Peaks siis vististi ühe tagasihoidliku vabandusega alustama,
et ammu kirjutanud pole, aga suvi tuli vahele. Segab mu kirjutamist.
Loodetavasti teil, head lugejad, pole sellest suurt lugu, kuna olete ka suve
kütkes olnud ja kes siis suvel arvuti taga istub ning blogi loeb.
Lisaks suvele on üheks viimasel ajal vähese kirjutamise
põhjuseks ka see, et astusin ühe sammu amerikaniseerumise (või siis lihtsalt
moodsaks inimeseks saamise) poole ja soetasin omale ifööni, mis tähendab, et
sülearvuti avamiseks on väga olulist põhjust vaja (a la töö tegemine), aga kuna
suvel olen selle tegevuse miinimumini lükanud ja kõiksugu facebookid, instad jt
suhtlusvõrgustikud on ka telefonitsi kättesaadavad, ei ole mu käsi arvutiklapi
avamiseks enam ammu tõusnud.
Aga suvi on siin lahe. Soe, vihma sajab harva, aga kõrge
õhuniiskus hoiab juuksed ikka laines. Sain hiljuti teada, miks DC kandis nii
kõrge õhuniiskustase on. Aga sellepärast, et selle linna kohal oli
Columbuseaegu suur soine ala. Lisaks elas siin palju malaariatõvega sääski, kes
esimesi elanikke (pilootpealinlasi) nakatasid.
Millega ma siis suve teisel poolel tegelenud olen? Kodus
olen vähe olnud. Mul on siin palju sõpru tekkinud, kes tahavad ümbrust näidata
ja viivad mind igale poole. Tänu neile olen ära näinud enamiku ümberkaudsetest
väikestest ja suurematest linnadest, erinevad järved jm looduskaunid kohad jne.
Üheks mõnusamaks viimase aja reisiks oli loomulikult nädalane family beach trip
Virginia Beachi Sandbridge’i. Nagu ka eelmistes postitustes maininud olen, siis
mul on elukaaslastega väga vedanud – lisaks hubasele toale ja väga headele
sõpradele sain endale ka Ameerika pere. See pere koosneb Megani suguvõsast –
ema, kasuisa, tädi, tädimees, nõbud, lapsed ja vanavanemad, kokku oli meid
rannapuhkusel 17 inimest. Sandbridge on selline poolsaare moodi maa-ala, mis on
kahest servast maismaa ja kahest veega ümbritsetud (ma ei oska sellele täpset
geograafiaalast nimetust hetkel öelda), mida võite kõik sellelt leheküljelt (http://www.sandbridge.com/maps.htm)
või google mapsist vaadata. Ühesõnaga põnev, ilmselgelt inimkätt ja koppa tunda
saanud maa, mille huvitavast kujust sain ma teada alles pärast reisi lõppu.
Kuna mina olin teadlik, et läheme Virginia Beachi, mis on linn ookeani ääres,
ei pööranud enne sõitu guugeldamisele erilist tähelepanu ning sealolles (ja
linna mitte nähes) mõtlesin, et noh, ju siis oleme lihtsalt mõnes eeslinnas või
tavalises USA idaranniku rannakülas. Seetõttu külastasin vaid kodumaapoolset
veekogu (ookeani), mitte seda teisel pool asuvat, kahjuks. Oleks väga tahtnud
näha, kuidas selline maakorraldus elusuuruses välja näeb.
Pere oli puhkuseks rentinud suure maja, mis asus rannast
kahe maja kaugusel (kui juba kaardivaatamiseks läks, siis meie aadress oli 2628
Sandpiper Rd, Virginia Beach, VA). Ookeani läheduse ning tehismaastiku tõttu on
Sandbridges palju üleujutusi, mismõttu on enamik maju (profülaktika mõttes)
ehitatud vaiadele, et vesi saaks maja korruseid kahjustamata rahus „tulla“.
