Rattasoetus

Mõistsin siin, esialgu Maikeni rattaga ringiliikudes, et jalgratas on väga hea viis igale poole jõudmiseks ning otsustasin endale ka ratta leida. Mõtlesin esialgu, et aega on selle kiire asjaga, aga igaks juhuks tsekkisin ikkagi Craigslisti ja leidsin ühe kuulutuse, kus müüdi vintage ratast (jah, just sellist, nagu ma tahtsin) – vana Robin Hood, Inglismaal toodetud ja sõidab veel siiani hästi. Kuna see nägi tõesti äge välja ja kolm käiku oli ka, mis siin mägismaal on eriti vajalikud, siis võtsin kiirelt müüjaga ühendust ja uurisin, millal vaatama saan minna. See oli ka hea, et ratast müüdi minust ca 5 km kaugusel, ehk siis jalgsi täiesti läbitav vahemaa. Leppisin kokku pühapäeva ja läksin jalutades. Ratas asus College Parkis, kus ma polnud varem käinud ja jalutades nägi ümbrust hästi. Vahepeal pidin suure maantee (või highway) ääres kõndima, mis ei olnud väga huvitav, aga lisaks jäi teele ka põnevamat – Marylandi ülikool ja palju tudengitele mõeldud ühikaid/kortereid.

Kui kohale jõudsin tuli naine ratta ja armsa kutsikaga mulle vastu ja siis teadsin kohe, et tahan seda ratast. On siis ülimugav või mitte, aga ülistiilne on küll. Istusin selga ka ja sõitis hästi. Tuunisime natukene pidureid, lasime kummid täis ja võisin minna. Juhuu! Ja muideks, nagu siin ikka kombeks, siis küsitakse, et kust ma tulen (selle all üldiselt mõeldakse seda, kuskohast USAst või Marylandist ma tulen), ma siis vastasin, et olen siin tegelikult neli päeva olnud ja olen pärit Eestist. Eeldades, et ta kindlasti ei tea, kus see asub, hakkasin selgitama. Aga siis ta ütles, et ta teab Eestist päris palju, kuna oli ülikooliajal kahe eesti tüdrukuga koos elanud. Üliäge. Maailm on väike.

Ühesõnaga olen nüüd õnnelik rattaomanik (ainult korv on veel puudu).