Rattasoetus

Mõistsin siin, esialgu Maikeni rattaga ringiliikudes, et jalgratas on väga hea viis igale poole jõudmiseks ning otsustasin endale ka ratta leida. Mõtlesin esialgu, et aega on selle kiire asjaga, aga igaks juhuks tsekkisin ikkagi Craigslisti ja leidsin ühe kuulutuse, kus müüdi vintage ratast (jah, just sellist, nagu ma tahtsin) – vana Robin Hood, Inglismaal toodetud ja sõidab veel siiani hästi. Kuna see nägi tõesti äge välja ja kolm käiku oli ka, mis siin mägismaal on eriti vajalikud, siis võtsin kiirelt müüjaga ühendust ja uurisin, millal vaatama saan minna. See oli ka hea, et ratast müüdi minust ca 5 km kaugusel, ehk siis jalgsi täiesti läbitav vahemaa. Leppisin kokku pühapäeva ja läksin jalutades. Ratas asus College Parkis, kus ma polnud varem käinud ja jalutades nägi ümbrust hästi. Vahepeal pidin suure maantee (või highway) ääres kõndima, mis ei olnud väga huvitav, aga lisaks jäi teele ka põnevamat – Marylandi ülikool ja palju tudengitele mõeldud ühikaid/kortereid.

Kui kohale jõudsin tuli naine ratta ja armsa kutsikaga mulle vastu ja siis teadsin kohe, et tahan seda ratast. On siis ülimugav või mitte, aga ülistiilne on küll. Istusin selga ka ja sõitis hästi. Tuunisime natukene pidureid, lasime kummid täis ja võisin minna. Juhuu! Ja muideks, nagu siin ikka kombeks, siis küsitakse, et kust ma tulen (selle all üldiselt mõeldakse seda, kuskohast USAst või Marylandist ma tulen), ma siis vastasin, et olen siin tegelikult neli päeva olnud ja olen pärit Eestist. Eeldades, et ta kindlasti ei tea, kus see asub, hakkasin selgitama. Aga siis ta ütles, et ta teab Eestist päris palju, kuna oli ülikooliajal kahe eesti tüdrukuga koos elanud. Üliäge. Maailm on väike.

Ühesõnaga olen nüüd õnnelik rattaomanik (ainult korv on veel puudu).

Elukohaotsingutest. Püüan lühidalt.

Ma võin nüüd öelda, et leidsin omale kodu (juhhei!). See asub päris hea koha peal, mu töökohast ca 2 km kaugusel ja turvalises piirkonnas, vähemalt seda väitis mulle Maikeni landlord, kes on siinkandis/cundis (usapäraselt) juba päris pikka aega elanud. Pidavat olema selline neighborhood, kus pered elavad väga pikka aega ja tihti ka nende lapsed asuvad siia elama. Ja enam-vähem selline see mulle tundus ka. Tänaval oli palju lapsi oma vanematega ja ei tundunud kahtlased inimesed (pätid ja kaabakad). Lisaks elavad selle tüdruku, kes minule tuba üürib, vanemad ka kohe kõrvalmajas, mis tõestab siis fakti, et seal tõesti mitu põlve ühe pere inimesi elab.

Majakaaslased on üks paarike, kellest naispool ongi maja omanik (õigemini tema vanemad) ja lisaks veel üks neiu, keda pidi seal harva nägema, kuna ta on väga busy. Majaomanik ise tundus ka väga busy, nimelt omab ta kolme töökohta. Ma ausalt ei saa aru, kuidas nad viitsivad sedasi rassida ja kuidas neil ööpäevatundidest välja tuleb, et kõik oma tööd ära teha. Lisaks elab seal veel kaks koera, kellest üks on väga suur (Gusley) ja teine väga väike (Layla). (Siinkohal tuli meelde Kreisiraadio Leedo Toosti ooper „Alasti tulin te juurde“, kus üks kui suur on suur ja teine tibatilluke). Mõlemad olid hästi sõbralikud – kui ma vaatamas käisin, siis nad olid kogu aja minu juures, väike ronis sülle ja limpsis kätt ning suur passis jala peal. Armsakesed.

