Suur paks Ameerika pidu

... ehk Big Fat American Party. Võin öelda, et olen nüüd päris ameerika aia- ja majapeol osalenud ning see oli ikka päris lõbus kogemus. Üritus toimus tegelikult juba kõva kuu aega tagasi ja tegemist oli Megani lõpupeoga (ta on nüüd magister).

(peo staar lähenemas veiniga)

(Drew ja Megan lipuga)

Peoks ettevalmistumine algas juba paar nädalat enne pidu, mil külalised kutsuti, Drew ehitas all keldris mingeid laudu ühe siinmail popi mängu jaoks jne. Ühesõnaga ma ootasin suure huviga seda üritust. Kui päris päev kätte jõudis koristasime maja, pesime kõik aknad ära ning riputasime pilte ja muid aksessuaare seinale. Toidutegemine oli jäetud Megani ema õlule, kes on väga hea kokk.

Kell 4 oli ametlik algus. Ma olin essa külaline. Võtsime Meganiga esimesed veinid (Riesling – hea suvine) ja degusteerisime toitu. VAAOOU, kui maitsev kõik oli! Laual oli erinevaid dippe, mille sisse igat sorti saia (ja saialaadset toodangut), maisikrõpse ja muud head sisse sai kasta. Dipikaste ei ole siin mitte lihtne hapukoore-maitseainesegu, mille kahe minutiga kokku võib segada, vaid seda keedetakse (oli soe). Meie laual oli krabi- ja juustudipp – mõlemad imehead. Lisaks olid veel lihapallid ülihea tomatikastmega teemas, hot dogid ja palju muud. Eestipärane vana hea porgand-kurk-lillkapsas-brokkoli ja kooredipp oli ka esindatud. Magustoiduks oli kolme erinevat sorti kooke: brownie’d, blondie’d (mis on valgest taignast brownie’d) ja pähklibrownie'd. Lisaks veel Megani lemmikud red velvet muffinid (juustukoogi täidisega). Nom-nom-nom.

Aed oli väga ilusaks tehtud ja Ameerika lipp pandi ka tähtsa päeva puhul välja lehvima. Ma olin väga põnevil ja mainisin, et see on mu esimene USA aiapidu (selline, nagu filmidest nähtud). Teised naersid selle peale ja vist ei uskunud, et nende pidu filmi omadega sarnaneb.

 (miljöö)

Vaikselt hakkasid teised külalised ka saabuma, keda kokku oli kutsutud pea 50 – pereliikmed ja sõbrad. Inimesi oli vanuses 5 kuni 80, kellest kõige nooremad Drew vennad ja kõige vanemad Megani vanavanemad. (PS. selles postituses on ühtlasi esimesed pildid mu Ameerika sõpradest)

(Devon, Megan ja Jay)

(Nyesha ja Megan)

(JoJo ja Megan)

 (Vennad Shane ja Drew)

Kõigepealt toimus suur tutvumine, sest see oli esimene kord kui Drew ja Megani pered kohtusid (mulle tundus, et nad said omavahel väga kenasti läbi). Mind tutvustati ka pea kõigile ja 95% nendest oli väga keeruline mu nime hääldada, seega lubasin usapäraselt põriseva R-ta Triin öelda. Kuna ma olin peol fotograaf ja kohal oli terve pere, taheti loomulikult perepilte ka. Asukoha valisin mina – eestipäraselt, kodumaja ukse ees (nagu me ikka Toomal sugulaste kokkutulekul pilte teeme). 

(perepildid Eesti moodi. Megani pere)

(Drew pere)

Söödi ja joodi palju ning mängiti erinevaid aiamänge. Põhimänguks oli horseshoe, mille jaoks Drew mitu nädalat keldris ehitas ja värvis, lisaks mängisime beerbongi, mille uhke kolmekordne tšempion siinkirjutaja on :P Aga ei, tegemist ei olnud selle beerbongiga, kus sulle voolikust õlut suhu kallatakse – seda mängiti hoopis laua taga. Mäng seisnes selles, et mõlemale poole laua otsa asetati (roosad) topsikud õluga (kolmnurga kujuliselt), kuhu vastasvõistkond ping-pongi palle sisse viskama pidi. Kui palli sisse said, pidi vastasvõistkond selle topsi tühjaks jooma. Mu meeskonnakaaslane oli Drew vend, kes on värske ülikoolilõpetanu, mis tähendas, et see mäng oli tal veel väga käpas ja no eks tänu temale meil need võidud tulid. Aga sellegipoolest, sain palju kiita, et näe, mängib esimest korda ja juba võidab. Beginner’s luck, I guess.

