I hear ya, sister

Tunnen end siin juba mõned nädalad päris koduselt, kuigi päris koduks Ameerikat vist ei tahaks. Tööjuures on head suhted loodud, majarahvaga saan kenasti läbi ja linnas ka enam ära ei eksi. Koduigatsust ei ole!

Elukoha ja -kaaslastega on mul roppu kanti vedanud – esiteks, ma elan suures majas, mul on oma tuba koos voodi ja voodiriietega (mis tähendab, et ma ei pidanud sissekolides esimese asjana IKEAsse tekki, patju ja, mis kõige hullem, voodit, ostma tormama), mu tuba asub teisel korrusel, siia paistab päike ja on mõnus. Teiseks on olemas ka kõik muu eluks vajalik, nagu külmkapp, pesumasin, kuivati (milleta siin elu ette ei kujutata), isegi nõudepesumasin on; lisaks potid-pannid-nõud, mis taaskord säästsid mind jalavaevast teekonnal IKEAsse ja tagasi. Ja kolmandaks, mu majakaaslased on nii toredad! No päriselt ka. Mul on nendega väga vedanud. Megan ja Drew kutsuvad mind igale poole kaasa, kuhu nad ise lähevad ja no loomulikult ma lähen ka, sest vastasel korral passiksin niisama kodus teleka ja arvuti ees (vb kirjutaks rohkem, aga ma arvan, et teil on põnevam lugeda, kui mul reaalseid lugusid ka on, mitte ei aja niisama mulli või räägi ilmast).

Kõige olulisemaks peangi neid inimesi, kes mu teele siin USAs on sattunud ja kelleta mul siin tõenäoliselt tunduvalt igavam oleks. Eelmisel reedel näiteks, tulin töölt koju ja mõtlesin, et olen lihtsalt kodus, vaatan telekat, söön ning lähen magama, aga nii kui ma koduuksest sisse astusin hüüdis Megan: „Triiiiin, let’s go to S&J’s!“ ja, kuigi väikese kahtlusega, vastasin OK, eeldades, et võtame paar õlut ja tuleme vara koju. Aga läks vastupidi (nagu ikka paari õlle puhul). Esialgu siis istusime kolmekesi Megani ja Devoniga (Megani sõbranna) kohalikus baaris, kus ajasime niisama juttu, aga kuna reedeti on seal suht vaikne, siis otsustasime, et läheme mängime piljardit. Sellega sai suht palju nalja, kuna teadupoolest on inglise keeles sõnal ’pool’ mitu tähendust – piljard ja bassein. Megan muidugi eeldas, et mina arvan, et läheme ujuma ning et kui ma oleks kodus ujumisriided selga pannud, siis ta poleks mulle nalja pärast midagi öelnud ka. Kohalejõudes oleks kõigile küsijatele lihtsalt öelnud, et: „That’s how it’s done in Estonia“. Piljardis olime shark’id (siin kutsutakse tegijaid nii), võitsime, tantsisime, tutvusime kohalike politseinikega ja pärast käisime mäkis (kaotasin oma USA mäki süütuse). 

Ainuke, mis siin pidutsemise juures halb on see, et igal pool käiakse autoga, peol loomulikult tarbitakse alkoholi ja siis pärast on drink’n’drive koju. No päris lääpas olekus keegi rooli ei istu ja kui istuks, siis mina selle auto peale kindlasti ei läheks, aga siiski on see siin päris levinud (ka minu seltskonnas) ning tegelikult väga halb tegu ju.