Meie elasime kahe elukorruse, rõdude, aia ning basseiniga majas. Mina ööbisin
ülemise korruse n-ö elutoas, kust avanes vaade ookeanile ning uks rõdule
(suurepärane koht hommikuse ookeanitaguse päikesetõusu jälgimiseks).
Enamik
seltskonnahängist toimus maja esimesel korrusel, seega oli mul nagu oma tuba,
ukseta, aga siiski üsna privaatne. Tavaline päevaplaan nägi ette järgmist:
ärkasin hommikul 7.-8. ajal, läksin alla kööki ja elutuppa, kus keegi oli
valmis küpsetanud maitsva hommikusöögi (omlett, beekon, vorst jms), sõin,
ajasin juttu, läksin jooksma, kuna oli väga palav, siis pärast jooksu hüppasin
basseini, et natuke maha jahtuda, läksin randa, ujusin ookeanis, päevitasin,
mängisin mänge, läksin koju, sõin lõunat, ujusin basseinis, päevitasin basseini
ääres, käisin dušši all, panin kenamad riided, õhtusöök (diil oli selline, et
igal õhtul tegi üks pere aperatiivi, teine õhtusöögi ning kolmas magustoidu),
lauamängud, õhtune rannahäng, kesköö, magama. Kogu asja juurde käis ka suur
kogus alkoholi, mida tavaliselt juba enne keskpäeva manustama hakati – kes jõi
bloody marysid, kes õlut (ma üldiselt seda viimast, aga aeg-ajalt tarbisin muud
kraami ka). No ühesõnaga nädal täis lusti ja tõelist puhkamist.
Palju uuriti Eesti kohta ja sain rõõmuga kõigile kodumaad
tutvustada ning olulisemad väljendid selgeks õpetada, nagu „Terviseks!“ ja
„Tere“. Palju kõnelesime igasugustel teemadel alustades populaarsetest eesti
nimedest lõpetades kinnisvarahindadega. Lisaks erinevatele põnevatele ameerika
lauamängudele õppisin ka ühe põhilise siinse isa-poja mängu – pesapalli – ära.
No teate küll, kuidas filmides isa ja poeg üksteisele pesapalli viskavad, ühes
käes pall ning teises suur pruun pesapallikinnas, ma sain ka nüüd seda kogeda.
Oli üllatavalt lõbus.
Kogu reisi suursündmuseks oli, et minu kallid majakaaslased
Megan ja Drew kihlusid! Nii armas, ameerikalik ja armas. Drew’l oli asi juba
ammu planeeritud – nimelt küsis ta minult korduvalt, kas ma võtan meie
rannatripile ikka oma fotoka ka kaasa, et noh, saaks päikeseloojanguga ilusaid
pilte teha vms. Siis kui juba reisil olime, uuris ta minu kaamera ja selle
zoomi kohta, et kui hea ikka on. Ma ütlesin, et päris hea, aga Sami
(fotograafist tädipoja) kaameral on ilmselt parem. Lõpuks siis toimus kogu
kihlumine esmaspäeval – just siis, kui mina pidin tööd tegema ja päev ning õhtu
otsa ilusa ilmaga toas passima ja kuna ma töötasin, paluski Drew Samil kaugelt
pilte teha (nii, et Megan ei näeks). Lühikokkuvõte ettepanekust on, et Megan ei
uskunud, Drew poetas pisara ning Megan ütles: „Jah!“ Tulid rannast tagasi ning
sõrmus oli sõrmes. Mul sai üsna pea pärast seda töö ka tehtud ning läksime
kohalikku baari tähistama. Jõime mingeid austritega kokteile (mulle eriti ei
maitsenud) ning kirjutasime ühe dollarilisele „Congrats Megan and Drew
8/5/2013“ ja kleepisime lakke (selles baaris olid seinad täiskirjutatud
dollarilisi rahatähti täis).