(Drew meisterdatud mängulaud)

(JoJo)

(Drew)

(Sam)

(Jay)

(Shane)

(kes auku sai, see võitis)

(Megan)

 (Devon)

Õlled sees jätkus pidu nagu unenägu – mängides ja joostes. Kui õues pimedaks läks panime asjad kokku ja läksime kohalikku baari edasi pidutsema. Seal oli väga lõbus. Kõike enam ei mäleta (pika aja möödumise ja tarbitud alkoholikoguse tõttu), aga põhiasjad on ikka meeles. Et asju mitte enda kahjuks keerata, tellisin baaris ka veini nagu peen proua muiste. Arvasin alguses, et vb seal veini ei pakutagi, aga oli küll, suisa kahte sorti. Baari tuli noorem piduliskond, kümmekond inimest, aga baarist ühinejaid oli palju ja mumeelest oli see üks lõbusamaid kordi seal. Mõned humoorikamad seigad: Megani tädipoeg Sam oli endaga kaasa kutsunud ühe sõbra/bändikaaslase, kellega ma juttu vestsin. Ma ei mäleta, kuidas jutt tema soengu juurde jõudis, aga sellest me rääkisime ja mina jagasin soovitusi, kuidas ta oma juukseid kanda võiks. Tüübil oli muidu täiega äge soeng (no selline nagu noormeeste seas praegu popp on, et tukk on veits pikem ja ühele küljele kammitud), aga tema kandis kogu aeg mingit nokamütsi ja ma siis ütlesin, et kamoon, sul nii lahe soeng, miks sa seda mütsi kannad. Lõpuks võtsin tal mütsi peast ja lennutasin seljataha baari. Täiesti mõtlematu tegu muidugi, kui nüüd järgi mõelda, sest seal oleks võinud ju igasugu pudelid ümber lennata ja baaridaamile pähe kukkuda vms, aga õnneks midagi hullu ei juhtunud ning sel hetkel pakkus kõigile väga palju nalja. Lisaks rääkisime bändipoistega palju muusikast, jagasime heade muusikute nimesid ja lugusid (siiamaani jagame tegelikult) ning vestlesime nende enda mussist. Tantsisime palju – ma polegi vist siinsetel pidudel nii palju tantsinud (tegin oma seda põhiliigutust ka, kus ma inimeste vahelt läbi tantsin – Siim, Gerli ja osad veel peaks teadma, milline see on :P). Inimesed laulsid karaoket, olime õues, sõime, jõime. Kui kell 4 hakkas saama, sai pidu baaris läbi (seekord oli isegi kaua aega avatud, sest tavaliselt karjub baaridaam kell 3, et käige kõik välja) ja kuna energiat oli kõigil veel väga palju, otsustasime siia tagasi liikuda.

Ma vahepeal nagu ärkasin mingist ulmast ja vaatasin siis ringi, kes aftekale olid tulnud. Kohal olid kõik külalised, kes baari tulid, lisaks veel baarist mõned rändom inimesed ja tõeliselt ajas mind muigama see, et baari kokk ja DJ olid ka meiega. Kokk on hästi lühike Lõuna-Ameerika päritolu mees ja DJ väga pikk ning suur mustanahaline – moodustavad toreda paari (sõbrad). Mingist hetkest on meeles, kuidas ma suure DJ-ga rusikatega kivi ja plahvatust tegin :D Eniveis jõime siin edasi ja vahepeal oli naljakas moment, kui kogu külaliskond korraga väga näljaseks muutus ja kõik siis kööki peojääke sööma koondusid.

Magama sain kella seitsme paiku (õues oli valge).

Päev pärast pidu oli tõeline trussikute päev (kuulake Chalice’i lugu ka) – passisin päev otsa voodis teleka ees ja jõin vett, vahelduva eduga magasin; alumisel korrusel ei käinud kordagi, sõin paar kartulikrõpsu, mis kotipõhjast leidsin.

Esmaspäeva hommikul, kui jooksma läksin, süda natuke puperdas (pole vist sellise pummelungiga harjunud).

Aga teisipäeval oli jälle kõik hästi ning õhtul viis Megan mind pesapalli mängu vaatama. Ma kunagi mainisin talle, et see oleks ka üks tõeline ameerika kogemus ja juba ta tuli piletitega – eriti tore. Mängisid kohalik DC tiim ja siis Wiomingi või Wisconsoni oma, aga mäng oli kahjuks väga igav. Küsisin ka, et millal siis mäng läbi saab või kui pikalt need tavaliselt kestavad, mille peale Megan vastas: "This shit can go on forever." Elamus ise aga suurepärane – taaskord oli kõik nagu teleseriaalidest jm nähtud – üüratult suur staadion, palju fänniriietes inimesi, tüübid, kes käisid kastidega ringi ja müüsid hot dogi ning õlut, KISS ME kaamera (ehk siis see, kus suurel ekraanil näidatakse ühte paari, kes peavad üksteisele musi tegema), isegi see põhimuusika mängis (teate küll, kus süntekaga mingi tüüp mussi mängib, nagu NHL-is). 

Megan üritas mulle mängu põhimõtet ja kohtunike käemärke ka seletada ning kuigi ma kõigest aru ei saanud (infot oli nii palju lihtsalt), oli kokkuvõttes ikkagi väga lõbus ja ameerikalik kogemus. Meid oli televiisoris ka näidatud. Loodetavasti mitte sel hetkel, kui haigutasime, sest seda tegime mängu jooksul palju.

(staadion)

(suured pesapallid)

(ma olin kogemata vastasmeeskonna värvides. õnneks asi agressiivseks ei läinud ja keegi lõuksi ei andnud)

(Meganil oli fännimüts ka)

 (staadionivikerkaar. öösel)

Pesapallimänguga samal päeval teatas Megan mulle veel ühe toreda uudise. Nimelt tundub, et mu USA pere (Megani pere) on mind tõeliselt omaks võtnud, sest mind kutsuti nende iga-aastasele Family Beach Tripile, mis toimub Virginia Beachis 3.-10. augustini. Jeeee! Küsisin töölt ka vabaks ja ootan juba täiega nädal aega lihtsalt rannaliival lebamist ja (elus esimest korda) ookeanis ujumist. Mõnuuus, eks?

Head suve.

Tsau. Peace.

New York, I love you but you’re bringing me down

... nagu laulis mõned head aastad tagasi LCD Soundsystem. Tegelikult New York mind „maha ei toonud“, pigem viis üles kõrgele. Pilvepiirile. Ühesõnaga, katsun järgnevaga oma New Yorgi reisi kokku võtta.

Meie tripp algas neljapäeval, 4. juulil, kui Meganiga kell 6.00 hommikul kohvritega majast väljusime ja D.C. poole liikuma hakkasime, kust buss meid New Yorki viis. Jõudsime vara kohale ja olime järjekorras esimesed, mis tähendas, et saime head kohad valida. Bussile juhatas meid üks veider ja mitte erilist usaldust äratav noormees, kes rääkis tugeva vene aktsendiga. Minu nime kuuldes küsis, kas olen Norrast. Ütlesin, et olen Eestist. Ta siis ütles mulle: „Moi!“ ja et ta on Soomest. Pärast rääkis oma sõbraga vene keeles. Ilmselgelt oli tegelikult vene rahvusest. Megan arvas, et kuna venelased usakate seas eriti popid pole, siis ilmselt sellepärast tembeldas end soomlaseks. No mine tea. Vb oli Karjalast (seal vist on venelasi palju). Eniveis, buss oli päris mugav, näidati filmi, pärast vaatasime Meganiga veel telefonist (nagu lukuaugust) „Hunger Games’i“. Kes pole näinud, siis soovitan – väga hea film oli. Mõnusalt ühiskonnakriitiline ja no väike love story ka ikka. Sõit kestis kokku 4,5 tundi, vahepeal oli peatus ka, sain jalgu sirutada ja Mariale helistada :) Nii tore on vahepeal kellegagi telefonis eesti keeles rääkida. Ca pool tundi enne kohalejõudmist hakkas Manhattan juba uduselt paistma, mul tulid see hetk külmavärinad, vaatepilt oli ikka päris võimas ja tunne äge – saan lõpuks New Yorki minna (ise ka ei usu).

Kohalejõudes külmavärinaid kohe kindlasti ei olnud, sest linnas oli väga palav – 93 kraadi Fahrenheiti, mis võrdub 34. Celsiusega. Maha saime Penn Stationis ja kuna sealt oli meie hostelisse vaid 2 miili, otsustasime jalutada, aga see oli vale otsus, sest teel läbisime Times Square’i, mis oli paksult inimesi täis, kõik trügisid, mingid tüübid pakkusid ekskursioone, elukindlustust jm (ja olid sealjuures suht pealetükkivad) ning igasugu klounid ja hamburgeriks riietunud inimesed tahtsid kallistada või pilti teha. 

(massid)

Hostelisse jõudsime suht varakult, aga saime õnneks check-in’i ära teha, asjad tuppa viia ja linnapeale tagasi minna. Ööbimiskohaks valisime YMCA Central Park West hosteli, mida Megani ema sõbranna meile soovitas. Kohal polnud vigagi – tuba oli natuke kitsuke ja WC-vannitoad oli jagamisel kõigi teiste 12. korrusel elavatega, aga selle raha eest sellises asukohas (Central Parki kõrval) ööbida on ikka super. (Sa selle raha eest ostsid sihukse asja? See on kukesupp, poiss! – Kreisiraadiohuumorit ka veits vahele.)

(vaade meie toa aknast Central Parkile)

Terve reisi vältel oli meile suureks abiks Maikeni poolt soojalt soovitatud Lonely Planeti New Yorgi Pocket Guide, mis oli tõesti väga asjalik ja mitte-tavaline-reisiraamat. Sealt leidsime ka esimese söögikoha, mis asus hosteli lähedal ja lubas ausat usa burksi ning Brooklyn Lagerit. Mõlemad mekkisid hästi ning pakkusid kehale ja vaimule turgutust. Kõhud täis, jalutasime natuke ringi, lamasime Central Parkis muru peal ja õhtul läksime Hudson Riveri äärde, et paljukiidetud 4. juuli ilutulestikku kaeda. See pidi kell 9 algama, aga jõe äärde lasti inimesi ainult kella 7ni. See tähendas kahte tundi passimist. Võtsime ettenägelikult rätikud kaasa, et saaks maas nende peal istuda, aga mingi hetk tulid politseinikud ja ütlesid, et istuda tohib ainult betooni peal. Maas. Nad arvasid ise ka, et see on imelik, aga rules are rules. Wtf. Me mätsisime oma rätikud hästi väikeseks kokku ja istusime nende peal edasi, aga siis tuli uuesti ment ja ütles, et enam ei või üldse istuda. Ajuvaba. Mis kuradi independence see on, kui inimesed ei või isegi valida, kas nad tahavad maas istuda või püsti seista?! Me ignoreerisime käske ja istusime maas edasi ning lõpuks algas kauaoodatud ilutulestik ka, mis oli päris uhke – kestis ca 40 minutit ja õhku lasti igasugu huvitava kujuga asju (tähti, naerunägusid, planeete jm). Inimesed karjusid: „U. S. A., U. S. A.!“, mis pani mind natuke muigama. Nad on siin ikka väga uhked oma riigi üle. Otsustasime natuke enne lõppu minema hakata, sest pärast sellest rahvamassist läbi tungida olnuks suhteliselt võimatu. Vahepeal ühinesid meiega Eesti tüdruk Helena ja Ungari neiu Anett, kes elavad New Yorgis ja teevad seal sama programmiga praktikat. Läksime kohalikku baari, jõime siidrit, sõime kana ja ajasime juttu. Lõpetasime esimese õhtu suht varakult.

(nii me seal istusime ja ootasime. kella üheksaks oli tänav paksult rahvast täis)

 

 (Megan, mina, Anett ja Helena)

Teiseks päevaks olid plaanid suured ja olime kindlad, et suure tõenäosusega ei jõuagi kõiki kohti läbi käia, aga olime väledad ning kava oli juba kella 3ks läbitud. Alustasime Brooklyniga. Läksime sinna metrooga. Brooklyni metroopeatuses sai natuke hirmu ja nalja, sest minu king jäi eskalaatori vahele kinni, mille peale ma ehmatusest kiljatasin ning jala kingast tõmbasin, eeldades, et nüüd pean ülejäänud päeva ühe kingaga ringi liikuma. Aga minu taga oli üks tugev noormees, kes väga kiirelt mu kinga kindlast surmast päästis – rebis selle eskalaatori vahelt välja, andis kinga mulle ja haihtus (nagu filmis). Ma olin kerges šokis ning ei osanud esialgu otsustada, kas nüüd naerda või nutta. Valisin naermise. Lõbus algus päevale. 

(haavatud king)

Brooklynis külastasime Brooklyn Bridge Parki, kust avanesid imeilusad vaated Manhattanile ja kaugelt oli isegi Statue of Liberty näha. 

Pärast saime Helenaga kokku ja suundusime Lower Manhattanile (Wall Street). Ma tahtsin 9/11 Memoriali vaatama minna, aga sinnajõudes selgus, et ilusate purskkaevude asemel, mida pildid internetis lubasid, oli kõrge aiaga piiratud ehitusplats, lisaks jälle palju inimesi ja kuumus (tõestus faktile: ära usu internetti!). Rääkisime Meganiga sellest, mida tema siis tegi ja tundis, kui lennukid tornidesse sõitsid. Megan oli sel ajal koolis olnud, kui neile telekast näidati, mis juhtus. Ta oli endast väga välja läinud, sest ta ema töötas tollal Pentagonis ja teadupoolest tabas üks lennuk ju seda ka. Õnneks emaga midagi ei juhtunud. Lisaks otsustasime Helenaga juttu teha, mida Megan nendest spekulatsioonidest arvab teemal, kas USA ise korraldas kogu selle jama. Arutasime päris pikalt, mis tõenäosus sellel oleks olnud, aga lõpuks Megan siiski arvas, et kuna Bush oli tol ajal vaid 2 kuud president olnud, siis selle ajaga midagi nii suurt korraldada poleks jõudnud. Võib-olla tõesti. Jalutasime natuke Lower Manhattanil ka ja no kui mujal tundus, et majad on niiii kõrged, siis seal läks asi päris hulluks ära – hinnalist maapinda on ikka maksimaalselt ära kasutatud ning haljastusele pole suurt tähelepanu pööratud. 

Liikusime edasi Little Italysse, kus sõime päris Itaalia restoranis ülihead pastat ning jõime Sangriat (vana hea). Tundub, et seal käib see restoranipidamine põlvest põlve – tööl olid nii vanaisa, isa kui ka poeg, kes kõik kõnelesid itaalia keeles. Tõeliselt maitsev kogemus.

Kuna sellega oli päeva ametlik osa lõppenud, võtsime ühe boonusena ette Rockefeller Centeri külastuse. Ma ise arvasin, et targem on ikka Empire State Buildingu tippu minna, aga Maiken soovitas Top of the Rock’i, kust pidavat Central Parki ka nägema. Ja oli hea soovitus, sest vaated olid tõesti ülihead – ühel pool on kena rohelus ja teisel pool maja-maja-küljes-kinni tihe suurlinnapilt. Mõnus kontrast, sain häid fotosid. Palavus oli selleks ajaks oma töö teinud (tüdrukud ära väsitanud) ja parimaks otsuseks oli vahepeal hostelis kerge uinak teha.

Õhtuks olid uued plaanid – sooviti comedy club’i minna. Ma suhtusin asjasse suht skeptiliselt, kuna pole kunagi eriline stand-up comedy fänn olnud ja minu jaoks on see alati mingi pressitud nali olnud, aga tolerantse inimesena otsustasin siiski kaasa minna ja oli see vast hea otsus. Seal oli tõesti väga naljakas. VÄGA. Kokku naljatas vist 5 inimest, kelle hulka mahtus nii USA maakohahuumorit, seksiteemat ning musta mehe tehtud musta huumorit. Mainituist viimane oli minu kindel lemmik – tüüp tegi lihtsalt parimat nalja, millest enamus rassistlik. Kui valge mees neegritest (seda sõna kasutati seal palju) räägib, tundub see vaatamata naljanoodile siiski pisut rassistlik ja väär, aga kui must mees ise oma ’brotheritest’ räägib, on ikka ülinaljakas. Palju nalju oli mustast presidendist ja tema nimest – Barrack. See pidi väga gängsta nimi olema ja et kui kuskil huudis keegi ütleb, et jou, Barrack otsib sind taga, siis tuleb surmahirm ning eeldad, et nüüd tuleb lõpp. Lisaks sellele pidavat mustanahalistel ameeriklastel nüüd palju parem elu olema – julgevad juba kiirust ületada ja avalikus kohas alkoholi tarbida. Oma naljadesse kaasati ka palju publikut ning kuna eesreas istus üks mustanahalistest paarike, tuli selle kohta kohe nali, et näe, must mees on president, nüüd julgevad teised etteritta istuma tulla. Ja kui sellest veel vähe oleks, tegi tüüp veel väga head Aafrika aktsenti järgi ning mainis, et kui Ameerika mustanahalised kodumandrile naaseks, laseks Aafrika vennad nad tõenäoliselt nooltega maha. Ma naersin nii, et pisarad silmas. Pärast läksime iiri pubisse, kus üks väga purjus tüdruk karaoket laulis.

