Muuseumipäev

Meil on siin pikk nädalavahetus – esmaspäeval, 27. mail on Memorial Day, mil mälestatakse Ameerika Kodusõjas (1861 – 1865) hukkunud inimesi. Tavaliselt külastatakse sel nädalavahetusel (Memorial Weekend) erinevaid mälestsusmärke (kuigi televisiooni reklaamidest tundub, et rohkem oodatakse inimesi poodlema, sest absoluutselt igal pool on Memorial Day sales – riided, mööbel, autod, burger (sööma oodatakse ka loomulikult)). Mina otsustasin hoopis (kuna ilmad on hetkel suht jahedad) muuseumidesse minna. Eelmisel õhtul, kui marsruuti paika panin, olin suhteliselt entusiastlik ja mõtlesin, et jõuan kolme muuseumi külastada, aga tutkit (nagu isa ütleb) – jõudsin vaid esimesse (a vähemasti selle mõlemasse hoonesse).

Käisin National Gallery of Art’is. Läksin sinna, sest lugesin netist, et seal on praegu Edvard Munchi ja Henri Matisse’i näitused. Ja väga hea, et läksin! Nägin nii paljusid maailmakuulsaid teoseid – päris võimas tunne oli Raphaeli „Madonna lapsega“ ees seista. Munchi näitusel oli „Karje“ ka eksponeeritud, sain teada, et Munch ise nimetas selle algupäraselt saksakeelselt „Geschrei“. Veel paelusid mind tema tööde puhul kuus teost sarjast „Two women on the Shore“ (1898 – 1916). Kujutatud naiste puhul on tegemist Munchi õe ja tädiga, kes sümboliseerivad kahte generatsiooni – noort, elu (valge) ja vana, surma (must). Noore naise lootusrikas pilk on suunatud üle sinise mere – tulevikku. Mida ta aga ei märka, on vanadus, surm tema kõrval, milleks ta on määratud saama.

Matisse’i näitust otsides nägin vahepeal Emahunti Romuluse ja Remusega, Peter Paul Rubensi „Taaniel lõvikoopas“ ja muud madalmaade kunsti. Muuseum oli väga suur ja tõenäoliselt jäid mul paljud ruumid külastamata ka, aga õnneks juhtusin saali, kus eksponeeriti 14. ja 15. sajandi Hollandi ja Flaami kunsti, need on siis põhiliselt seinavaibad Bernt Notke „Surmatants“ stiilis, mis mulle oma sünguses ning mitteperspektiivis millegipärast sümpaatsed on.

East Buildingus, kuhu läbi sädeleva tunneli läksin, pidi siis Matisse’i näitus olema, aga enne selle leidmist juhtusin parimale näitusele, mida kunagi külastanud olen. No päriselt ka! Selle pealkiri oli „When Art Danced with Music“ (juba pealkiri on väga kutsuv) ning eksponeeriti Diaghilevi ja Ballet Russes’i näidendeid ning kõike etendustega seonduvat (tantsijaid, lavastajaid, koreograafe, kostüüme, muusikat, ühtlasi näidati klippe etendustest). Näitus tähistab saja aasta möödumist Ballet Russes’i tegutsemise algusest. Ballet Russes oli 20. sajandi alguse üks kõige innovatiivsemaid tantsutruppe, mis muutis kogu senist tantsuetendust. Ühesõnaga algas siis tantsu muutumine balletist tänapäevase moodsa tantsu suunas. Selle eestvedajaks oli vene mees Sergei Diaghilev (ühtlasi olid kõik tantsijad vene päritolu) ning ühendus oli populaarne ja tuntud üle kogu (lääne)maailma, kus nad oma tegevusajal ka pisemates linnades etendusi andsid. Mängiti etendusi nagu „Afternoon of a Faun“ (1912), „The Blue God“ (1912), „Parade“ (1917), „The Song of the Nightingale“ (1917), „The Ball“ (1920ndad), „The Blue Train“ (1924), „Ode“ (1928) ja „The Prodigal Son“ (1929).