Pulmaajaks planeeritakse mai keskpaika või lõppu,
et mina ka ikka pulma ära näeks. Ja tegelikult ilma minuta poleks pulm
täiuslik, kuna Megan valis mu enda peapruutneitsiks, mis on eriti äge!!! Saan
seda Ameerikat ikka igast küljest ja täiega kogeda. Praeguseks oleme juba
pulmaasju ka ajanud – laupäeval (14.09) käisime võimalikke laulatus- ja
peopidamiskohti vaatamas ning valisime mõlemad välja ka. Laulatus toimub eriti
armsas väikeses kabelis, mis on ehitatud 1900ndal aastal kohalike
mustanahaliste kogukonnale jumalateenistuste pidamiseks (tol ajal oli see suur
teema, et neil üleüldse lubati jumalateenistusi pidada). Peokohaks on Marylandi
Ülikooli golfikeskus – ilus maja keset rohelust.
Augusti keskel, nädal pärast rannatrippi, käisin Baltimores,
kus elab Megani tädipoeg Sam, kes mind külla kutsus. Rannas olles uuriti
minult, et kus ma siis Ameerikas kindlasti ära käia tahan ning kui vastasin, et
Detroitis, tehti suured silmad ja soovitati enne Baltimore’i külastada – pidi
ka piisavalt kriminaalne ja alternatiivne olema. Sealt tuligi Samil mõte mind
külla kutsuda ja oma kodulinna näidata. Kuna töö juures olid paljud sel ajal
puhkusel, otsustasin, et kui ühe päeva veel vabaks võtan, pole sellest hullu
midagi ja nii see läks. Hommikul tuli Sam mulle autoga järele, panime mu ratta
auto peale ja läksime. Nimelt oli meil plaan jalgratastega linnapeal ringi
tiirutada, et rohkem näeks. Lisaks rattale pidin kindlasti ka ketsid kaasa
võtma, et footbagi mängida. Arvasin, et siin on see väga vana teema ja keegi
enam ei mängi, aga näed, leidsin sõbra, kellega koos mängida. Ta on selles sama
halb nagu minagi, mis tähendab, et on väga lõbus. Siin kutsutakse footbagi
hacky-sacky’ks.
Eniveis, kõigepealt läksime Sami poole, et auto ära panna ja
tema ratas ka võtta. Ta elab täiega ägedas 1903. aastal ehitatud punastest
tellistest majas, korteris on ilusad kõrged laed, kamin ja puitpõrandad (pluss
palju vinüüle!). Pumpasime ratastel rehvid kõvasti täis, et sõitma minna, saime
paar tänavavahet liikuda, kui mu ratta tagumine kumm alla andis ja katki läks.
No õnneks olime kodule lähedal, keerasime siis otsa ümber, viisime rattad koju
tagasi ning otsustasime jalgsimatka ette võtta (õnneks olid mul mugavad
jalanõud).
Järgmine halb üllatus oli, et ma olin oma rahakoti koju
unustanud. Kuna Sam mulle autoga koju järgi tuli ja pärast tagasi viis, leppisime
kokku, et ma ostan linnapeal mõned õlled, söögi ja muu vajaliku meile mõlemale,
aga mul polnud nüüd üldse raha ning elasin siis tema kulul. Jalutasime kõigepealt
niisama naabruskonnas, siis läksime väiksesse botaanikaaeda. Edasi jalutasime
loomaaia kõrval asuvasse metsa, mis mulle küll väga metsa ei meenutanud, kuna
seal olid ka asfalteeritud autoteed, aga no sellegipoolest – kõige metsam mets,
kus ma siin senini käinud olen. Kuna viimase teekonnaga olime end kesklinnast
päris kaugele viinud, otsustasime tagasi liikuma hakata. Liikusime mööda vanu
kitsarööpalisi raudteid, käisime jõe ääres ja sildade all, kus oli palju
tänavakunsti. Lisaks käisime ägedates vanades tehasehoonetes, mis on nüüdseks
elamuteks ja kontoriteks ümber ehitatud. Baltimores on paljudes kohtades
selline poliitika, et kui uued elupinnad rajatakse, müüakse neid vaid mingit
kindlat ametikohta omavatele inimestele – näiteks ainult kunstnikele või õpetajatele.
