New York zwei

Katsun kiirelt eelmise New Yorgi tripi kokku võtta enne kui uuesti lähen (kolmapäeval).

Seekordne Suure Õuna külastus oli hoopis teistsugune. Reisisime lätlaste Maija ja Laurise ning Maija sõbra srilankalasest Erangaga. Otsustasime reisi ette võtta, kuna 2. septembril on siin töörahvapüha (Labor Day) ehk siis üks vaba päev jälle lisaks nädalavahetusele (pikad pühad).

Alustasime teekonda laupäeva, 31. augusti varahommikul D.C.-st. Saime mingi hiina bussifirmaga odavad piletid ja olime seetõttu valmis suhteliselt kehva olukorraga bussiks (konditsioneeri pole jms), aga tegelikult oli väga norms. Nagu ida-eurooplastele kombeks, siis ikka võtsime veits alksi ka kaasa teepeale, et pikk sõit lõbusamalt läheks. No ja too täitis oma eesmärki küll – väga naljakas oli.

Öömaja peale seekord raha ei kulutanud – kontakteerusime teiste baffikatega New Yorgis ja lõpuks saime kõik neljakesi ühte kohta magama. Maja asus Brooklynis, Manhattanist kolme metroopeatuse kaugusel (ehk siis väga lähedal) ühes tüüpilises New Yorgi tellismajas. Korteris elas 4 inimest (2 neist baffid) ning üks ülemeelik kass (kes tegelt oli täiega nunnu). Kuna taolised majad on väga kitsa tänavapoolse osaga ning ruumi kokkuhoiuks üksteisele väga lähedale ehitatud, on hooned (ja ka korterid nendes) ristkülikukujulised, omades vaid kahel küljel aknaid (maja ees ja taga). Aknapoolseteks ruumideks on tavaliselt köök ja elutuba, mis tähendab, et kõik teised ruumid (elutoad) on akendeta. Neid akendeta tube nähes ei tekkinud küll mitte mingisugust tahtmist seal päriselt elada. Päris kurb ikka, kui naturaalset valgust kuskilt sisse ei paista. Kuna me olime külalised, paigutati meid elutuppa magama, kus olid aknad ka (seega ei pidanud kuskil pimedas ja umbses urkas olema).

Esimesel päeval otsustasime niisama linnapeal ringi jalutada ja, kui mõni huvipakkuv hoone vms ette juhtub, ka sisse astuda. Võtsime ette Flatiron Districti ja selle lähipiirkonna. Kuna sinna jäi ka Empire State Building, mille otsas keegi meist käinud polnud, otsustasime sinna minna. Teel üles olid igal pool King(k) Kong(k)i platakid jm filmide kaadrid, kus Empire State Buildingut on näidatud. Üleval oli äge: kui eelmine kord käisin Rockefelleri otsas 68. korrusel, siis Empire State’il on 82. korrusel vaateplatvorm. Ilusad vaated avanesid igale poole, aga kokkuvõttes meeldis mulle Top of the Rock rohkem, kuna sealt nägi paremini Central Parki ka ehk siis võimalus näha linna tõelist kontrasti (ühel pool üüratu rohelus ja teisel pool kõrged majad üksteise kõrval).

Edasi läksime New York Public Library juurde, aga kahjuks sinna sisse ei pääsenud. Vaatamata sellele tasus sinnajalutamine end ära, kuna avastasime Bryant Parki, mis õhtupimeduses on eriti kena. Kõrvalasuva pilvelõhkuja katuselt on pargile suunatud eriti tugeva valgusega lambid ja seal istudes on tunne nagu oleks päikese käes. 

Siis leidsime tee Grand Central Terminali, mille puhul on tegu 1871. aastal ehitatud rongiterminaliga, kus on uhked laemaalingud. Kuna Times Square jäi lähedusse, jalutasime edasi sinna. Eelmine kord käisin seal päeval ning siis ei jäänud üldse head muljet – liiga palju inimesi ja sellest tulenevalt trügimist, passimist jm jama. Aga õhtul on seal tunduvalt ilusam – see valgusreklaami võim tuleb ikka pimedaga palju paremini välja. Inimesi oli endiselt palju, aga seekord nad mind nii väga ei häirinud. 