Järgmisel päeval ootasid meid Meatpacking District ja Greenwich Village. Päev algas kauaoodatu, High Line’i, külastusega. See on tõesti täpselt nii lahe, nagu igal pool räägitud-kirjutatud on. Mõnus tuuleiil puhus ka ja kõik oli super. 

Vahepeal ühines meiega Helena ning kolmekesi suundusime Greenwich Village poole, kus meid ootas kõigi tüdrukute meelispaik Carrie Bradshaw maja (sarjast „Seks ja linn“, kes ei tea). Kui ülejäänud Manhattan tundus elamiseks suhteliselt kõlbmatu (oma lärmakuse ja räpasusega), siis Greenwich on suht ideaalne piirkond, mis meenutas roheluse ja majade kõrguse poolest kodust Washington D.C.-d. Seal oli väga tore jalutada. Kuna New Yorgi pitsad on kõrgelt hinnatud, otsustasime ka need ära proovida – leidsime ühe toreda koha (taaskord itaallaste oma) ja sõime head pitsat.

Koduteel läksime Central Parki ning leidsime omale ühe toreda New Yorgis õppiva Iraani noormehe, kes meid rattaga sõitma viis (no tegelikult tema väntas ja meie istusime taga vankris – ma ei tea, kuidas seda õige nimetada oleks). See oli väga lõbus, tüüp oli hästi tore ja jutukas ning tegi meile 50% soodustust. 

(käisime peenemates poodides ka)

Vahepeal külastasime taaskord hostelit ning puhkasime jalga. Õhtul ootas meid teatrikülastus off-off Broadwayl The Flea Theatre’s. Vaatasime etendust nimega „A Cautionary Tale“, mis oli väga-väga hea. Sisuks oli aasia juurtega noorte inimeste elu moodsas tehnoloogiakeskses Ameerikas. Esimene vaatus oli naljakas, aga teine muutus juba tõsiseks ja pani mõtlema. Kõik näitlejad olid 20ndates ja väga head tantsijad-lauljad. Enamik etendusekülastajatest olid ilmselt nende sõbrad-tuttavad-vanemad, mistõttu paljud näitlejatest meiega rääkima tulid ning uurisid, kuidas me sellisesse väiksesse teatrisse sattusime. Ma sain taaskord uutele inimestele Eestit tutvustada :)

Õhtust sõime Chinatownis tõelises (veits rotikas) hiina toidukohas, kus jõime rohelist teed (sest alkoholi ei pakutud) ning sõime nuudleid kana ja maagiliste hiina seentega. Teel metroosse nägime ühte kaklust ja kümmet rotti. Siin on vast õige koht öelda, et New York on väga räpane linn ja rotte on seal palju. Sõitsime metrooga linna teise otsa, et minna guidebook’i poolt kiidetud baari, aga midagi väga kiiduväärset seal polnud, väljaarvatud hea odav weiss bier.

Järgmine päev oli pühapäev, reisi viimane. Sel puhul muud midagi ei teinudki, kui läksime metrooga Penn Stationisse ja sealt bussi peale. Tagasisõit kestis ca 5 tundi, sest terve tee olid ummikud. Päris hea on tagasi rahulikus ja rohelises kodus olla pärast rahvarohket kivilinna.

Kokkuvõttes võib öelda, et New York on elusuuruses pisut erinev filmides nähtust – „Seksi ja linna“ glamuuri ning „How I Met Your Motheri“ hubast baari(m)elu me ei kohanud. Seevastu oli kõik väga kõrge, betoonine ja asfaldine, mis seda meeletut kuumust veelgi võimendas. Central Park on massive, me jõudsime vb ainult 1/50 osasse kogu pargist, sealolles on tunne nagu ei olekski metropolis. Linn on väga lärmakas, inimesed ei ole nii sõbralikud, kui siin, puid-põõsaid on liiga vähe. Järgmisel korral on plaanis külastada muuseume (MoMa ja Guggenheim), Brooklynis rohkem ringi jalutada, Brooklyn Bridgel kõndida, Vabaduse sammast lähedamalt näha, veel teatrisse ning High Line’le minna jne. 

Järgmise korrani (siis kirjutan ägedast USA peost).

Peace