(„Afternoon of a Faun“, peaosas Nijinsky. Juhin lisaks tähelepanu muusikale, mis on väga hea)

(„Parade“, kostüümid Pablo Picasso)

Filmides, mida iga etenduse kohta näidati, rääkisid tolle aja lavastajad ja nende õpilased, kuidas tantsijaid õpetati täistallaga maha hüppama ja näiteks oma põsesarnasid pingutama (kõik pidi ideaalne olema). Näitusesaali kujundus oli ka väga meeldiv ja suhteliselt hubane – iga etenduse jaoks oli eraldi ruum, mille seinad olid valdavalt tumedates toonides ning kus ühel seinal näidati etendust ja teistel visandeid (mida olid teinud näiteks Picasso ja Matisse), kostüüme (Coco Chanel) jne. Nende etendustest sai oma filmide tegemiseks inspiratsiooni Charlie Chaplin ja paljusid etendatakse veel tänapäevani (ma tahaks vaatama minna!!)

Kahjuks seal pilti ei võinud teha ja ma teiega sealset õhustikku jagada ei saa, aga ehk mu kirjeldused ja netipildid annavad mingigi aimduse.

 ("Afternoon of a Faun". Plakat)

 ("The Blue Train". Kostüümid Coco Chanel)

("The Parade". Picasso visand)

Mõned pildid mu päevast..

 (USA kunst 19. saj)

 (Diskotuledes tunnel National Gallery of Art East ja West Buildingu vahel)

 (Olen ka ühel pildil)

 (FrozenYo on hea koht, kust magustoitu saab)

Tähelepanu - robotite rünnak!

Sain hiljuti teada, et mul saab siin sel suvel raske olema. Nimelt selgus, et USA idarannikul ilmuvad iga seitsmeteistkümne aasta järel maapinnale tsikaadid ning et viimati tulid nad välja 1996. aastal (tehke ise omad arvutused). Ühesõnaga, on aeg!

Tsikaadid on PUTUKAD: suured (tunduvalt suurem kui üks priske eesti ööliblikas), lennuvõimelised (küll keskmisest kesisema oskusega, aga siiski) ja valjud (80 – 110 dB, ehk siis sama vali nagu mootorsaag, aga no see on minu silmis kõige väiksem probleem).

Tsikaat on selline insekt, kes elab enamuse oma elust nümfina maa all (30 cm kuni 2,5 m sügavusel). Ta toitub seal taimejuurtest ja kasvab tugevaks, et siis 17. aasta pärast end välja kaevata. Kui nad maapinnale jõuavad, ronivad nad tavaliselt kuhugi puu või põõsa otsa või pikema muru sisse, kus nad nukkuvad ja täiskasvanutena kestast väljuvad. Täiskasvanud tsikaat on 2 – 5 cm pikkune lennuvõimeline putukas, kelle eesmärgiks on soo jätkamine (nagu meil kõigil). Kohalikud räägivad putukate lennuvõime kohta seda, et kahjuks ei ole see neil just tugevaim külg, mis tähendab, et nad päris tihti lendavad inimestele pihta ja siis on tunne nagu keegi viskaks sind kiviga. Õrnemad neiud on isegi sinikaid saanud.

Selleks, et emaseid leida, teeb isane isend väga kõva häält ning hea õnne korral paaritub kuni 140 emasega päevas (ma ei tea, kes neid kokku lugeda võis, aga fakt on fakt). Kui asjad aetud otsib emane sobiva puu, „lõikab“ selle oksa katki ja muneb sinna uued munad, mis haudumisel maha kukuvad ning kust siis vastsed jälle maa sisse ronivad. Täiskasvanud isendid surevad pärast paaritumist-munemist.