Ma ei saa küll päris täpselt aru, milleks see vajalik on, aga ju siis on linnal
omad skeemid välja mõeldud. Uurisin Samilt, mille tootmiseks neid
tööstushooneid ja veskeid omal ajal kasutati ja kas praegu ka Baltimores mingi
suurem tehas on, mis enamikele inimestele tööd pakub (nagu autotööstus
Detroitis selle hiilgeajal), aga nagu Detroitist, nii hakkas ka Baltimorest
tootmine paarikümne aasta eest Hiinasse ja Mehhikosse liikuma ning hetkel
töötab seal vaid suhkruvabrik (Domino’s).
(õppisin päikesekiirt fotole püüdma)
Kesklinnakant on Baltimores uhke – jõeäärne ala on väga korras
ja seal on palju häid hängimiskohti. Ühes mitmest istusimegi ning sõime
soft-crab sandwichi ja jõime kohalikku Baltimore’i IPA õlut. Soft-crab sandwich’i
saime Lexington Marketist, kus tuli oma asjadel hoolega silma peal hoida, et
keegi ära ei varastaks. Võileiva näol oli tegemist krabivõilevaga, kus krabi
kõige täiega ära süüakse. Ma pole varem eriti meretoitu söönud (v.a igasugused
kalad), seega ei teadnudki, et krabi pehmel kujul ka saada on. Aga on. Nimelt vahetab
krabi paar korda (või korra) aastas oma koorikut ja vahetult enne seda muutub
vana kest väga pehmeks. Krabi tuleb just sel ajal püüda. Siis saabki soft-crab
sandwichi teha, mis on täiega hea. IPA õlu puhul on tegemist vürtsika (ja
kange) õllega – õlled on siin üleüldse väga kanged – paljud ikka 7 vol-i ja
rohkemgi. Sooja ilma ja värske õhuga löövad latva küll.
Tagasi Sami koju jalutasime mööda North Streeti, millel pole
põhja suunaga küll mitte mingit pistmist. See-eest on tegemist ühe detroitiliku
tänavaga – palju kodutuid, narkomaane ja muud põhjakihti. Aga kuna ma ju
Detroiti näha tahan, siis pidime justnimelt mööda seda tänavat liikuma, et ma
maigu suhu saaksin. Kokkuvõttes polnud seal hullu midagi. Mulle tihti tundub,
et ameeriklased on natuke liiga ettevaatlikud kõige suhtes ja arvavad, et ma
tulen mingist kullaga kaetud paradiisitaolisest maailmast, kus kuritegevust ja
huvitavat tänavakasutajaskonda üldse pole ning seetõttu räägivad alati natuke
kehvematest asjadest kui väga halbadest, kuigi minu silmis selleks tegelikult
põhjust pole. Samas on muidugi hea, kui keegi hoolib, muretseb, head soovib ja
silma peal hoiab.