Ahaa, eesti keele õpingud on ka alanud. Esimene sõna, mida Megani sõber Jay minult küsis, oli ’terviseks’, mis teeb kõigile palju nalja, kuna kõlab nagu ’dirty sex’. Ma tavaliselt kostan selle peale: „Eastern Europe, u know“. Kuna õhtu oli pikk, siis läksid õpingud natuke ropumate sõnade peale ka, nt kuidas me ütleme ’fuck you’. Ma ütlesin, et tavaliselt öeldaksegi ’fuck you’, mis Jayle nii palju nalja tegi. Ütles, et olen ta lemmikeestlane ja edaspidi pean talle võimalikult tihti ’fuck you’ ütlema. Võrdles mind isegi Tarantino filmiga ("Grindhouse" vist), kus Tarantino oli üheks osatäitjaks palganud just selle näitlejanna, kuna tema öeldud 'fuck you' meeldis talle enim. (olin meelitatud) Üldiselt läheb keeleõpe päris edukalt, kui R-täht välja arvata, selle põristamisega saavad hakkama vaid vähesed. Megan näiteks oskab ainult napsusena R öelda ja siis kõlab ka nagu piraat (arrrrrgh), aga see on väga naljakas. ’Suits’ on selgeks õpetatud, mis pidi kõlama palju paremini, kui ’cigarette’, lisaks veel ’jäätis’, ’kokaiin’ ja ’kook’, millest viimase puhul otsustasime, et ingliskeelne variant, 'cake', on ilusam.

Lisaks kohalike eesti keele kümblusele, hakkab ka minu inglise keel siin amerikaniseeruma. Eelmisel nädalal võtsin baaris aktiivsesse kasutusse terminid nagu „true that“, „my bad“ ja „I hear ya, sister“, mille peale kohalikud meeleheast muigasid ning ütlesid, et neil on rõõm näha ning kuulda, kui vabalt ma end siin juba tunnen. Tegelikult on osad ingliskeelsed väljendid mul juba mõnda aega erinevatest sarjadest ja filmidest varrukasse kogutud ning lõpuks ometi on võimalus neid aktiivselt igapäevaelus kasutada. Et vestlust kehakeelega elavamaks muuta õpetas Megan mulle mõned „liigutused“, näiteks, kui tuleb kõnelema mõni ebameeldiv inimene, siis on heaks variandiks ta oma õlalt kerge käeviipega minema pühkida. Nagu Obama selles videos 33. sekundil teeb.

 

Sain seda võtet kohe ühe tüübi puhul kasutada ka, kes ei teadnud, mis või kus on Euroopa. No kurat, kodumaauhkus minus tõstis pead. Teistele tegi muidugi see õlapühkimine kole palju nalja, aga ma ise olin seda tehes väga siiras.

 

Üldiselt nalja saab väga palju. Mul on hea meel, et nende huumor on õige koha peal. Ma esialgu kartsin, et viimati nad ei oskagi iroonitseda ja mida ma siin oma musta huumoriga siis peale hakkan, aga õnneks on see ka siin au sees ning sellist võltsi ameerika naeratust ma kohalike sõprade seas veel kohanud ei ole.

Tegemisi on siin palju ja praegu koju ei igatse. Sel esmaspäeval käisime töökaaslastega (Violeta, Maiken ja Garth) Philadelphias MS&R-i projekteeritud hooneid vaatamas. Üks neist oli Drexeli Ülikool ja teine Urban Outfitters. Drexelis toimus hoone interjööri pildistamine, kus me saime assistendid ja modellid olla ning Urban Outfittersist käisime ka kiirelt enne kojusõitu läbi, et me Violetaga ka seda suurepärast hoonetekompleksi näeks (Maiken on seal varem käinud). Mul jäi, ausalt öeldes, suu lahti nendes majades ringiliikudes ja olen väga õnnelik, et saan sellises firmas töötada, kus inimesed nii andekad on ja selliseid asju välja mõtlevad. Tõdesin, et detailsus on väga oluline ning nende hoonete puhul on arhitektid detailidesse ikka väga hoolikalt süvenenud. Pilte nägite juba kindlasti FB-st, aga lisan siia ka mõned paremad, et blogi natuke ilmestada. 