Kõiges selles polekski ju midagi halba, aga neid ei ole mitte paarsada, vaid tuhandeid (internet kirjutas ka miljonitest), kes mu rahu siin riigis rikkuma hakkavad. Välja peaksid nad tulema üsna pea - mai lõpus ning kogu tsükkel kestab 6 nädalat. Ma kardan hirmsasti putukaid, väljaarvatud mesilasi, kärbseid ja ämblikke, ning eelkõige kardan ma lendavaid (suuri) putukaid. Kuna nad otseselt inimesele viga ei tee, siis ei võeta nendega ka midagi ette ning internetis jagatakse minusugustele iroonilisi soovitusi (a la, võta kuuenädalane puhkus vms). Ma kindlasti ei sõida sel ajal rattaga, sest tsikaadi halvast lennuvõimest tingitud kokkupõrke tulemusel sõidan ma tekkinud paanikast tõenäoliselt mõnele autole või puule otsa, selle asemel kannan kaasas hoopis vihmavarju, et nad mulle puude otsast pähe ei kukuks. Võib-olla oleks mõistlik mesinikukombinesioon hankida koos valge võrkmütsiga, aga eks vajadust selle järele näitab aeg.

Vaatan netist igapäevaselt interaktiivset kaarti, kus inimesed pidevalt infot uuendavad tsikaatide leiukohtade osas. Siincundis on vähe (ehk ei tule ka rohkem), aga Virginias, mis on Marylandist üks osariik lõunapool on paaritumine täies hoos.

Putukatest on kasu ka - kuna nende nukkumiskestad ning nad ise on väga suure valgusisaldusega, saab maa tänu neile viljakaks.

Tõestuseks, et ma üle ei pinguta, on järgnevalt mõned pildid neist elukatest ja video ka.

 (sellisest käigust väljub tsikaat)

(karjas)

 (areng)

(täiskasvanud isendid)

Siin on veel: http://vimeo.com/17507527

PS. USAs on „robotite rünnakule“ (kuula Vaiko lugu ka selle kohta) mitu nimetust: Swarmageddon, Super Bowl of cicada mating season, Bugpocalypse, Cicada Sex Invasion jne.

PS2. Sai vist vale aasta valitud :s

 

Lugu on hea

Kurat, kus must leib on?!

.. kordub küsimus mu mõttes, kui poes jahutoodangu leti ees seisan. Lauda pole veel puruks löönud nagu Emas Ström Kreisiraadios (vaata videot ka!), aga õnnetuks teeb küll, et siinsele rahvale pole antud võimalust musta leiva mõnusat maitset mekkida. Tavaliselt kui poes tumedama koorikuga leivalaadset toodet märkan, mõtlen, et jeah – lõpuks ometi, kuid enda kurvastuseks, viilutatud saia käes liigutades, näen, et sisu on hele. Siiani olen leppinud kõige tumedamatega heledatest, mille maitsel pole ka vigagi, aga aeg-ajalt ihkan midagi mustemat. Musta, nagu Eesti muld. (Tuli meelde paari aasta tagune mullateaduse loeng, kus mõtlesime, et kui eksamil muud meelde ei tule, kirjutame paberile read: „Eesti muld ja Eesti süda – kes neid suudaks lahuta“. Vast siis ikka läbi saab. Kellel veel mullateadus tegemata, võib proovida).

Lisaks mustale leivale, mille järgi mul juba teisel päeval siiasaabudes isutas, tahaks ka head eesti heeringat sibula ja hapukoorega. Muidugi ei saa pead anda, et neid siin kusagil ei müüda, aga minu kodupoodides, mis on muidu piisavalt laia kaubavalikuga, heeringas puudub (hapukoor pidada olema või hapukoorelaadne toode). Samas mis heeringas see ikka on, kui musta leiba kõrval pole. Poolkõva.

Muus osas kaubandus lokkab – kõike, mida sa üldse arvad, et olemas võiks olla (ja suures osas ka, mida sa üldse ei arva, et olemas on), seda siin müüakse, väljaarvatud teesõel. Piima tehakse kõigest – kookosest (mis on maitsev), mandlitest, riisist, sojast, lehma oma on nii 90s.