Sami juurde tagasi jõudes kuulasime vinüüle ning istusime
natuke, sest kuna, vaatamata mugavatele jalavarjudele, said jalad ikka palju vatti
ja olid väsinud. Pärast pisikest puhkust panin ketsid jalga ja läksime õue
footbagi mängima. Õpetasin Samile mõned kodused eesti „trikid“ ka. Lõpuks oli
õues juba nii pime, et palli enam ei näinud ja nahkhiired lendasid. Koju
jõudsin ca 10. ajal õhtul. Järgmine päev viisin ratta parandusse ja suure
kahjutundega pidin oma tagumise Dunlopi rehvi välja vahetama. Nüüd on mul
esirehv: made in Britain ja tagumine: made in Taiwan :S
Samal nädalavahetusel (17-18 august) käisime sõpradega tub’imas
ja matkamas. Mul polnud veel samal hommikulgi aimu, millega täpsemalt tegu on,
aga kohalejõudes sain selguse majja. Tegemist on siis sellise alaga, kus istud
suure täispuhutud kummiratta sisse ja sõidad sellega aelgasevoolulise jõe peal,
ise samal ajal õlut juues. No tundub väga rahulik ja ohutu ning eks ta seda
alguses oli ka, aga vahetult enne lõppu tuli väikesest kärestikust alla sõita,
kus ma oma kummi pealt maha lendasin. Kaotasin sellega kummi ära. Veest välja
tulles selgus, et lisaks kummile oli ka silmanägemine kadunud või oluliselt
udusemaks muutunud. Kurat – PRILLID!!! (jäid vette) Noormehed meie seltskonnas üritasid
„õnnetuskohta“ tagasi ka ujuda, et seal siis natuke jõepõhjas kobada, aga vool oli
nii tugev, et sellest katsest ei tulnud välja midagi. Ma olin nii õnnetu, sest
paar nädalat enne seda olin tegelikult tahtnud omale uusi prille osta, aga kuna
selgus, et minu kindlustus silmakontrolli ei kata, siis eeldasin, et pean
mingid meeletud summad selle eest välja käima, pluss veel prillid ise. Lisaks on
mu nägemine ikka päris kehv – inimesi ära ei tunne ja ööpimeduses olen
põhimõtteliselt pime valmis. Kogu ülejäänud õhtu vajasin endale teejuhte, kes
mind matkamiskohas vajadusel WC-sse ja telkimiskohta tagasi juhatasid. Muidugi oli
see omamoodi humoorikas ka, et mul prillid ära kadusid. Sellega seoses sai tol
õhtul palju nalja tehtud. Öösel pimedas oli natuke hirmus ka ja siis rääkis üks
sõber, et Blair Witch oli Marylandi metsades filmitud ja et meie osariigis on
üldse üpris palju paranormaalseid nähtusi. Võttis kananaha ihule. Järgmisel päeval
hakkasime suht varakult kodupoole tagasi liikuma ja teel käisime Waffle House’ist
ka läbi, kus sõime head ameerikalikku hommikusööki muna, praekartulite ja
võiksiga.
Kodus hakkasin kohe igasugu prillipoodide lehekülgi
külastama, et uurida silmakontrolli maksumuse kohta. Kodulehel hindade osas
mingit infot polnud, mis tähendas, et pidin helistama ja seega kogu tegevuse
esmaspäeva peale lükkama, sest nädalavahetustel siin keegi tööl ei ole
(telefonile vähemasti ei vastatud). Lisaks selgus ka tõsiasi, et mu nägemine on
ikka tõesti väga halb, sest ka arvutiekraani selgelt nägemisega tekkis raskusi.
Kirjutasin siis kolleegidele ka, et asjalood on nüüd nii, et ma kaotasin
nädalavahetusel oma prillid ära ning kuna läätsekandja ka pole, siis kahjuks ei
ole mul mõtet uute prillide saamiseni tööle minna, sest ma lihtsalt ei näe
midagi. Leidsin, et mul oleks pimeda juhtkoera vaja, kelleks Gusley imehästi
sobiks – suur ja usaldusväärne.
Esmaspäeval sain pärast pikki vestlusi telefoniautomaatide
ja päris inimestega omale lõpuks silmakontrolliaja teisipäevaks, DC-s Union
Stationis. Lasin nii prillide kui läätsede jaoks silmakontrolli teha. Millegipärast
käivad siin need asjad eraldi, see tähendab, et silmakontroll, mille alusel
prillid saab, maksab 39 dollarit ning läätsede oma veel lisaks 115 dollarit
(muud erinevust ma ei näinud). Läätsed sain kohe kätte. Kuna kandsin neid
viimati ca kolm aastat tagasi, hakkasin seal õppima, kuidas läätsi silma panna
ja silmast kätte saada. Proovisin seal heaga ja kurjaga, isegi kavalusega
proovisin, aga ei midagi. Lõpuks silma sain, aga äravõtmisega läks palju aega. Siis
pidin uuesti silma panema. Kuna ma ikka üldse ei händlinud, siis näitaks üks
töötaja mulle ette. Aga tal olid nii suured silmad! Sinna on muidugi lihtne ühe
liigutusega lääts panna. Mina oma pilusilmadesse nii naljalt suurt läätse ei
pista. No eniveis lõpuks sain need uuesti silma ja enam ära võeta ei palutud. Õnneks.