(Drexel)

 (Drexel)

 (Drexel)

(Drexel)

 (Drexel)

 (Drexel)

 (Urban Outfitters)

 (Urban Outfitters)

 (Urban Outfitters)

Sõit Philadelphiasse ja tagasi oli ka omaette elamus. Teel läbisime Baltimore’i ja sain sõita tõelisel USA kaheksa- ja kümnerealisel kiirteel. Tagasitulles naeratas meile kerge ebaõnn – kõigepealt läks autol rehv katki (saime selle suhteliselt valutult ühe kohaliku abiga vahetatud) ja siis tabas meid selline torm, et korra hakkas isegi hirm. Oli kõva äike ja selline padukas, millesarnast mina küll varem kohanud pole. Vahepeal oli nähtavus ikka täiesti null, mille tagajärjel tekkinud kolme avariid nägime (ja nende põhjustatud ummikutes seisime): kaks autot olid väga katki ja üks lausa katuse peal. Aga lõbus oli ka – saime kolleegidega lähedasemaks.

 (Remont)

 (Veits hägune)

Ees ootavad ka huvitavad ajad – sel laupäeval on meie kontoris, mis on ühtlasi ka galerii, Violeta näituse avamine. Osad maalid on juba mitu nädalat kontoris olnud ja näevad väga tuusad välja. Ootame kõik avamist, et saaks töökaaslastega koos veinist purju juua. Keda huvitab, siis siit: http://violetafiorino.squarespace.com/ saab vaadata Violeta töid-tegemisi.

Nädala pärast, laupäeval, on meie juures Megani koolilõpupidu, kuhu tuleb palju rahvast ja saab palju süüa. Drew pidi päris burgereid tegema grillil ning Megani ema, kes on väga hea kokk, kõiksugu muid toite, seega saan natuke end tõelise USA toiduga nuumata. Lisaks on plaanis aiamängud. Ootan huviga.

Ja siis veel nädalake hiljem, iseseisvusnädalavahetusel (4.-7. juulil), sõidame Meganiga New Yorki!!! JJUHUU! Plaanis on külastada High Line’i, Teardrop Parki, The Edge Parki Brooklynis ning Chinatowni ja Little Italyt Manhattanil. Kellel veel mingeid lahedaid kohti meelel, võib teada anda – päevaplaanid ei ole veel paigas. Ööbime YMCA hostelis, mis on väga odav ning asub Central Parki kõrval. Loodan, et ajab asja ära (st voodis on madrats ja toas pole prussakaid).

Kui kogu aeg nii palju tegemisi on, siis ei saa küll koduigatsust tekkida. Lootkem parimat.

Tegin endast üks päev pilti ka.

I'm out. Peace.

Ariel Pink's Haunted Graffiti

No nii hea muusika! Ülivõrdes emotsioonid. Tegelikult terve esmaspäeva õhtupoolik oli tore. Läksin kohe pärast tööd D.C.-sse. Ratta jätsin metroojaama, et ei peaks öösel jala koju minema. Ilm oli huvitav: vihm ja päike läbisegi ning palav lämbe õhk. Meie piirkonnale anti isegi tornaadohoiatus ja öeldi, et kui taevas rohekaks muutub, tuul tugevaks kisub ja rämpsu lendama hakkab, tasub kuhugi keldrisse pageda. No õnneks polnud vaja. Igatahes D.C.-s oli esialgu sajuvaba, aga kui ma lõpuks sammud klubi poole suunasin, hakkas jõhkralt sadama. Mul oli küll vihmavari kaasas, aga ühel hetkel polnud sellest enam kasu, sest vihm sadas nii kaldu. Õnneks sain maja äärde varju ning seal seistes ja vihmas jooksvaid inimesi vaadates mõtlesin, et olen ikka õnnega koos. Esiteks, mulle nii väga meeldib selline ilm, kui õhk on soe ja vihma täiega sajab. Igas teises olukorras (st kui pärast kontserdile ei pea minema) oleks ma oma juba niigi märjad kingad jalast võtnud ja paljajalu läbi vihma jooksnud. Ja teiseks, see, et mul on võimalus siin olla, on nii tore. Ma olen väga tänulik. Kui tuleb tuju lähen pärast tööd D.C.-sse ja kuulan mõnes klubis head bändi (Ariel Pink's Haunted Graffiti). Kui tahan, sõidan nädalavahetuseks New Yorki, mis on kolme tunni kaugusel. Enam ei ole see mingi filmis nähtud maailm, vaid nüüd ongi päris! Ma leian end viimasel ajal päris tihti mõtte juurest, et vau, ma olengi siin, elan selles maailmas, mis on hoopis teistsugune, kui kodu – suur, võimas, ettearvamatu, põnev. Naudin.

