Olen mam ja lady

Tere, head sõbrad.

Nagu paljudele reisivatele eestlastele kombeks on saanud, asun mina ka blogikirjutajate seltskonda ja teen siit oma esimese postituse. Pilte veel ei näe, sest ma pole fotokat kotist välja võtnud, aga sellegipoolest - esmamuljed Ameerikast...

Tegelikult peaks vist alustama Tallinna lennujaamast, kust ma 24. aprilli varahommikul eelmise õhtu veinist veel kergelt vines olles lahkusin. Ega ma vist varem ei mõistnudki, millega ma end sidunud olen, kui juba Riia lennu peal istusin ja aknast pilgu linnale viskasin. Emotsioonid.

Riias läks suht kiirelt - täitsin pudeli kohaliku kraaniveega ja astusin järgmisele lennukile, seekord Kopenhaageni suunas. No sealne lennujaam oli ikka suur, kõndisin ühest terminalist teise ca 30 minutit, läbides teel muuhulgas ka H ning M kaupluse (ei ostnud midagi). Lootsin, et saan kuskil värske õhu kätte, aga ei õnnestunud. Passisin natukene oma värava ukse taga ja üsna pea sain lennukisse. Kuna ma pole varem nii pikkadel lendudel olnud ja suure lennukiga lennanud, siis esimene emotsioon oli, et vau, uhke värk, tekid-padjad ja puha. Tahtsin akna äärde istuma saada (Kristin Orav ütles, et peaasi, et keskele istuma ei pea minema), aga ei õnnestunud ja nii ma siis tiksusingi 8 tundi ja 40 minutit kahe härra vahel. Selle aja jooksul vaatasin ära Pii elu, viimase Bondifilmi, Anna Karenina, Top Geari ja kuulasin Scandinavian radio't. Aeg-ajalt magasin. Kui süüa toodi, siis sõin. Kusjuures toidud ei olnudki nii halvad, kui ma arvasin (a la plastmassist liha ja närbunud salat), vaid päris maitsvad (salatile sai isegi balsamicot ja oliivõli lisada). Jõin eestipärast õunamahla, kuna veini järele veel ei isutanud. Lendasime üle Šotimaa, Islandi, Gröönimaa ja siis tulime üle Portlandi ja New Yorgi Washington D.C-sse.

USA. Ilmselt Bostoni pommimeeste tõttu on turvakontrollid veelgi tõsisemaks muutunud või siis oli lihtsalt ülipalju inimesi. Igatahes ma olin seal lennujaamas kokku 4 tundi. Esialgu ühes järjekorras, mis ma lootsin, et ongi see üks ja ainuke, aga ei. Seal juhtus mulle tore mustanahaline mees, kes siis küsis mu passi, sõrmejälgi ja et ma talle korraks webcami vaataksin (tegid minust pilti vist). Kuna ma eeldasin, et kehtiva viisa olemasolul ei ole mingeid lisapabereid selle kohta enam vaja, läksin julgelt tema juurde, aga no siis selgus, et mingi D-2019 paber on mul kusagil mujal ja kerge paanika tuli. Tore mees ütles, et no worries, happens to everyone ja saatis mu oma pagasile järele, et ma siis sealt oma käsipagasis mitteolnud paberi üles otsiksin. Kuna mul olid kõik paberid omateada käsipagasis, siis olin suht kindel, et olen selle lehe koju jätnud ja nüüd ei saagi riiki sisse. Ühesõnaga kräpp. Aga oma pungil täis kohvri avades leidsin, et õnneks on see paber ikka kaasas (jee) ja liikusin edasi järgmise onu juurde. Need mehed enam nii toredad ei olnud, ajasid mind närvi. Süsteem oli siis selline, et pidin oma tähtsad paberid järjekordselt ühele turvatöötajale andma ja siis temaga vestlema. Arvasin, et sellega läheb kiirelt, aga ei. Öeldi, et "please take a seat, mam" (jah, MAM, mis on minu jaoks vanemapoolse usa naisterahva nimetus) ja saadeti mind teiste sisserännanute juurde ootama. Tüübid olid üliaeglased, läksid vahepeal ära, rääkisid sõpradega juttu, sõid, naersid jne ning inimestega eriti ei tegelenud. Ju vist tundsid, et on nii ässad ja neil on pohh, kui kaua teised ootama peavad. Kõikide ootajate nägudelt võis lugeda pahameelt ja no asi oli seda väärt ka. Siis mõistsin, et Eesti süsteemid on ikka tunduvalt paremad - võtad numbri ja vähemasti tead, kaua umbes veel ootama pead. Siinne teenindusühiskond veel nii kõrgelt arenenud ei ole (lennujaamas vähemasti). Kõige hullem oli veel see, et Maiken oli mulle kella 3ks lennujaama vastu tulnud (kell oli siis juba 6) ja mu telefon oli järjekindlalt olematut levi otsides tühjaks saanud. Seega ma ei saanud talle helitsda ja öelda, et ma olen ikka veel lennujaamas, et ta ära ei läheks. Hullumajapuhvet. Üks naljakas asi juhtus seal igasugu välkadega oodates ka. Nimelt, mitte ainult mu eesti sõbrad ei pea mind pilusilmaks, vaid ka hiinlased ise. Üks hiina naine tuli minuga hiina keeles rääkima, kuna pidas mind oma rahvuskaaslaseks :D

