leiva mõnusat maitset
mekkida. Tavaliselt kui poes tumedama koorikuga leivalaadset toodet märkan,
mõtlen, et jeah – lõpuks ometi, kuid enda kurvastuseks, viilutatud saia käes liigutades,
näen, et sisu on hele. Siiani olen leppinud kõige tumedamatega heledatest,
mille maitsel pole ka vigagi, aga aeg-ajalt ihkan midagi mustemat. Musta, nagu Eesti
muld. (Tuli meelde paari aasta tagune mullateaduse loeng, kus mõtlesime, et kui
eksamil muud meelde ei tule, kirjutame paberile read: „Eesti muld ja Eesti süda
– kes neid suudaks lahuta“. Vast siis ikka läbi saab. Kellel veel mullateadus
tegemata, võib proovida).
Lisaks mustale leivale, mille järgi mul juba teisel päeval
siiasaabudes isutas, tahaks ka head eesti heeringat sibula ja hapukoorega. Muidugi
ei saa pead anda, et neid siin kusagil ei müüda, aga minu kodupoodides, mis on
muidu piisavalt laia kaubavalikuga, heeringas puudub (hapukoor pidada olema või
hapukoorelaadne toode). Samas mis heeringas see ikka on, kui musta leiba kõrval
pole. Poolkõva.
Muus osas kaubandus lokkab – kõike, mida sa üldse arvad, et
olemas võiks olla (ja suures osas ka, mida sa üldse ei arva, et olemas on),
seda siin müüakse, väljaarvatud teesõel. Piima tehakse kõigest – kookosest (mis
on maitsev), mandlitest, riisist, sojast, lehma oma on nii 90s.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar