New York zwei

Katsun kiirelt eelmise New Yorgi tripi kokku võtta enne kui uuesti lähen (kolmapäeval).

Seekordne Suure Õuna külastus oli hoopis teistsugune. Reisisime lätlaste Maija ja Laurise ning Maija sõbra srilankalasest Erangaga. Otsustasime reisi ette võtta, kuna 2. septembril on siin töörahvapüha (Labor Day) ehk siis üks vaba päev jälle lisaks nädalavahetusele (pikad pühad).

Alustasime teekonda laupäeva, 31. augusti varahommikul D.C.-st. Saime mingi hiina bussifirmaga odavad piletid ja olime seetõttu valmis suhteliselt kehva olukorraga bussiks (konditsioneeri pole jms), aga tegelikult oli väga norms. Nagu ida-eurooplastele kombeks, siis ikka võtsime veits alksi ka kaasa teepeale, et pikk sõit lõbusamalt läheks. No ja too täitis oma eesmärki küll – väga naljakas oli.

Öömaja peale seekord raha ei kulutanud – kontakteerusime teiste baffikatega New Yorgis ja lõpuks saime kõik neljakesi ühte kohta magama. Maja asus Brooklynis, Manhattanist kolme metroopeatuse kaugusel (ehk siis väga lähedal) ühes tüüpilises New Yorgi tellismajas. Korteris elas 4 inimest (2 neist baffid) ning üks ülemeelik kass (kes tegelt oli täiega nunnu). Kuna taolised majad on väga kitsa tänavapoolse osaga ning ruumi kokkuhoiuks üksteisele väga lähedale ehitatud, on hooned (ja ka korterid nendes) ristkülikukujulised, omades vaid kahel küljel aknaid (maja ees ja taga). Aknapoolseteks ruumideks on tavaliselt köök ja elutuba, mis tähendab, et kõik teised ruumid (elutoad) on akendeta. Neid akendeta tube nähes ei tekkinud küll mitte mingisugust tahtmist seal päriselt elada. Päris kurb ikka, kui naturaalset valgust kuskilt sisse ei paista. Kuna me olime külalised, paigutati meid elutuppa magama, kus olid aknad ka (seega ei pidanud kuskil pimedas ja umbses urkas olema).

Esimesel päeval otsustasime niisama linnapeal ringi jalutada ja, kui mõni huvipakkuv hoone vms ette juhtub, ka sisse astuda. Võtsime ette Flatiron Districti ja selle lähipiirkonna. Kuna sinna jäi ka Empire State Building, mille otsas keegi meist käinud polnud, otsustasime sinna minna. Teel üles olid igal pool King(k) Kong(k)i platakid jm filmide kaadrid, kus Empire State Buildingut on näidatud. Üleval oli äge: kui eelmine kord käisin Rockefelleri otsas 68. korrusel, siis Empire State’il on 82. korrusel vaateplatvorm. Ilusad vaated avanesid igale poole, aga kokkuvõttes meeldis mulle Top of the Rock rohkem, kuna sealt nägi paremini Central Parki ka ehk siis võimalus näha linna tõelist kontrasti (ühel pool üüratu rohelus ja teisel pool kõrged majad üksteise kõrval).

Edasi läksime New York Public Library juurde, aga kahjuks sinna sisse ei pääsenud. Vaatamata sellele tasus sinnajalutamine end ära, kuna avastasime Bryant Parki, mis õhtupimeduses on eriti kena. Kõrvalasuva pilvelõhkuja katuselt on pargile suunatud eriti tugeva valgusega lambid ja seal istudes on tunne nagu oleks päikese käes. 

Siis leidsime tee Grand Central Terminali, mille puhul on tegu 1871. aastal ehitatud rongiterminaliga, kus on uhked laemaalingud. Kuna Times Square jäi lähedusse, jalutasime edasi sinna. Eelmine kord käisin seal päeval ning siis ei jäänud üldse head muljet – liiga palju inimesi ja sellest tulenevalt trügimist, passimist jm jama. Aga õhtul on seal tunduvalt ilusam – see valgusreklaami võim tuleb ikka pimedaga palju paremini välja. Inimesi oli endiselt palju, aga seekord nad mind nii väga ei häirinud. 

 (meie gäng Grand Central Terminalis)

(ma Times Square'il)

 

Vahepeal sõime New Yorgi pizzat ning siis helistasid meile öömaja andjad ning kutsustid Greenwich Village’s asuvasse baari (High Line’i piirkond). Tegemist oli väga laheda kohaga, mis oli ehitatud vanasse laohoonesse (a la 19. saj lõpp), interjöör oli suures osas samaks jäetud – seinad olid punasest põletatud tellisest, seintel kirjas erinevad numbrid ja kaupade nimed. Ülemise korruse akende taga võis näha ka igasugu pudelikesi ja purke, mis nägid väga vanad välja ja meenutasid midagi filmidest nähtut. Saime seal veel paljude New Yorgi baffikatega kokku, kellest enamikul on praeguseks hetkeks praktika juba läbi või kohe-kohe lõppemas, aga keegi vist ei öelnud, et tahaks koju minna. Kuna olime pikast päevast suht väsinud, otsustasime kuskil kella 1. ajal Brooklyni suunas liikuma hakata. Metroosõit võttis ca 30 minutit aega ja selle ajaga oli järsku nälg kõigil majas – kuna teele jäi McDonald’s, kus me kõik oma USAs olemise aja jooksul vaid korra käinud oleme, otsustasime sinna sisse astuda ja Ameerika mäkki mekkida. Ma võtsin „tervisliku“ kanawrapi, mis maitses nagu plastmass. Öäk. See kana seal sees oli väga sitke ja tundus, nagu kõva kolm nädalat kuskil „järelvalminud“. Kuna kõht oli tühi ja raha makstud, siis sõime oma eined ikka ära, aga otsustasime, et kui järgmisel öösel nälga tunneme, siis sinna küll enam ei lähe.

(jalutuskäik koju. Brooklyn)

Teine päev oli pühapäev. Kirikupäev. Harlemipäev. Kuna selle reisi üheks kindlaks must have’ks oli Harlemi linnaosa ning sealhulgas ka kiriku külastamine ja gospeli kuulamine, siis pühapäev on selleks ju ainuõige. Vaatasime mu targast New York Pocket Guidest välja ühe kiriku, kus pidavat isegi turistidele kohe päris oma sektsioon olema, kust jumalateenistust kuulata-vaadata saab. Sinnajõudes selgus, et me polnud mitte ainsad, kes seda tarka raamatut omasid ning järjekord kirikusse oli MEELETU. Otsustasime, et mis seal siis ikka, jalutame ringi ja äkki juhtub mõni kirik veel tee peal ette. Jalutuskäik oli mõnus – ilm oli selline parajalt hall ja vihmaeelne ning kõik, absoluutselt kõik inimesed tänaval olid ilusasti riides (kõik võiks öelda ka rassi kohta – ainult mustanahalised). Ja riietus ei olnud lihtsalt, et „oh, panin oma natuke kabedama kleidi selga“, vaid naistel olid ikka väga ilusad kleidid või kostüümid seljas, täiendatud uhkete peakatete, peenete ridikülide, pärlikee ning kinnastega. Mehed olid kõik väga pikad ja mustades või valgetes ülikondades. Seal tegelikult ei lasta lühikeste pükste ja mitte-pidulike riietega inimesi kirikusse sissegi – küsisime paarist kohast, aga küll ei sobinud see, et poistel olid lühikesed püksid või siis see, et osadel seljakotid seljas. Olime suht kindlad, et ilmselt on igal pool samad reeglid ning jääme oma gospelikogemusest ilma, aga juhtusime ühest järgmisest kirikust mööda jalutama, mille ukse tagant laulu kuulsime ning mõtlesime sisse kiigata. Sealt meid keegi ära ei ajanud, istusime siis toolile ja kuulasime teenistust. See oli ikka täiega lahe elamus ja appikene, kui hästi need inimesed laulavad – mul tulid vahepeal külmavärinad peale ja kui ikka seal istuda ja vaadata, kuidas kõik inimesed (ükskõik, kas vaesed või rikkad) kirikupühapäeval üheks muutuvad, kaasa laulavad ja naudivad, siis muutub ikka emotsionaalseks küll. VÄGA LAHE ELAMUS! Soovitan soojalt kõigile – kindlasti üks osa tõelisest Ameerikast.