Tee oma pleissini ei olnudki nii keeruline, kui alguses kartsin – midagi lihtsat seal ka muidugi ei olnud, aga kõik täiesti mõistuse piires. Käisin vist kokku vaatamas kuut kohta.

Algus ei olnud väga paljutõotav: esimene koht, kus käisin oli suht black district, tänavapeal mingid mehed hüüdsid järele ja ei tundunud väga turvaline (eriti kui seal õhtul üksi liikuma peaks). Tuba polnud ka suurem asi, aga hädaga oleks asja ära ajanud. 

Teine koht oli see maa-alune urg, millest ma juba eelmises postituses kirjutasin. 

Kolmas oli ülikaugel, aga kuna ma olin lubanud, et lähen vaatama, siis ei tahtnud inimest üle lasta ja sõitsin siis rattaga mööda mägesid üle 5 km (mis, jah, Eesti mõistes ei olekski ju nii suur eneseületus, aga siin on tõesti palju künkaid ja kui pidevalt ratta seljast maha ronida, et mäest üles minna, või alla, sest ma ei julge ju rattaga järsust mäest alla ka sõita, võtab see päris kaua aega ja on väsitav). Maja polnud ka seda väärt – üks hiina tüüp oli selle hiljuti ostnud ja seal ei elanud veel kedagi sees. Ühesõnaga kõik oli sassis ning mitte väga atraktiivne. 

Neljas oli tõeline mehhikomaja, mis mulle tegelikult meeldis, aga arvan, et majaelanikega, kelleks oli keskeas abielupaar (mehhiklased), oleks võinud seal tulevikus konflikte tekkida. Mehhiklased on üpris usklikud inimesed ja eestlasest pagan (kind of) neile ilmselt seltsiks ei sobiks. Big NO seal oli üürileantava toa seinal rippuv krutsifiks. A maja iseenesest oli äge – hästi värviline ja ilusa veranda ning aiaga. 

Pärast seda tulingi siia, kus ma nüüdseks juba sees elan. Mind võttis vastu minust veidi vanem tüdruk, Megan, kes oli väga sõbralik. Big YES siin oli, et kui ta ütles „I’ll show you your room“, siis viis ta mind 2. korrusele mitte alla. Ta oli ainuke ka, kelle juures ma tõesti kauem, kui 10 minutit olin – kuna mulle see väga meeldis, siis tekkis küsimusi ka, et kuidas miski toimib, kui ma siin reaalselt elama hakkan. Lisaks oli siin hea veel see, et ma sain kohe sisse kolida, mitte 1. mail või millalgi hiljem ning ka see, et toas on voodi (kommentaariks siis, et siin paljud toad üüritakse tühjalt välja, aga kuna minu tulevikuperspektiiv USAs on lühike, siis ei tahaks väga palju toa sisustamisse investeerida). Ütlesin Meganile äratulles, et ma suht kindlalt tulen siia, aga kuna järgmisel päeval oli mul üks vaatamine veel kokkulepitud, siis 100% end ära ei lubanud.

Viimase koha puhul mulle tuba iseenesest meeldis, kuna oli suur, palju aknaid ning need vaatega aiale. Kuid majapidamine oli seal väga korrast ära (vb sellepärast, et eelmine päev oli pidu toimunud: seda võis mulle ekskursiooni teinud tüübi hingeõhust tunda), aga kui selgus, et seal elab kokku kuus inimest, siis eeldasin, et tõenäoliselt seal asi väga parem ei olegi. Lubasin jälle varsti teada anda, mis ma asjast arvan ja läksin ära. Siis juba teadsin, et kolin Megani juurde.

Siin ma nüüd olengi. Pühapäeva hommikul tulin. Maikeni landlord Tony tõi mu autoga ära ja tutvus ka põgusalt pererahvaga. Sain veel täpselt teada, kus misasju hoitakse ja kuidas süsteemid majapidamises käivad ning ajasin niisama juttu. Kohtusin neljanda majaelaniku, Nyeshaga (loe: Naiiša) ka. Ta on samuti hilistes 20ndates neiu, kes töötab administraatorina D.C. ühes polikliinikus. Ta on linnast väga vaimustuses ning erinevatest piirkondadest teadlik, seega tasub temalt seoses D.C.-ga alati nõu küsida.