Siis hakkasin prille valima. See võttis ca tund aega, lõpuks sain sellest poest
ainult päiksekad valitud (lasin omale optilised päikeseprillid ka teha). Nägemisprillide
saamiseks läksin kohalikku Hyattsville’i kaubamaja prillipoodi ning leidsin
sealt pika proovimise peale kenad raamid. Sain kohe samal õhtul kätte ka. Järgmisel
päeval sain jälle tööle siirduda.
Tööl olen viimasel ajal põnevate asjadega tegelenud. Üks tööots,
millega juba pikemat aega tegelen, on green wall. Eile sain ühe suure asja
sellega seoses valmis, mille ülikoolile esitasime, et projektile toetust saada.
Lisaks sellele palgati Garth mingi kohtuteema lahendamiseks. Nimelt kaebas üks
90ndatel tüüpmaju projekteerinud firma teise samasuguse kohtusse, kuna väitis,
et too on nende jooniseid kopeerinud. No neid jooniseid võrreldes, oli
ilmselge, et nad ongi neid kopeerinud, aga kuna meie olime kopeeriva firma
poolel, pidime tõestama, et lõppude lõpuks on arhitektuuris kõik kunagi millegi
pealt kopeeritud ning tuulasime siis nädala jagu erinevates raamatutes täis
halba 80ndate ja 90ndate arhitektuuri, et leida kopeeritud töödega sarnaseid
majaplaane ning fassaadijooniseid. Esitasime sel nädalal tööd advokaatidele ja
eks siis näeb, mis sellest tuleb.
Vahepeal jõudsin ka teist korda New Yorgis ära käia, sellest
kirjutan lähemalt järgmises postituses. Aga saladuskatte all võin öelda, et
superlahe oli!!!
Lisaks kohtusin Heleriiniga, kes
on siin Alexandria Ülikoolis vahetusüliõpilane (muidu EKA arhitektuurist) ning
kahe teise eestlasega, kellest üks on uus Neeme Raud (ERRi USA korrespondent) –
Lauri Tankler – ning teine tema tüdruk Eve. Nemad tulid siia kolmeks aastaks. Nagu
te kõik (loodetavasti) juba televisioonist nägite, osalesin ka ühel Eesti
saatkonna avaüritusel, kus pakuti soome koka valmistatud eesti toitu
(hapukapsas oli liiga hapu ning heeringas liiga magus), aga püüdluse eest kümme
punkti. Saatkonnahoone on ka väga ilus ja armas. Oli tore kogemus.
Eelmisel nädalavahetusel
külastasime Laurise, Eve ja Lauriga ka kohalikku loomaaeda, mis loomade poolest
küll väga rikkalik ei olnud – kaelkirjakuid, keda näha tahaks, siin üldse pole
ja panda, kelle ka elus korra ära võiks näha, oli lapsehoolduspuhkusel (sai
hiljuti beebi). Isegi tiigrit ei näinud. Aga nägime kodumaist ilvest, elevante,
gorillat, orangutange, igasugu mereelukaid, madusid, krokodilli ja kobrast.
Loodan, et oli meeldiv lugemine
ja püüan edaspidi natuke sagedamini lugusid oma tegemistest postitada.
PS. Juba kahe nädala pärast olen
oma kalli perega New Yorgis!!!
Olge tublid! Peace.
Olin juba lootuse, Sinu alati vahvat blogi lugeda, kaotanud, aga ta tuli!! Sinu maailmaavastamine avardab ka minu maailma!
VastaKustuta