 (meie gäng Grand Central Terminalis)

(ma Times Square'il)

 

Vahepeal sõime New Yorgi pizzat ning siis helistasid meile öömaja andjad ning kutsustid Greenwich Village’s asuvasse baari (High Line’i piirkond). Tegemist oli väga laheda kohaga, mis oli ehitatud vanasse laohoonesse (a la 19. saj lõpp), interjöör oli suures osas samaks jäetud – seinad olid punasest põletatud tellisest, seintel kirjas erinevad numbrid ja kaupade nimed. Ülemise korruse akende taga võis näha ka igasugu pudelikesi ja purke, mis nägid väga vanad välja ja meenutasid midagi filmidest nähtut. Saime seal veel paljude New Yorgi baffikatega kokku, kellest enamikul on praeguseks hetkeks praktika juba läbi või kohe-kohe lõppemas, aga keegi vist ei öelnud, et tahaks koju minna. Kuna olime pikast päevast suht väsinud, otsustasime kuskil kella 1. ajal Brooklyni suunas liikuma hakata. Metroosõit võttis ca 30 minutit aega ja selle ajaga oli järsku nälg kõigil majas – kuna teele jäi McDonald’s, kus me kõik oma USAs olemise aja jooksul vaid korra käinud oleme, otsustasime sinna sisse astuda ja Ameerika mäkki mekkida. Ma võtsin „tervisliku“ kanawrapi, mis maitses nagu plastmass. Öäk. See kana seal sees oli väga sitke ja tundus, nagu kõva kolm nädalat kuskil „järelvalminud“. Kuna kõht oli tühi ja raha makstud, siis sõime oma eined ikka ära, aga otsustasime, et kui järgmisel öösel nälga tunneme, siis sinna küll enam ei lähe.

(jalutuskäik koju. Brooklyn)

Teine päev oli pühapäev. Kirikupäev. Harlemipäev. Kuna selle reisi üheks kindlaks must have’ks oli Harlemi linnaosa ning sealhulgas ka kiriku külastamine ja gospeli kuulamine, siis pühapäev on selleks ju ainuõige. Vaatasime mu targast New York Pocket Guidest välja ühe kiriku, kus pidavat isegi turistidele kohe päris oma sektsioon olema, kust jumalateenistust kuulata-vaadata saab. Sinnajõudes selgus, et me polnud mitte ainsad, kes seda tarka raamatut omasid ning järjekord kirikusse oli MEELETU. Otsustasime, et mis seal siis ikka, jalutame ringi ja äkki juhtub mõni kirik veel tee peal ette. Jalutuskäik oli mõnus – ilm oli selline parajalt hall ja vihmaeelne ning kõik, absoluutselt kõik inimesed tänaval olid ilusasti riides (kõik võiks öelda ka rassi kohta – ainult mustanahalised). Ja riietus ei olnud lihtsalt, et „oh, panin oma natuke kabedama kleidi selga“, vaid naistel olid ikka väga ilusad kleidid või kostüümid seljas, täiendatud uhkete peakatete, peenete ridikülide, pärlikee ning kinnastega. Mehed olid kõik väga pikad ja mustades või valgetes ülikondades. Seal tegelikult ei lasta lühikeste pükste ja mitte-pidulike riietega inimesi kirikusse sissegi – küsisime paarist kohast, aga küll ei sobinud see, et poistel olid lühikesed püksid või siis see, et osadel seljakotid seljas. Olime suht kindlad, et ilmselt on igal pool samad reeglid ning jääme oma gospelikogemusest ilma, aga juhtusime ühest järgmisest kirikust mööda jalutama, mille ukse tagant laulu kuulsime ning mõtlesime sisse kiigata. Sealt meid keegi ära ei ajanud, istusime siis toolile ja kuulasime teenistust. See oli ikka täiega lahe elamus ja appikene, kui hästi need inimesed laulavad – mul tulid vahepeal külmavärinad peale ja kui ikka seal istuda ja vaadata, kuidas kõik inimesed (ükskõik, kas vaesed või rikkad) kirikupühapäeval üheks muutuvad, kaasa laulavad ja naudivad, siis muutub ikka emotsionaalseks küll. VÄGA LAHE ELAMUS! Soovitan soojalt kõigile – kindlasti üks osa tõelisest Ameerikast.

(viisakad riided)

Pärast jumalateenistust võtsin jälle oma targa raamatu ette ning jalutasime, selleks ajaks juba vaid Laurisega, sest Maija ja Eranga olid veits varem Central Parki poole liikunud, selle poolt soovitatud parimad paigad Harlemis läbi. Ronisime mingi kõrge mäe otsa, kust avanes väga hea vaade kogu linnaosale ning osalt ka Manhattanile, siis kõndisime keskusesse, et lõunat võtta. Taaskord oli heaks abimeheks mu raamat, mis soovitas Red Roosterit. VAU! Vaatamata sellele, et kell oli pühapäeval 3 päeval, oli restoran/baar paksult rahvast täis, joodi veini ning kuulati live jazzbändi. Küsisime, kaua lauaga võiks minna ning kui öeldi, et ca 45 minutit, siis mõtlesime, et sinna ei jää, aga võtsime siiski ühe veini ning kuna saime õues mingi diivani peale istekoha, siis panime end lauajärjekorda ka ning umbes tunni pärast sõime juba päris ameerika burgerit parmesani-friikartulitega. Mmm. 

(tõeline Harlem)

 (Red Rooster)

(hea burger)

Pärast pidime Manhattanile tagasi minema, kus Maija ja Erangaga High Line’l kohtusime. Pudel Rieslingut oli ka Harlemist kaasa ostetud. Kuna olime pikast päevast suht väsinud, otsustasime pargis mingi lamamistooli otsida ja rahulikult sellel lesida ning veini mekkida. Lõpuks olime High Line’l päikeseloojanguni. Väga ilus oli. Enne kojuminekut käisime Little Italy’s ja sõime head itaalia pastat ning jäätist. Lisaks Harlemile oli teiseks must have’ks üle Brooklyn Bridge’i kõndida ning seda peale õhtusööki ka tegime. Vaatamata sellele, et sild on hetkel remondis ja paljudes kohtades on mingi kile ja muu jama ees, oli see ikkagi äge elamus, eriti pimedas. Manhattanile avanesid väga ilusad vaated.

 

Viimase päeva veetsime muuseumis – MoMas. Tahtsin sinna kindlasti minna, kuna lisaks kõigele muule on seal praegu Le Corbusier näitus, mis oli väga hea. Kahjuks igale korrusele ei jõudnud, aga arhitektuuri ja moodsa kunsti näitused (põhikohad) nägin ikka ära. Küllap jõuan sinna oma siinolemise ajal veel.

(helikindel ruum MoMas)

Bussile jõudsime suht napilt. Metrood tuli nii kaua oodata ning seetõttu jäimegi peaaegu hiljaks (jõudsime 2 minutit enne väljumist). Tagasisõit kestis pea 5 tundi ja kodus tagasi olime kell 8.30 õhtul. D.C. oli nii mõnus ja rahulik, sõime ühed maitsvad frozen yogurtid veel reisi lõpetuseks ning läksime sõpradena lahku. Koju jõudsin ca kella 11. ajal.

Hetkel olen väga põnevil-ärevil-õnnelik, sest juba ülehomme olen oma kalli perega koos! Ei jõua ära oodata, et saaks neid kallistada ja head kodust musta huumorit teha! Oleme kuni laupäeva lõunani New Yorgis, kus lisaks kõigele muule läheme ka New Yorgi Filharmooniaorkestri kontserdile, kes esitab Beethoveni 9. sümfooniat (äge!). Laupäeval plaanime rendika võtta ja Pennsylvaniasse Fallingwater’isse sõita (kõigil arhitektuurihuvilistel soovitan guugeldada), esmaspäeval viin nad oma kontorisse, käime linnapeal ning läheme õhtul Draakonite kontserdile, teisipäev on ka tõenäoliset linnapäev ning juba kolmapäeva hommikul pean L.A.-sse BAFFi enrichment tripile sõitma ning oma pere siia jätma.

Perele soovin head pikka lendu ning kõigile teistele head, ilusat ja sooja sügist!

Peace

Suvi on peas

Peaks siis vististi ühe tagasihoidliku vabandusega alustama, et ammu kirjutanud pole, aga suvi tuli vahele. Segab mu kirjutamist. Loodetavasti teil, head lugejad, pole sellest suurt lugu, kuna olete ka suve kütkes olnud ja kes siis suvel arvuti taga istub ning blogi loeb.

Lisaks suvele on üheks viimasel ajal vähese kirjutamise põhjuseks ka see, et astusin ühe sammu amerikaniseerumise (või siis lihtsalt moodsaks inimeseks saamise) poole ja soetasin omale ifööni, mis tähendab, et sülearvuti avamiseks on väga olulist põhjust vaja (a la töö tegemine), aga kuna suvel olen selle tegevuse miinimumini lükanud ja kõiksugu facebookid, instad jt suhtlusvõrgustikud on ka telefonitsi kättesaadavad, ei ole mu käsi arvutiklapi avamiseks enam ammu tõusnud.

Aga suvi on siin lahe. Soe, vihma sajab harva, aga kõrge õhuniiskus hoiab juuksed ikka laines. Sain hiljuti teada, miks DC kandis nii kõrge õhuniiskustase on. Aga sellepärast, et selle linna kohal oli Columbuseaegu suur soine ala. Lisaks elas siin palju malaariatõvega sääski, kes esimesi elanikke (pilootpealinlasi) nakatasid.

Millega ma siis suve teisel poolel tegelenud olen? Kodus olen vähe olnud. Mul on siin palju sõpru tekkinud, kes tahavad ümbrust näidata ja viivad mind igale poole. Tänu neile olen ära näinud enamiku ümberkaudsetest väikestest ja suurematest linnadest, erinevad järved jm looduskaunid kohad jne. Üheks mõnusamaks viimase aja reisiks oli loomulikult nädalane family beach trip Virginia Beachi Sandbridge’i. Nagu ka eelmistes postitustes maininud olen, siis mul on elukaaslastega väga vedanud – lisaks hubasele toale ja väga headele sõpradele sain endale ka Ameerika pere. See pere koosneb Megani suguvõsast – ema, kasuisa, tädi, tädimees, nõbud, lapsed ja vanavanemad, kokku oli meid rannapuhkusel 17 inimest. Sandbridge on selline poolsaare moodi maa-ala, mis on kahest servast maismaa ja kahest veega ümbritsetud (ma ei oska sellele täpset geograafiaalast nimetust hetkel öelda), mida võite kõik sellelt leheküljelt (http://www.sandbridge.com/maps.htm) või google mapsist vaadata. Ühesõnaga põnev, ilmselgelt inimkätt ja koppa tunda saanud maa, mille huvitavast kujust sain ma teada alles pärast reisi lõppu. Kuna mina olin teadlik, et läheme Virginia Beachi, mis on linn ookeani ääres, ei pööranud enne sõitu guugeldamisele erilist tähelepanu ning sealolles (ja linna mitte nähes) mõtlesin, et noh, ju siis oleme lihtsalt mõnes eeslinnas või tavalises USA idaranniku rannakülas. Seetõttu külastasin vaid kodumaapoolset veekogu (ookeani), mitte seda teisel pool asuvat, kahjuks. Oleks väga tahtnud näha, kuidas selline maakorraldus elusuuruses välja näeb.

Pere oli puhkuseks rentinud suure maja, mis asus rannast kahe maja kaugusel (kui juba kaardivaatamiseks läks, siis meie aadress oli 2628 Sandpiper Rd, Virginia Beach, VA). Ookeani läheduse ning tehismaastiku tõttu on Sandbridges palju üleujutusi, mismõttu on enamik maju (profülaktika mõttes) ehitatud vaiadele, et vesi saaks maja korruseid kahjustamata rahus „tulla“. Meie elasime kahe elukorruse, rõdude, aia ning basseiniga majas. Mina ööbisin ülemise korruse n-ö elutoas, kust avanes vaade ookeanile ning uks rõdule (suurepärane koht hommikuse ookeanitaguse päikesetõusu jälgimiseks). 

(vaade minu rõdult)

Enamik seltskonnahängist toimus maja esimesel korrusel, seega oli mul nagu oma tuba, ukseta, aga siiski üsna privaatne. Tavaline päevaplaan nägi ette järgmist: ärkasin hommikul 7.-8. ajal, läksin alla kööki ja elutuppa, kus keegi oli valmis küpsetanud maitsva hommikusöögi (omlett, beekon, vorst jms), sõin, ajasin juttu, läksin jooksma, kuna oli väga palav, siis pärast jooksu hüppasin basseini, et natuke maha jahtuda, läksin randa, ujusin ookeanis, päevitasin, mängisin mänge, läksin koju, sõin lõunat, ujusin basseinis, päevitasin basseini ääres, käisin dušši all, panin kenamad riided, õhtusöök (diil oli selline, et igal õhtul tegi üks pere aperatiivi, teine õhtusöögi ning kolmas magustoidu), lauamängud, õhtune rannahäng, kesköö, magama. Kogu asja juurde käis ka suur kogus alkoholi, mida tavaliselt juba enne keskpäeva manustama hakati – kes jõi bloody marysid, kes õlut (ma üldiselt seda viimast, aga aeg-ajalt tarbisin muud kraami ka). No ühesõnaga nädal täis lusti ja tõelist puhkamist.

