Elukohaotsingutest. Püüan lühidalt.

Ma võin nüüd öelda, et leidsin omale kodu (juhhei!). See asub päris hea koha peal, mu töökohast ca 2 km kaugusel ja turvalises piirkonnas, vähemalt seda väitis mulle Maikeni landlord, kes on siinkandis/cundis (usapäraselt) juba päris pikka aega elanud. Pidavat olema selline neighborhood, kus pered elavad väga pikka aega ja tihti ka nende lapsed asuvad siia elama. Ja enam-vähem selline see mulle tundus ka. Tänaval oli palju lapsi oma vanematega ja ei tundunud kahtlased inimesed (pätid ja kaabakad). Lisaks elavad selle tüdruku, kes minule tuba üürib, vanemad ka kohe kõrvalmajas, mis tõestab siis fakti, et seal tõesti mitu põlve ühe pere inimesi elab.

Majakaaslased on üks paarike, kellest naispool ongi maja omanik (õigemini tema vanemad) ja lisaks veel üks neiu, keda pidi seal harva nägema, kuna ta on väga busy. Majaomanik ise tundus ka väga busy, nimelt omab ta kolme töökohta. Ma ausalt ei saa aru, kuidas nad viitsivad sedasi rassida ja kuidas neil ööpäevatundidest välja tuleb, et kõik oma tööd ära teha. Lisaks elab seal veel kaks koera, kellest üks on väga suur (Gusley) ja teine väga väike (Layla). (Siinkohal tuli meelde Kreisiraadio Leedo Toosti ooper „Alasti tulin te juurde“, kus üks kui suur on suur ja teine tibatilluke). Mõlemad olid hästi sõbralikud – kui ma vaatamas käisin, siis nad olid kogu aja minu juures, väike ronis sülle ja limpsis kätt ning suur passis jala peal. Armsakesed.

Tee oma pleissini ei olnudki nii keeruline, kui alguses kartsin – midagi lihtsat seal ka muidugi ei olnud, aga kõik täiesti mõistuse piires. Käisin vist kokku vaatamas kuut kohta.

Algus ei olnud väga paljutõotav: esimene koht, kus käisin oli suht black district, tänavapeal mingid mehed hüüdsid järele ja ei tundunud väga turvaline (eriti kui seal õhtul üksi liikuma peaks). Tuba polnud ka suurem asi, aga hädaga oleks asja ära ajanud. 

Teine koht oli see maa-alune urg, millest ma juba eelmises postituses kirjutasin. 

Kolmas oli ülikaugel, aga kuna ma olin lubanud, et lähen vaatama, siis ei tahtnud inimest üle lasta ja sõitsin siis rattaga mööda mägesid üle 5 km (mis, jah, Eesti mõistes ei olekski ju nii suur eneseületus, aga siin on tõesti palju künkaid ja kui pidevalt ratta seljast maha ronida, et mäest üles minna, või alla, sest ma ei julge ju rattaga järsust mäest alla ka sõita, võtab see päris kaua aega ja on väsitav). Maja polnud ka seda väärt – üks hiina tüüp oli selle hiljuti ostnud ja seal ei elanud veel kedagi sees. Ühesõnaga kõik oli sassis ning mitte väga atraktiivne. 

Neljas oli tõeline mehhikomaja, mis mulle tegelikult meeldis, aga arvan, et majaelanikega, kelleks oli keskeas abielupaar (mehhiklased), oleks võinud seal tulevikus konflikte tekkida. Mehhiklased on üpris usklikud inimesed ja eestlasest pagan (kind of) neile ilmselt seltsiks ei sobiks. Big NO seal oli üürileantava toa seinal rippuv krutsifiks. A maja iseenesest oli äge – hästi värviline ja ilusa veranda ning aiaga. 

Pärast seda tulingi siia, kus ma nüüdseks juba sees elan. Mind võttis vastu minust veidi vanem tüdruk, Megan, kes oli väga sõbralik. Big YES siin oli, et kui ta ütles „I’ll show you your room“, siis viis ta mind 2. korrusele mitte alla. Ta oli ainuke ka, kelle juures ma tõesti kauem, kui 10 minutit olin – kuna mulle see väga meeldis, siis tekkis küsimusi ka, et kuidas miski toimib, kui ma siin reaalselt elama hakkan. Lisaks oli siin hea veel see, et ma sain kohe sisse kolida, mitte 1. mail või millalgi hiljem ning ka see, et toas on voodi (kommentaariks siis, et siin paljud toad üüritakse tühjalt välja, aga kuna minu tulevikuperspektiiv USAs on lühike, siis ei tahaks väga palju toa sisustamisse investeerida). Ütlesin Meganile äratulles, et ma suht kindlalt tulen siia, aga kuna järgmisel päeval oli mul üks vaatamine veel kokkulepitud, siis 100% end ära ei lubanud.

Viimase koha puhul mulle tuba iseenesest meeldis, kuna oli suur, palju aknaid ning need vaatega aiale. Kuid majapidamine oli seal väga korrast ära (vb sellepärast, et eelmine päev oli pidu toimunud: seda võis mulle ekskursiooni teinud tüübi hingeõhust tunda), aga kui selgus, et seal elab kokku kuus inimest, siis eeldasin, et tõenäoliselt seal asi väga parem ei olegi. Lubasin jälle varsti teada anda, mis ma asjast arvan ja läksin ära. Siis juba teadsin, et kolin Megani juurde.

Siin ma nüüd olengi. Pühapäeva hommikul tulin. Maikeni landlord Tony tõi mu autoga ära ja tutvus ka põgusalt pererahvaga. Sain veel täpselt teada, kus misasju hoitakse ja kuidas süsteemid majapidamises käivad ning ajasin niisama juttu. Kohtusin neljanda majaelaniku, Nyeshaga (loe: Naiiša) ka. Ta on samuti hilistes 20ndates neiu, kes töötab administraatorina D.C. ühes polikliinikus. Ta on linnast väga vaimustuses ning erinevatest piirkondadest teadlik, seega tasub temalt seoses D.C.-ga alati nõu küsida.

Tegin oma toast ning majast pilti ka.

PS. Suure tõenäosusega hakkavad mu blogi- ja fbipildid olema enam-vähem samad, sest ma ei tahaks kuskilt midagi ära jätta (juhuks, kui mitte-fb-sõbrad ka blogi loevad).

PS2. Telekast tuleb praegu How I Met Your Mother'i uus osa ;)