Kontserdist. Kui juba linna jõudsin hakkasin veits põdema üksi peole minekut. Muretsemiseks oli põhjust: ma polnud kunagi selles piirkonnas käinud, ehk siis polnud aimugi, kas satun viisakasse elamupiirkonda või väljun metroojaamast gängitulistamise keskele. Lisaks pole ma kunagi üksi peol käinud, Tartus Kongis vast, aga no seal olid kõik sõbrad ja põhimõtteliselt tuli ainult uksest sisse „üksi“ minna, kui sedagi. Eniveis, natuke hakkasin kahtlema oma minekus. Õnneks oli pilet enne ostetud, muidu vb oleks järgmise metrooga koju tagasi sõitnud. Ebakindlus kadus kohe, kui klubiuksest sisse astusin, sest seal oli nii kodune ja mõnus. Võtsin rummi koolaga ja asusin tantsuplatsile, ootasin peaesinejat. Enne Arieli ja bändi oli kaks soojendajat ka, kellest esimene Kirin J. Callinan (kui ma kohale jõudsin oli tema oma etteaste juba lõpetanud) ja teine Purple Pigeons, kes poolpaljalt laval oli ja suht psühhedeelset muusikat mängis, aga lõi sellega mõnusa meeleolu.

Siis mängis umbes pool tunnikest lavatagune DJ muusikat, samal ajal häälestas Ariel pille ja rahvast õigele lainele. Oli hea aeg natuke klubis ringivaatamiseks. Koht, kus käisin, on U Street Music Hall, mis asub, nagu nimigi ütleb, U Street’il – kohas, kus on väga palju erinevale publikule suunatud meelelahutusärisid (aga kõik tundus enam-vähem põrandapealne ja legaalne). U Street Music Hall oli küll põranda alune, st asus keldrikorrusel, aga tegemist ei ole teps mitte niiske ja umbse keldriruumiga (a la Balou), vaid väga avara saali ja baariga klubiga, mis paratamatult meenutas mulle Kink Konki (vb on asi Kongi kinnipanekus, et nüüd alateadlikult alternatiive otsin), aga ülesehituselt (ruumilahendus) ja külastajaskonnalt meenutas väga just seda head osa Tartust. Isegi oma Erki Luukas oli neil lavatehnikuna palgal.

Siis tuli bänd lavale. Ariel ise nägi suht saiko välja – juuksed olid tal kõik tagant ette kammitud ja ma ei saanudki aru, kas tal olid rekkamehe vuntsid (lenksud), mis algasid suunurkade juurest ja lõppesid allpool lõuga või siis oli ta omale kurva klouni „naeratuse“ näole joonistanud. Huvitav igatahes. Teised tüübid olid normsid, bassimees on äge indiaanlane (ma arvan). Muusika oli väga hea, mõnus lo-fi, californialik chillwave. Ma nautisin iga lugu, eriti aga „Only in my Dreams’i“. Peab vist vinüüli ostma.

Kojusõit oli ka tsill, pimedas, tühjadel tänavatel, kerges vihmasajus, jalgrattaga, hea muusika kõrvus kumisemas.

(Sellised nad on)

(Annele. Kui hunt kunagi EMÜSi talvepäevadel kosjas käis)

Nautige ka:

What's up?

Üks mu majakaaslane, Nyesha, küsib seda alati, kui ma tuppa sisse astun ja siis ma tavaliselt kogelen talle vastu, et „Hi...“, kuna ma ei oska sellele muudmoodi vastata. Endamisi mõtlen, et võib-olla peaks vastu ka küsima „What’s up?“ (no umbes nagu viisakas inglise keeles, kui keegi küsib „How do you do?“, siis vastad talle samaga, mitte tegelikult küsimusele, kuidas läheb, vastates). Üks päev siis guugeldasin: how to respond to what’s up? ja vastuseks sain „Not much, what’s up with you?“ Muhelesin siis, et nüüd tean, aga Nyesha pole seda enam küsinud. Võib-olla ta sai aru, et ma kohmetun alati ja loobus? Talle tegelikult sobib see väga hästi: Nyesha on mustanahaline (ma tegelikult ei tea, kuidas poliitiliselt korrektne öelda on. Kui keegi teab kindlalt (Merka?), siis võib kommentaari kirja panna). Eniveis, ta näeb muidu välja selline viisakas noor naine, aga ta keelekasutus on täiega geto, mis on väga lahe.