(viisakad riided)

Pärast jumalateenistust võtsin jälle oma targa raamatu ette ning jalutasime, selleks ajaks juba vaid Laurisega, sest Maija ja Eranga olid veits varem Central Parki poole liikunud, selle poolt soovitatud parimad paigad Harlemis läbi. Ronisime mingi kõrge mäe otsa, kust avanes väga hea vaade kogu linnaosale ning osalt ka Manhattanile, siis kõndisime keskusesse, et lõunat võtta. Taaskord oli heaks abimeheks mu raamat, mis soovitas Red Roosterit. VAU! Vaatamata sellele, et kell oli pühapäeval 3 päeval, oli restoran/baar paksult rahvast täis, joodi veini ning kuulati live jazzbändi. Küsisime, kaua lauaga võiks minna ning kui öeldi, et ca 45 minutit, siis mõtlesime, et sinna ei jää, aga võtsime siiski ühe veini ning kuna saime õues mingi diivani peale istekoha, siis panime end lauajärjekorda ka ning umbes tunni pärast sõime juba päris ameerika burgerit parmesani-friikartulitega. Mmm. 

(tõeline Harlem)

 (Red Rooster)

(hea burger)

Pärast pidime Manhattanile tagasi minema, kus Maija ja Erangaga High Line’l kohtusime. Pudel Rieslingut oli ka Harlemist kaasa ostetud. Kuna olime pikast päevast suht väsinud, otsustasime pargis mingi lamamistooli otsida ja rahulikult sellel lesida ning veini mekkida. Lõpuks olime High Line’l päikeseloojanguni. Väga ilus oli. Enne kojuminekut käisime Little Italy’s ja sõime head itaalia pastat ning jäätist. Lisaks Harlemile oli teiseks must have’ks üle Brooklyn Bridge’i kõndida ning seda peale õhtusööki ka tegime. Vaatamata sellele, et sild on hetkel remondis ja paljudes kohtades on mingi kile ja muu jama ees, oli see ikkagi äge elamus, eriti pimedas. Manhattanile avanesid väga ilusad vaated.

 

Viimase päeva veetsime muuseumis – MoMas. Tahtsin sinna kindlasti minna, kuna lisaks kõigele muule on seal praegu Le Corbusier näitus, mis oli väga hea. Kahjuks igale korrusele ei jõudnud, aga arhitektuuri ja moodsa kunsti näitused (põhikohad) nägin ikka ära. Küllap jõuan sinna oma siinolemise ajal veel.

(helikindel ruum MoMas)

Bussile jõudsime suht napilt. Metrood tuli nii kaua oodata ning seetõttu jäimegi peaaegu hiljaks (jõudsime 2 minutit enne väljumist). Tagasisõit kestis pea 5 tundi ja kodus tagasi olime kell 8.30 õhtul. D.C. oli nii mõnus ja rahulik, sõime ühed maitsvad frozen yogurtid veel reisi lõpetuseks ning läksime sõpradena lahku. Koju jõudsin ca kella 11. ajal.

Hetkel olen väga põnevil-ärevil-õnnelik, sest juba ülehomme olen oma kalli perega koos! Ei jõua ära oodata, et saaks neid kallistada ja head kodust musta huumorit teha! Oleme kuni laupäeva lõunani New Yorgis, kus lisaks kõigele muule läheme ka New Yorgi Filharmooniaorkestri kontserdile, kes esitab Beethoveni 9. sümfooniat (äge!). Laupäeval plaanime rendika võtta ja Pennsylvaniasse Fallingwater’isse sõita (kõigil arhitektuurihuvilistel soovitan guugeldada), esmaspäeval viin nad oma kontorisse, käime linnapeal ning läheme õhtul Draakonite kontserdile, teisipäev on ka tõenäoliset linnapäev ning juba kolmapäeva hommikul pean L.A.-sse BAFFi enrichment tripile sõitma ning oma pere siia jätma.

Perele soovin head pikka lendu ning kõigile teistele head, ilusat ja sooja sügist!

Peace