Palju uuriti Eesti kohta ja sain rõõmuga kõigile kodumaad tutvustada ning olulisemad väljendid selgeks õpetada, nagu „Terviseks!“ ja „Tere“. Palju kõnelesime igasugustel teemadel alustades populaarsetest eesti nimedest lõpetades kinnisvarahindadega. Lisaks erinevatele põnevatele ameerika lauamängudele õppisin ka ühe põhilise siinse isa-poja mängu – pesapalli – ära. No teate küll, kuidas filmides isa ja poeg üksteisele pesapalli viskavad, ühes käes pall ning teises suur pruun pesapallikinnas, ma sain ka nüüd seda kogeda. Oli üllatavalt lõbus.

Kogu reisi suursündmuseks oli, et minu kallid majakaaslased Megan ja Drew kihlusid! Nii armas, ameerikalik ja armas. Drew’l oli asi juba ammu planeeritud – nimelt küsis ta minult korduvalt, kas ma võtan meie rannatripile ikka oma fotoka ka kaasa, et noh, saaks päikeseloojanguga ilusaid pilte teha vms. Siis kui juba reisil olime, uuris ta minu kaamera ja selle zoomi kohta, et kui hea ikka on. Ma ütlesin, et päris hea, aga Sami (fotograafist tädipoja) kaameral on ilmselt parem. Lõpuks siis toimus kogu kihlumine esmaspäeval – just siis, kui mina pidin tööd tegema ja päev ning õhtu otsa ilusa ilmaga toas passima ja kuna ma töötasin, paluski Drew Samil kaugelt pilte teha (nii, et Megan ei näeks). Lühikokkuvõte ettepanekust on, et Megan ei uskunud, Drew poetas pisara ning Megan ütles: „Jah!“ Tulid rannast tagasi ning sõrmus oli sõrmes. Mul sai üsna pea pärast seda töö ka tehtud ning läksime kohalikku baari tähistama. Jõime mingeid austritega kokteile (mulle eriti ei maitsenud) ning kirjutasime ühe dollarilisele „Congrats Megan and Drew 8/5/2013“ ja kleepisime lakke (selles baaris olid seinad täiskirjutatud dollarilisi rahatähti täis). 

Pulmaajaks planeeritakse mai keskpaika või lõppu, et mina ka ikka pulma ära näeks. Ja tegelikult ilma minuta poleks pulm täiuslik, kuna Megan valis mu enda peapruutneitsiks, mis on eriti äge!!! Saan seda Ameerikat ikka igast küljest ja täiega kogeda. Praeguseks oleme juba pulmaasju ka ajanud – laupäeval (14.09) käisime võimalikke laulatus- ja peopidamiskohti vaatamas ning valisime mõlemad välja ka. Laulatus toimub eriti armsas väikeses kabelis, mis on ehitatud 1900ndal aastal kohalike mustanahaliste kogukonnale jumalateenistuste pidamiseks (tol ajal oli see suur teema, et neil üleüldse lubati jumalateenistusi pidada). Peokohaks on Marylandi Ülikooli golfikeskus – ilus maja keset rohelust.

Augusti keskel, nädal pärast rannatrippi, käisin Baltimores, kus elab Megani tädipoeg Sam, kes mind külla kutsus. Rannas olles uuriti minult, et kus ma siis Ameerikas kindlasti ära käia tahan ning kui vastasin, et Detroitis, tehti suured silmad ja soovitati enne Baltimore’i külastada – pidi ka piisavalt kriminaalne ja alternatiivne olema. Sealt tuligi Samil mõte mind külla kutsuda ja oma kodulinna näidata. Kuna töö juures olid paljud sel ajal puhkusel, otsustasin, et kui ühe päeva veel vabaks võtan, pole sellest hullu midagi ja nii see läks. Hommikul tuli Sam mulle autoga järele, panime mu ratta auto peale ja läksime. Nimelt oli meil plaan jalgratastega linnapeal ringi tiirutada, et rohkem näeks. Lisaks rattale pidin kindlasti ka ketsid kaasa võtma, et footbagi mängida. Arvasin, et siin on see väga vana teema ja keegi enam ei mängi, aga näed, leidsin sõbra, kellega koos mängida. Ta on selles sama halb nagu minagi, mis tähendab, et on väga lõbus. Siin kutsutakse footbagi hacky-sacky’ks.

Eniveis, kõigepealt läksime Sami poole, et auto ära panna ja tema ratas ka võtta. Ta elab täiega ägedas 1903. aastal ehitatud punastest tellistest majas, korteris on ilusad kõrged laed, kamin ja puitpõrandad (pluss palju vinüüle!). Pumpasime ratastel rehvid kõvasti täis, et sõitma minna, saime paar tänavavahet liikuda, kui mu ratta tagumine kumm alla andis ja katki läks. No õnneks olime kodule lähedal, keerasime siis otsa ümber, viisime rattad koju tagasi ning otsustasime jalgsimatka ette võtta (õnneks olid mul mugavad jalanõud). 

 (kahte kassi sain ka paitada)

Järgmine halb üllatus oli, et ma olin oma rahakoti koju unustanud. Kuna Sam mulle autoga koju järgi tuli ja pärast tagasi viis, leppisime kokku, et ma ostan linnapeal mõned õlled, söögi ja muu vajaliku meile mõlemale, aga mul polnud nüüd üldse raha ning elasin siis tema kulul. Jalutasime kõigepealt niisama naabruskonnas, siis läksime väiksesse botaanikaaeda. Edasi jalutasime loomaaia kõrval asuvasse metsa, mis mulle küll väga metsa ei meenutanud, kuna seal olid ka asfalteeritud autoteed, aga no sellegipoolest – kõige metsam mets, kus ma siin senini käinud olen. Kuna viimase teekonnaga olime end kesklinnast päris kaugele viinud, otsustasime tagasi liikuma hakata. Liikusime mööda vanu kitsarööpalisi raudteid, käisime jõe ääres ja sildade all, kus oli palju tänavakunsti. Lisaks käisime ägedates vanades tehasehoonetes, mis on nüüdseks elamuteks ja kontoriteks ümber ehitatud. Baltimores on paljudes kohtades selline poliitika, et kui uued elupinnad rajatakse, müüakse neid vaid mingit kindlat ametikohta omavatele inimestele – näiteks ainult kunstnikele või õpetajatele. Ma ei saa küll päris täpselt aru, milleks see vajalik on, aga ju siis on linnal omad skeemid välja mõeldud. Uurisin Samilt, mille tootmiseks neid tööstushooneid ja veskeid omal ajal kasutati ja kas praegu ka Baltimores mingi suurem tehas on, mis enamikele inimestele tööd pakub (nagu autotööstus Detroitis selle hiilgeajal), aga nagu Detroitist, nii hakkas ka Baltimorest tootmine paarikümne aasta eest Hiinasse ja Mehhikosse liikuma ning hetkel töötab seal vaid suhkruvabrik (Domino’s).

 (õppisin päikesekiirt fotole püüdma)

 

(vaade linnale)

Kesklinnakant on Baltimores uhke – jõeäärne ala on väga korras ja seal on palju häid hängimiskohti. Ühes mitmest istusimegi ning sõime soft-crab sandwichi ja jõime kohalikku Baltimore’i IPA õlut. Soft-crab sandwich’i saime Lexington Marketist, kus tuli oma asjadel hoolega silma peal hoida, et keegi ära ei varastaks. Võileiva näol oli tegemist krabivõilevaga, kus krabi kõige täiega ära süüakse. Ma pole varem eriti meretoitu söönud (v.a igasugused kalad), seega ei teadnudki, et krabi pehmel kujul ka saada on. Aga on. Nimelt vahetab krabi paar korda (või korra) aastas oma koorikut ja vahetult enne seda muutub vana kest väga pehmeks. Krabi tuleb just sel ajal püüda. Siis saabki soft-crab sandwichi teha, mis on täiega hea. IPA õlu puhul on tegemist vürtsika (ja kange) õllega – õlled on siin üleüldse väga kanged – paljud ikka 7 vol-i ja rohkemgi. Sooja ilma ja värske õhuga löövad latva küll.

Tagasi Sami koju jalutasime mööda North Streeti, millel pole põhja suunaga küll mitte mingit pistmist. See-eest on tegemist ühe detroitiliku tänavaga – palju kodutuid, narkomaane ja muud põhjakihti. Aga kuna ma ju Detroiti näha tahan, siis pidime justnimelt mööda seda tänavat liikuma, et ma maigu suhu saaksin. Kokkuvõttes polnud seal hullu midagi. Mulle tihti tundub, et ameeriklased on natuke liiga ettevaatlikud kõige suhtes ja arvavad, et ma tulen mingist kullaga kaetud paradiisitaolisest maailmast, kus kuritegevust ja huvitavat tänavakasutajaskonda üldse pole ning seetõttu räägivad alati natuke kehvematest asjadest kui väga halbadest, kuigi minu silmis selleks tegelikult põhjust pole. Samas on muidugi hea, kui keegi hoolib, muretseb, head soovib ja silma peal hoiab.