Kui küsida, mis siin veel õhus on, siis võiks vastata, et autolõhn, jasmiinilõhn (ja muude taimede, mis õitsevad), kanepilõhn (piirkonniti), prügilõhn (tööleminnes tee peal ühe juuksurisalongi taga – tuleb Balti jaam meelde, mille ka hommikuti kooli minnes läbisin ja kus alati mingi hapuksläinud grillkana hais oli), niidetud muru lõhn ja no kiirtoit ka muidugi.

Võib-olla on kõigil nii, aga minul igal juhul meenuvad erinevate lõhnadega paigad, mida olen külastanud või kus elanud. Üheks USA lõhnaks minu jaoks on auto lõhn. Ja mitte heitgaasi, mida siinsed masinad oma V8 mootoritega (vähemalt) ikka meeletult väljutavad, vaid lõhnakuuse oma. Kuna siin on nii palav, siis on pea kõigil autojuhtidel aknad lahti ja kui suure maantee või kiirtee ääres liikuda, eraldub selle lõhna pidevalt.

Floora on siin väga rikkalik ja praegu on just jasmiini õitsemisaeg, mille lõhn mulle väga meeldib. Mingi ilus suur puu õitseb ka, aga see on minu jaoks võõrliik, seega ei oska öelda, millega tegu. Rhododendron, mida siin puukujulisena leidub, on ka õide puhkenud. Tal on hästi ilusad suured õied.

Kui ma elukohta otsisin ja erinevates piirkondades ringi liikusin, siis päris mitmes neist oli kanepit õhus. Ükskord töölt tulles istus üks keskealine abielupaar majaesisel verandal: suitsetasid seal kanepit, naersid ja kuulasid sobilikku muusikat (a la Rolling Stones'i narkotegemise ajal kirjutatud slow'd lood). Kuigi karistused vahelejäämisel on karmid, tarbitakse seda taime siin väga palju, olenemata ajast ja kohast.

Aga see prügihais, mida ma hommikuti tunnen, on ikka kohutav, soojaga veel eriti. Alguses arvasin, et see tuleb toidupoest, aga siis selgus, et sealsamas on mingi juuksuri- või ilusalong ja ilmselt kogu see ülejääv keemia haiseb seal – jube. Vahepeal mingid kollast värvi ojad ka voolavad sealt nende prügikastide juurest. Ma loodan, et mõni pisem loom sinna ei satu, sest see annaks küll kohe otsad. Kodumaine Balta hapu grillkana lõhn on tunduvalt vähem irriteeriv.

Kuna siin on muru kõrguse kohta ranged eeskirjad (üle 15 cm ei tohi vist olla), siis niidetakse seda väga tihti. Muruinspektorid käivad seda vist aeg-ajalt joonlauaga mõõtmas ka, sest Maiken rääkis, et oli näinud oma naabermaja aial silti, mis ütles, et muru kõrgus on normid ületanud ja aeg on niidukile hääled sisse lüüa. Sellest siis värskelt niidetud muru lõhn.

No ja loomulikult kiirtoit, mille lõhna võib pea igal pool tunda. Õnneks pole see minus veel burgeriisu tekitanud, mis tähendab, et mäkiburksi pole veel söönud (või muud fast foodi). Aga vahetevahel isutab Eesti A4 kapsaburgeri järele. Sirius, Fasters – mm... Huvitav, kas siin selliseid ohtra kastme ja kapsalehtedega burgereid üldse tuntakse?

(Burger? Burger! Kes ostis burgeri? Ise pean ära sööma või?)

(double or nothing)