Ca ühe tunni pärast juhtus ime ja (kusjuures üsna eestipäraselt) öeldi mu nimi, küsiti, mis on mu reisi eesmärk ja lubati riiki. Maiken ja Margus olid õnneks veel lennujaamas, aga ütlesid, et olid igasugu stsenaariumid läbi mõelnud, et mis minuga nüüd juhtuda võis (a la too much alcohol brought to the country vms). Lennujaamast väljudes mõtlesin, jess, siin on suvi (kraade oli kuskil 20 ringis). Läksime sealt bussi peale, millega sõitsime D.C kesklinna, edasi metrooga Hyattsville'i ja natuke jalutasime ka. Maikeni-Marguse kodus võtsid mind vastu Tony ja Alessio (isa ja poeg) ja nende koer Charlie. Sain endale oma toa, kus oli suht king size bed, ajasime köögis veits juttu, võtsime ühed usa õlled ja läksime magama. Eesti aja järgi oli siis kell pool 6 hommikul.

Järgmisel päeval (neljapäeval) olime Maikeniga tegusad. Käisime pangas, kus meid võeti ukse peal vastu "Hello, ladies", saadeti lauda ja avasin siis pangakonto. Teenindaja oli päris sõbralik, küsis ikka, et kust me pärit oleme ja kus Eesti asub. Ja kuna ta ei saanud päris täpselt mu Eesti aadressist aru (mida ka millegipärast pidevalt vaja läks), trükkisin päris tihti ise ta arvutis Parnu-Paide Street. Vahepeal tuli talle üks co-worker appi ja ütles, et ta oli kuni 8nda eluaastani Tallinnas elanud. Päris üllatav. Igatahes seda chit-chati siin ikka igal pool tehakse ja see polegi nii häiriv või võlts, kui ma alguses arvasin, vaid päris tore, sest inimesed on viisakad, suhtlevad ja see paneb mind ka end siin paremini tundma. Pärast panka käisime meie kontorist läbi, kust ma oma läpakale USA otsaga laadija sain (enda oma jäi Eestisse), ühtlasi tutvusin ka tulevaste töökaaslastega ja nägin töökoha ära, mis oli päris hubane. Edasi läksime metrooga D.C-sse (ca 20 minutit sõitu) ja seal sain omale telefonikaardi. Mu uus number on väga pikk. AT&T-s (telefonifirmas) oli mingi muu süsteem klientide händlimiseks: kõigepealt tuli ühele naisele oma nimi öelda, millest ta muidugi aru ei saanud ja siis keegi kutsus sind enda juurde. Kuigi ma spellisin oma nime sellele naisele, siis sellele vaatamata kirjutas ta mu nimeks Triin Oran (kusjuures see juhtus pangas ka). Ma ei saa aru, kas siis V [vii] ja N [enn] on nii sarnased minu suust kõlavatena, et neil oli raske aru saada. Aga telefoninumbriga läks õnneks suht kiirelt ja sealne mees isegi teadis, kus Eesti asub (in Europe next to Russia). Tagasitulles suutsime Maikeniga üksteist ära ka kaotada, kuna ta lipsas kiirelt metroo peale ja uksed läksid minu ees kinni. Õnneks oli kõik fain, ma sõitsin järgmise Green metrooga meie peatusesse ja saime seal kokku.

Pärast seda tulime nende koju, Maiken ja Margus sõitsid New Yorki ja ma läksin ühte elamiskohta vaatama. Läksin Maikeni rattaga, aga tee oli suht mägine ja see koht päris kaugel, seega teekond väsitav. Jube palav oli ka. See tundus suht selline mustanahaliste ja latiionde piirkond ning väga head muljet ei jätnud. Maja polnud ka suurem asi, aga tegin hea näo pähe, tänasin ja ütlesin, et annan varsti teada, mis arvan. Sõitsin tagasi ja käisin Giant toidupoest läbi, mis on tõesti giant (võrreldav meie keskmise Prisma suurusega, aga müüakse ainult toidukraami), ostsin puuvilju, juustu ja sepikulaadse das megasuure saia, kassas annetasin vähihaigetele dollari.

Täna käisin ühte elukohta vaatamas, pidin jälle ratas käe kõrval mäest üles minema (poleks uskunudki, et siin nii mägine on). Muidu oli kõik okei, aga tuba oli keldris, kus ma kindlasti elada ei taha, aga tegin jälle hea näo, tänasin ja ütlesin, et annan varsti teada. See omanik oli muidu hästi meeldiv ja teised elanikud tundusid ka ägedad, aga see ei korva maa all elamist. Täna on mul 3 kohtumist veel: kell 5, 6.30 ja 7.30. Kella viiene on ka väga kaugel, seega peaks palju aega varuma ja vaikselt põlveringe tegema hakkama.

Sorri, et blogi praegu veel nii pildivaene ja kuiv on, aga alguses ongi kuiv. Luban end parandada! Varsti räägin muust elust-olust ka. Ja hoidke mulle pöialt koduleidmise asjus.

(nagu tõelisele usakale kombeks) Thank you so much for reading!

Goodbye then