Sami juurde tagasi jõudes kuulasime vinüüle ning istusime natuke, sest kuna, vaatamata mugavatele jalavarjudele, said jalad ikka palju vatti ja olid väsinud. Pärast pisikest puhkust panin ketsid jalga ja läksime õue footbagi mängima. Õpetasin Samile mõned kodused eesti „trikid“ ka. Lõpuks oli õues juba nii pime, et palli enam ei näinud ja nahkhiired lendasid. Koju jõudsin ca 10. ajal õhtul. Järgmine päev viisin ratta parandusse ja suure kahjutundega pidin oma tagumise Dunlopi rehvi välja vahetama. Nüüd on mul esirehv: made in Britain ja tagumine: made in Taiwan :S

(parim pilt isemoolustamaks Bmore'i)

Samal nädalavahetusel (17-18 august) käisime sõpradega tub’imas ja matkamas. Mul polnud veel samal hommikulgi aimu, millega täpsemalt tegu on, aga kohalejõudes sain selguse majja. Tegemist on siis sellise alaga, kus istud suure täispuhutud kummiratta sisse ja sõidad sellega aelgasevoolulise jõe peal, ise samal ajal õlut juues. No tundub väga rahulik ja ohutu ning eks ta seda alguses oli ka, aga vahetult enne lõppu tuli väikesest kärestikust alla sõita, kus ma oma kummi pealt maha lendasin. Kaotasin sellega kummi ära. Veest välja tulles selgus, et lisaks kummile oli ka silmanägemine kadunud või oluliselt udusemaks muutunud. Kurat – PRILLID!!! (jäid vette) Noormehed meie seltskonnas üritasid „õnnetuskohta“ tagasi ka ujuda, et seal siis natuke jõepõhjas kobada, aga vool oli nii tugev, et sellest katsest ei tulnud välja midagi. Ma olin nii õnnetu, sest paar nädalat enne seda olin tegelikult tahtnud omale uusi prille osta, aga kuna selgus, et minu kindlustus silmakontrolli ei kata, siis eeldasin, et pean mingid meeletud summad selle eest välja käima, pluss veel prillid ise. Lisaks on mu nägemine ikka päris kehv – inimesi ära ei tunne ja ööpimeduses olen põhimõtteliselt pime valmis. Kogu ülejäänud õhtu vajasin endale teejuhte, kes mind matkamiskohas vajadusel WC-sse ja telkimiskohta tagasi juhatasid. Muidugi oli see omamoodi humoorikas ka, et mul prillid ära kadusid. Sellega seoses sai tol õhtul palju nalja tehtud. Öösel pimedas oli natuke hirmus ka ja siis rääkis üks sõber, et Blair Witch oli Marylandi metsades filmitud ja et meie osariigis on üldse üpris palju paranormaalseid nähtusi. Võttis kananaha ihule. Järgmisel päeval hakkasime suht varakult kodupoole tagasi liikuma ja teel käisime Waffle House’ist ka läbi, kus sõime head ameerikalikku hommikusööki muna, praekartulite ja võiksiga.

Kodus hakkasin kohe igasugu prillipoodide lehekülgi külastama, et uurida silmakontrolli maksumuse kohta. Kodulehel hindade osas mingit infot polnud, mis tähendas, et pidin helistama ja seega kogu tegevuse esmaspäeva peale lükkama, sest nädalavahetustel siin keegi tööl ei ole (telefonile vähemasti ei vastatud). Lisaks selgus ka tõsiasi, et mu nägemine on ikka tõesti väga halb, sest ka arvutiekraani selgelt nägemisega tekkis raskusi. Kirjutasin siis kolleegidele ka, et asjalood on nüüd nii, et ma kaotasin nädalavahetusel oma prillid ära ning kuna läätsekandja ka pole, siis kahjuks ei ole mul mõtet uute prillide saamiseni tööle minna, sest ma lihtsalt ei näe midagi. Leidsin, et mul oleks pimeda juhtkoera vaja, kelleks Gusley imehästi sobiks – suur ja usaldusväärne.