Tegin oma toast ning majast pilti ka.

PS. Suure tõenäosusega hakkavad mu blogi- ja fbipildid olema enam-vähem samad, sest ma ei tahaks kuskilt midagi ära jätta (juhuks, kui mitte-fb-sõbrad ka blogi loevad).

PS2. Telekast tuleb praegu How I Met Your Mother'i uus osa ;)

You should buy a car

Aga kui ma ei taha??

Ühesõnaga, üks põhiline asi, mida erinevad üürileandjad mulle soovitavad või küsivad on, et kas mul ikka auto on ja kui ei ole, siis peaksin kindlasti ostma, sest no kuidas ma siis muidu saan. 2 miili kõndida on ju hullumaja ja rattaga sõita on nii ohtlik, et ei maksa selle selga üldse ronidagi.

Aga seda ma tõenäoliselt ei tee. Pigem soetan endale pädeva ratta, millega linnavahel liigelda saab. Kusjuures vaatamata (üpris suurele) ohule, mis jalgrattureid siin saadab, on sellega liikumine siin väga meeldiv. Kogu selle aja jooksul ja erinevates piirkondades, kus ma siin rattaga liiklenud olen, on ainult paaris kohas olnud kõrge kõnnitee äärekivi, mujal on igal pool madal, mis teeb sõidu meeldivaks ja mugavaks. Selle koha pealt on Eestil (eriti Tallinnal) USA-lt palju õppida. Tsekkisin müügikuulutusi ka ja siin on päris toredaid rattaid turul. Väga erilisi soove mul pole – äge, kui saaks hea mugava sadulaga vintage ratta, millele saaks korvi ette kinnitada ja siis neljapäeviti kohalikul farmer’s marketil käija ning köögiviljad korvi panna (stylo).

Olen mam ja lady

Tere, head sõbrad.

Nagu paljudele reisivatele eestlastele kombeks on saanud, asun mina ka blogikirjutajate seltskonda ja teen siit oma esimese postituse. Pilte veel ei näe, sest ma pole fotokat kotist välja võtnud, aga sellegipoolest - esmamuljed Ameerikast...

Tegelikult peaks vist alustama Tallinna lennujaamast, kust ma 24. aprilli varahommikul eelmise õhtu veinist veel kergelt vines olles lahkusin. Ega ma vist varem ei mõistnudki, millega ma end sidunud olen, kui juba Riia lennu peal istusin ja aknast pilgu linnale viskasin. Emotsioonid.

Riias läks suht kiirelt - täitsin pudeli kohaliku kraaniveega ja astusin järgmisele lennukile, seekord Kopenhaageni suunas. No sealne lennujaam oli ikka suur, kõndisin ühest terminalist teise ca 30 minutit, läbides teel muuhulgas ka H ning M kaupluse (ei ostnud midagi). Lootsin, et saan kuskil värske õhu kätte, aga ei õnnestunud. Passisin natukene oma värava ukse taga ja üsna pea sain lennukisse. Kuna ma pole varem nii pikkadel lendudel olnud ja suure lennukiga lennanud, siis esimene emotsioon oli, et vau, uhke värk, tekid-padjad ja puha. Tahtsin akna äärde istuma saada (Kristin Orav ütles, et peaasi, et keskele istuma ei pea minema), aga ei õnnestunud ja nii ma siis tiksusingi 8 tundi ja 40 minutit kahe härra vahel. Selle aja jooksul vaatasin ära Pii elu, viimase Bondifilmi, Anna Karenina, Top Geari ja kuulasin Scandinavian radio't. Aeg-ajalt magasin. Kui süüa toodi, siis sõin. Kusjuures toidud ei olnudki nii halvad, kui ma arvasin (a la plastmassist liha ja närbunud salat), vaid päris maitsvad (salatile sai isegi balsamicot ja oliivõli lisada). Jõin eestipärast õunamahla, kuna veini järele veel ei isutanud. Lendasime üle Šotimaa, Islandi, Gröönimaa ja siis tulime üle Portlandi ja New Yorgi Washington D.C-sse.

USA. Ilmselt Bostoni pommimeeste tõttu on turvakontrollid veelgi tõsisemaks muutunud või siis oli lihtsalt ülipalju inimesi. Igatahes ma olin seal lennujaamas kokku 4 tundi. Esialgu ühes järjekorras, mis ma lootsin, et ongi see üks ja ainuke, aga ei. Seal juhtus mulle tore mustanahaline mees, kes siis küsis mu passi, sõrmejälgi ja et ma talle korraks webcami vaataksin (tegid minust pilti vist). Kuna ma eeldasin, et kehtiva viisa olemasolul ei ole mingeid lisapabereid selle kohta enam vaja, läksin julgelt tema juurde, aga no siis selgus, et mingi D-2019 paber on mul kusagil mujal ja kerge paanika tuli. Tore mees ütles, et no worries, happens to everyone ja saatis mu oma pagasile järele, et ma siis sealt oma käsipagasis mitteolnud paberi üles otsiksin. Kuna mul olid kõik paberid omateada käsipagasis, siis olin suht kindel, et olen selle lehe koju jätnud ja nüüd ei saagi riiki sisse. Ühesõnaga kräpp. Aga oma pungil täis kohvri avades leidsin, et õnneks on see paber ikka kaasas (jee) ja liikusin edasi järgmise onu juurde. Need mehed enam nii toredad ei olnud, ajasid mind närvi. Süsteem oli siis selline, et pidin oma tähtsad paberid järjekordselt ühele turvatöötajale andma ja siis temaga vestlema. Arvasin, et sellega läheb kiirelt, aga ei. Öeldi, et "please take a seat, mam" (jah, MAM, mis on minu jaoks vanemapoolse usa naisterahva nimetus) ja saadeti mind teiste sisserännanute juurde ootama. Tüübid olid üliaeglased, läksid vahepeal ära, rääkisid sõpradega juttu, sõid, naersid jne ning inimestega eriti ei tegelenud. Ju vist tundsid, et on nii ässad ja neil on pohh, kui kaua teised ootama peavad. Kõikide ootajate nägudelt võis lugeda pahameelt ja no asi oli seda väärt ka. Siis mõistsin, et Eesti süsteemid on ikka tunduvalt paremad - võtad numbri ja vähemasti tead, kaua umbes veel ootama pead. Siinne teenindusühiskond veel nii kõrgelt arenenud ei ole (lennujaamas vähemasti). Kõige hullem oli veel see, et Maiken oli mulle kella 3ks lennujaama vastu tulnud (kell oli siis juba 6) ja mu telefon oli järjekindlalt olematut levi otsides tühjaks saanud. Seega ma ei saanud talle helitsda ja öelda, et ma olen ikka veel lennujaamas, et ta ära ei läheks. Hullumajapuhvet. Üks naljakas asi juhtus seal igasugu välkadega oodates ka. Nimelt, mitte ainult mu eesti sõbrad ei pea mind pilusilmaks, vaid ka hiinlased ise. Üks hiina naine tuli minuga hiina keeles rääkima, kuna pidas mind oma rahvuskaaslaseks :D

Ca ühe tunni pärast juhtus ime ja (kusjuures üsna eestipäraselt) öeldi mu nimi, küsiti, mis on mu reisi eesmärk ja lubati riiki. Maiken ja Margus olid õnneks veel lennujaamas, aga ütlesid, et olid igasugu stsenaariumid läbi mõelnud, et mis minuga nüüd juhtuda võis (a la too much alcohol brought to the country vms). Lennujaamast väljudes mõtlesin, jess, siin on suvi (kraade oli kuskil 20 ringis). Läksime sealt bussi peale, millega sõitsime D.C kesklinna, edasi metrooga Hyattsville'i ja natuke jalutasime ka. Maikeni-Marguse kodus võtsid mind vastu Tony ja Alessio (isa ja poeg) ja nende koer Charlie. Sain endale oma toa, kus oli suht king size bed, ajasime köögis veits juttu, võtsime ühed usa õlled ja läksime magama. Eesti aja järgi oli siis kell pool 6 hommikul.

Järgmisel päeval (neljapäeval) olime Maikeniga tegusad. Käisime pangas, kus meid võeti ukse peal vastu "Hello, ladies", saadeti lauda ja avasin siis pangakonto. Teenindaja oli päris sõbralik, küsis ikka, et kust me pärit oleme ja kus Eesti asub. Ja kuna ta ei saanud päris täpselt mu Eesti aadressist aru (mida ka millegipärast pidevalt vaja läks), trükkisin päris tihti ise ta arvutis Parnu-Paide Street. Vahepeal tuli talle üks co-worker appi ja ütles, et ta oli kuni 8nda eluaastani Tallinnas elanud. Päris üllatav. Igatahes seda chit-chati siin ikka igal pool tehakse ja see polegi nii häiriv või võlts, kui ma alguses arvasin, vaid päris tore, sest inimesed on viisakad, suhtlevad ja see paneb mind ka end siin paremini tundma. Pärast panka käisime meie kontorist läbi, kust ma oma läpakale USA otsaga laadija sain (enda oma jäi Eestisse), ühtlasi tutvusin ka tulevaste töökaaslastega ja nägin töökoha ära, mis oli päris hubane. Edasi läksime metrooga D.C-sse (ca 20 minutit sõitu) ja seal sain omale telefonikaardi. Mu uus number on väga pikk. AT&T-s (telefonifirmas) oli mingi muu süsteem klientide händlimiseks: kõigepealt tuli ühele naisele oma nimi öelda, millest ta muidugi aru ei saanud ja siis keegi kutsus sind enda juurde. Kuigi ma spellisin oma nime sellele naisele, siis sellele vaatamata kirjutas ta mu nimeks Triin Oran (kusjuures see juhtus pangas ka). Ma ei saa aru, kas siis V [vii] ja N [enn] on nii sarnased minu suust kõlavatena, et neil oli raske aru saada. Aga telefoninumbriga läks õnneks suht kiirelt ja sealne mees isegi teadis, kus Eesti asub (in Europe next to Russia). Tagasitulles suutsime Maikeniga üksteist ära ka kaotada, kuna ta lipsas kiirelt metroo peale ja uksed läksid minu ees kinni. Õnneks oli kõik fain, ma sõitsin järgmise Green metrooga meie peatusesse ja saime seal kokku.

Pärast seda tulime nende koju, Maiken ja Margus sõitsid New Yorki ja ma läksin ühte elamiskohta vaatama. Läksin Maikeni rattaga, aga tee oli suht mägine ja see koht päris kaugel, seega teekond väsitav. Jube palav oli ka. See tundus suht selline mustanahaliste ja latiionde piirkond ning väga head muljet ei jätnud. Maja polnud ka suurem asi, aga tegin hea näo pähe, tänasin ja ütlesin, et annan varsti teada, mis arvan. Sõitsin tagasi ja käisin Giant toidupoest läbi, mis on tõesti giant (võrreldav meie keskmise Prisma suurusega, aga müüakse ainult toidukraami), ostsin puuvilju, juustu ja sepikulaadse das megasuure saia, kassas annetasin vähihaigetele dollari.

Täna käisin ühte elukohta vaatamas, pidin jälle ratas käe kõrval mäest üles minema (poleks uskunudki, et siin nii mägine on). Muidu oli kõik okei, aga tuba oli keldris, kus ma kindlasti elada ei taha, aga tegin jälle hea näo, tänasin ja ütlesin, et annan varsti teada. See omanik oli muidu hästi meeldiv ja teised elanikud tundusid ka ägedad, aga see ei korva maa all elamist. Täna on mul 3 kohtumist veel: kell 5, 6.30 ja 7.30. Kella viiene on ka väga kaugel, seega peaks palju aega varuma ja vaikselt põlveringe tegema hakkama.

Sorri, et blogi praegu veel nii pildivaene ja kuiv on, aga alguses ongi kuiv. Luban end parandada! Varsti räägin muust elust-olust ka. Ja hoidke mulle pöialt koduleidmise asjus.

(nagu tõelisele usakale kombeks) Thank you so much for reading!

Goodbye then