Bill Clinton on vanaks jäänud

Nii on. Ükspäev nägin telekast ja päris elunäinud tundus teine.

(you know what i’m sayin’?)

Aga see nädal oli tore! Tööl läks hästi – esmaspäeval jätkasin oma endise tuberkuloosihaigla maade kujundamist, teisipäeval andis Garth mulle uue projekti. Kuna ta ise arvutiprogrammidega väga sina peal ei ole, siis palus minu abi ühe hoone projekti sissejoonistamisel. Tegemist on eksisteeriva majaga, Minnesota Zen Center, mis asub Minneapolises Lake Calhouni ääres ning vajab pisut turgutamist. Lisaks ajahamba poolt tekitatud silmaga nähtavale kahjule on hoones ka kõrge radoonitase, mis minu teada ka paljusid Eesti 1960. ja -70ndatel ehitatud majasid kimbutab. Kuna alusjooniseid arvutis ei olnud, siis pidin täiesti nullist alustama, aga sain sellega päris ruttu hakkama. Keeruline on siin see, et USAs on ju sentimeetrite asemel inchid ja meetrite asemel feet’id ning Autocadis on esialgu tükk tegemist, et mõõtkavade jm valimisega hakkama saada. Kogu ülejäänud nädala tegelesingi põhiliselt ainult selle projektiga, vahepeal arutasime Garthiga, kuidas midagi teha ja siis ma joonistasin jälle sisse. Oma maastikukujundusmõtteid saan sellesse projekti ka mõne aja pärast sisestada, kui hoonemahud täpselt paigas on. 

Lisaks käisime teisipäeval Maikeni ja Garthiga Marylandi Ülikoolis, kus kuulasime-vaatasime ühe magistritöö kaitsmist. Teema tundus huvitav (ühtlasi üsna populaarne) – mis saab rannikualadest, kui maailmamere tase tõuseb. Algus oli paljutõotav, aga lõpuks pakkus tüüp välja ainult ühe hoone lahenduse, mille Annapolise linna ookeaniäärde ehitada võiks ja kuidas see seal püsima jääb, kui meretase tõuseb. Midagi erilist kahjuks ei näinud. Aga ülikool ise – VAU! Ma ei tea, kas Eestis ka mõni ülikool kuangi sellisele tasemele jõuab. Silma köitis juba see, et tegemist on ühe suure (tõesti, SUURE) linnakuga, kus kõik hooned on ühes stiilis ehitatud ja toimiv süsteem, mitte nagu meil EKAs, et üks osakond on Mustamäel ja teine Vanalinnas (ma saan aru, et see on erandolukord, aga siiski). Oli huvitav näha, kuidas asi olema peaks. Külastasime arhitektuuriosakonda, mis oli mõnusalt segamini, aga kus oli väga palju ruumi, näiteks on igal tudengil oma suur töölaud riiulite ja muu vajalikuga. Edasi liikusime bioloogiamajja, kus kohtusime Hoomaniga, kellega koostöös hakkame välja töötama toimiva rohelise seina kontseptsiooni. Hooman on (tõenäoliselt Indiast pärit) doktorikraadiga arhitekt/maastikuarhitekt, keda see teema väga huvitab. Tal olid esimesed joonised ja prototüüp meile juba ette näidata ning kuigi disainiosas veel arenguruumi on, siis üldine süsteem taimede kasvuks on päris hästi välja mõeldud. 

Neljapäeval käis Hooman kontoris ka, kus ta tutvustas meile teist projekti, millega koos tegelema hakkame. Projektala (Arbil) asub Iraagi põhjaosas ning saavutas pärast Saddam Husseini surma autonoomia. Teema tõmbas mu tähelepanu sellega, et tegemist on vana linnaga (Erbil), mille tekkeaeg ulatub ca 5000 aasta tagusesse aega. 