Esmaspäeval sain pärast pikki vestlusi telefoniautomaatide ja päris inimestega omale lõpuks silmakontrolliaja teisipäevaks, DC-s Union Stationis. Lasin nii prillide kui läätsede jaoks silmakontrolli teha. Millegipärast käivad siin need asjad eraldi, see tähendab, et silmakontroll, mille alusel prillid saab, maksab 39 dollarit ning läätsede oma veel lisaks 115 dollarit (muud erinevust ma ei näinud). Läätsed sain kohe kätte. Kuna kandsin neid viimati ca kolm aastat tagasi, hakkasin seal õppima, kuidas läätsi silma panna ja silmast kätte saada. Proovisin seal heaga ja kurjaga, isegi kavalusega proovisin, aga ei midagi. Lõpuks silma sain, aga äravõtmisega läks palju aega. Siis pidin uuesti silma panema. Kuna ma ikka üldse ei händlinud, siis näitaks üks töötaja mulle ette. Aga tal olid nii suured silmad! Sinna on muidugi lihtne ühe liigutusega lääts panna. Mina oma pilusilmadesse nii naljalt suurt läätse ei pista. No eniveis lõpuks sain need uuesti silma ja enam ära võeta ei palutud. Õnneks. Siis hakkasin prille valima. See võttis ca tund aega, lõpuks sain sellest poest ainult päiksekad valitud (lasin omale optilised päikeseprillid ka teha). Nägemisprillide saamiseks läksin kohalikku Hyattsville’i kaubamaja prillipoodi ning leidsin sealt pika proovimise peale kenad raamid. Sain kohe samal õhtul kätte ka. Järgmisel päeval sain jälle tööle siirduda.

Tööl olen viimasel ajal põnevate asjadega tegelenud. Üks tööots, millega juba pikemat aega tegelen, on green wall. Eile sain ühe suure asja sellega seoses valmis, mille ülikoolile esitasime, et projektile toetust saada. Lisaks sellele palgati Garth mingi kohtuteema lahendamiseks. Nimelt kaebas üks 90ndatel tüüpmaju projekteerinud firma teise samasuguse kohtusse, kuna väitis, et too on nende jooniseid kopeerinud. No neid jooniseid võrreldes, oli ilmselge, et nad ongi neid kopeerinud, aga kuna meie olime kopeeriva firma poolel, pidime tõestama, et lõppude lõpuks on arhitektuuris kõik kunagi millegi pealt kopeeritud ning tuulasime siis nädala jagu erinevates raamatutes täis halba 80ndate ja 90ndate arhitektuuri, et leida kopeeritud töödega sarnaseid majaplaane ning fassaadijooniseid. Esitasime sel nädalal tööd advokaatidele ja eks siis näeb, mis sellest tuleb.

Vahepeal jõudsin ka teist korda New Yorgis ära käia, sellest kirjutan lähemalt järgmises postituses. Aga saladuskatte all võin öelda, et superlahe oli!!!

Lisaks kohtusin Heleriiniga, kes on siin Alexandria Ülikoolis vahetusüliõpilane (muidu EKA arhitektuurist) ning kahe teise eestlasega, kellest üks on uus Neeme Raud (ERRi USA korrespondent) – Lauri Tankler – ning teine tema tüdruk Eve. Nemad tulid siia kolmeks aastaks. Nagu te kõik (loodetavasti) juba televisioonist nägite, osalesin ka ühel Eesti saatkonna avaüritusel, kus pakuti soome koka valmistatud eesti toitu (hapukapsas oli liiga hapu ning heeringas liiga magus), aga püüdluse eest kümme punkti. Saatkonnahoone on ka väga ilus ja armas. Oli tore kogemus. 

Eelmisel nädalavahetusel külastasime Laurise, Eve ja Lauriga ka kohalikku loomaaeda, mis loomade poolest küll väga rikkalik ei olnud – kaelkirjakuid, keda näha tahaks, siin üldse pole ja panda, kelle ka elus korra ära võiks näha, oli lapsehoolduspuhkusel (sai hiljuti beebi). Isegi tiigrit ei näinud. Aga nägime kodumaist ilvest, elevante, gorillat, orangutange, igasugu mereelukaid, madusid, krokodilli ja kobrast.

Loodan, et oli meeldiv lugemine ja püüan edaspidi natuke sagedamini lugusid oma tegemistest postitada.

PS. Juba kahe nädala pärast olen oma kalli perega New Yorgis!!!

Olge tublid! Peace.