Hetkel on linna keskosa tühi, sest 5 aastat tagasi, kui vabadus saavutati, ostis kohalik omavalitsus vanalinna maatükid ära, et see osaliselt maha lammutada ja uuesti üles ehitada. Mulle seostus see koheselt nõukogudeaja Tallinnaga, kus inimesed Vanalinna korteritest Mustamäele paigutati, et Vanalinna Moskva Olümpiamängude auks suured promenaadid jm ehitada. Ühtlasi ka see, et nii (enamus) eestlasi, kui ka iraaklasi, olid kolimise üle õnnelikud, sest said ometi kõigi mugavustega korteri. Teine seos tekkis taasiseseisvunud Eestiga (eelkõige Tallinnaga), kus värske vabaduspõlvega tuli rahakatel inimestel pähe igasugu ideid, kuidas linnaruumi euroopa- ja skandinaavialikumaks muuta, lisades sinna siis Eesti mõistes pilvelõhkujaid ning kõike muud, mis klaasist ja kõrge. Erbilis on suht sarnane mentaliteet, kus autokraatia alt vabanedes on inimestel meri põlvini ning kus rikkamatel on neli täpselt samasugust uusimat Mercedese mudelit (seda rääkis Hooman, kes kohapeal käis ning seal ühe uusrikka ringisõidutada oli). Levinud on ka tänavatele USA osariikide nime andmine ning täpselt samasuguste siltide kasutamine nagu siin (long live America!). Meie ülesandeks on vanalinna taaselustamine ja piirkonna kasutuse muutmine mitmekesisemaks, alateemaks on kohalike naiste emantsipatsioon. Igal juhul ootan väga, mis edasi juhtuma hakkab.

Reedel on La Sirenita-päev, mis tähendab, et läheme töökaaslastega mehhiko restorani La Sirenita, kus lõunat sööme. Seekord venis lõuna üsna pikaks, vestlesime erinevatel teemadel – pühad, traditsioonid, religioon. Kell 4 tõi Steve kohalikust baarist kannuga kontorisse õlut ja siis tiksusime sellega päeva õhtusse.

Laupäeval oli eriti tore, sest päeval sain natuke kohalikus kaubandusketis ringi vaadata ja õhtul oli mu esimene USA baarikülastus. Läksin oma majakaaslaste Megani ja Drew’ga, hiljem lisandusid nende sõbrad ka. Nagu ikka, oli ka see baar (S&J’s) nagu filmis. Kujutage ette natuke väiksema Ameerika linna baari, kus seintel on kohalike pesa- ja jalgpallivõistkondade särgid-märgid ning telekad, kust tuleb sport. Alguses pani natuke muigama, et no jälle täpselt nagu filmis, aga tegelikult nautisin täiega sealolemist. Tutvusin uute inimestega ka, mis on tore. Kuna Megan ja Drew on seal püsikunded, tunnevad nad põhimõtteliselt kõiki ning mind tehti ka enamikega tuttavaks. Nalja sai palju, juua ka (kuna ma olin uus ja Eestist, siis tehti välja kogu aeg, mis toimus ka nagu linateostes tuttavaks saanud, et keegi härra kuskil jälgib sind ja enne kui sul klaas tühjaks jõuab saada, on baaridaam juba uuega lauas). Huumor. Laupäeval on baaris karaokeõhtu, mis mind üldiselt ei kutsu, aga seal oli päris naljakas, sest enamik lauljaid olid igakordsed ja pidavat alati sama laulu ka laulma. Vahepeal mängis DJ nimega Cowboy, 50ndates meesterahvas, head vanakooli mussi. Ahjaa, siin toimuvad asjad natukene varem, kui kodumaal – kell 8 läksime baari ja kell 3 oli juba sulgemine. Järgmine kord peaks fotoka kaasa võtma vms, et kohalikku ööelu jäädvustada.