Who's afraid of Detroit?

Ma alguses küll kartsin. Aga see oli selline hea kartus, pigem võib-olla põnevus/ärevus, mis kerge hirmuga segunedes tekitas mingi huvitava koosluse ning ärgitas autot ikka igasugu (pool)põlenud majade ees ka peatama.

Aga alustame algusest. Alguses oli mõte, mis minus juba ammu enne siiatulekut kibeles. Mõte, mis sai Ameerikasse tulles uue tuhina. Mõte, mille siinolles mitmeid kordi maha matsin ja siis jälle üles äratasin ning mille lõpuks teoks tegin. Suur tänu seejuures kuulub minu heale sõbrale Laurisele, kes piisavalt julge ja uutele väljakutsetele avatud on ning kellega Jamaica reisi, kuhu esialgu minna plaanisime, pisut segasema (ja tunduvalt külmema) Detroiti vastu välja vahetasime.

Lahkusime põhja poole juba aprilli alguses, lend oli väga lühike (ca tund aega). Minu aknapoolne koht ei tasunud seekord ära, kuna maandudes oli jõhker udu – istusin ja ootasin, et no millal nüüd pilve alla jõuame, aga esimene selgem kaader avanes asfaldile ja siis juba maandusimegi. Nii palju siis aknaäärsest kohast. Eeldasime mõlemad, et no küllap on lennujaam ka ikka pigem vana ja seisab nii ausõna peal püsti, aga reaalsus oli vastupidine. Selline tunne, nagu oleks tulevikku saabunud. Terminal oli väga ilus, valge, peenete purskkaevude ja õhutrammidega. Lennujaama ees bussi oodates sõitsid meist mööda vaid uhiuued Cadillacid ja muud ameerika päritolu masinad. No pankrotis või hüljatud linna muljet küll ei jätnud!

udune Detroit

ulmeliselt äge lennujaam

Buss viis lennujaamast Ann Arborisse, kus meid võttis vastu Diana – meie host. Diana on Laurise läti kooli (Stockholm School of Economics in Riga) õppejõud, kes tuli siia BAFFi research programmiga. Diana ja tema abikaasa, kes on minu vanematega ühevanused, olid suurepärased võõrustajad! Nende korteris pakuti meile musta leiba, mida polnud mitu kuud näinud ja pärast selle järamist vaatasime natuke Ann Arboris ringi. Ilm oli hirmus külm, vihmane ja tuuline. Tuul on seal täiesti tavapärane, kuna Michigani osariik asub kahe suure järve, Lake Erie ja Lake Michigani, vahel, mis ilma suures osas mõjutavad ning mille tõttu see ka eriti kiirelt muutuda võib. Vaatamata sellele jalutasime seal toredas vanas ülikoolilinnas ringi (Ann Arboris asub Michigan State University, mis on üks parimaid kogu riigis), külastasime õppehooneid ning nägime ära riigi suurima jalgpallistaadioni, mis mahutab 110 000 inimest.

armas väikelinn Ann Arbour

Michigan State University majandusosakonna hoone

Õhtul läksime ühele ülikooli poolt korraldatud kontserdile. Kuna samal nädalavahetusel algas spring break, toimus seal suur pidu. Kontserdisaal ise nägi väga tuus välja, olete kõik kindlasti filmidest näinud neid kinomajasid, kus saab väikesest majaesisest putkast pileteid osta ning maja seest on uhkete kullatud lagede ja nikerdustega. Ja kontsert oli ka väga lahe – seal oli nii mõnusalt seda ülikooli kogukonnatunnet ja vibe’i tunda. Me jäime kõik elamusega väga rahule. Õhtul tegime veel mõned veinid, ajasime juttu, kuulasime head muusikat ning planeerisime järgmist päeva.

Päev number kaks pidi tooma selle kauaoodatud linnakülastuse. Mis siin salata – suur ärevus oli hinges, kui autoga mööda augulist Interstate 95 kiirteed Detroiti poole liikusime.

varsti kohal... (mul olid selle pildi tegemise hetkel ikka täiega liblikad kõhus juba)

Kell oli 9 hommikul ja oli laupäev. Kesklinn oli inimtühi ja vaikne. Auto parkimisega loomulikult probleeme ei tekkinud, sest enamikes kõrgajal ehitatud parkimismajades ulus vaid tuul. Leidsime ühe, kus oli ka valve ja parkisime oma rendiauto sinna. Esialgu oli linnatänavatel päris veider käia, natuke hirmus, aga samas olin ma nii õnnelik sealolemise üle. Huvitav oli see, et Detroiti kesklinn sarnaneb väga iga teise ameerika linna omaga – enamik hooneid nendes piirkondades on ehitatud sajandi alguskümnenditel (peamiselt 20- ja 30ndatel), aga erinevalt New Yorkist või näiteks Baltimore’ist, kus igal kellaajal palju inimesi ringi liigub, oli Detroiti kesklinn täiesti tühi. Esimese tänavanurga peal võttis meid vastu katkine veetoru, millest tänavale vett purskus, siis hakkas kostuma muusikat. Jah. See oli nii põnev – inimtühjas linnas kostub kusagilt nurga tagant läbi tuule muusika. Ja selline hea muusika, ikka vanakooli Motowni värk. Väga tuus. Tuli välja, et nad on paljude hoonete külge kõlarid pannud ning mängivad sealt muusikat, et need vähesed, kes jalgsi kesklinnas käivad, end seal ohutumalt tunneks. Kui alguses ma ikka peitsin oma fotokat ja piilusin enne nurga taha, kui selle kotist välja võtsin, siis üsna pea sain aru, et karta ei ole seal küll mitte midagi. Võib-olla oli asi selles, et me olime neljakesi ja tundus, et keegi sõber on alati kõrval (the hood always got your back), võib-olla selles, et ma olen veidi naiivne ja usun inimeste headusesse, aga hirmu tõesti ei olnud. Selle asemel oli vaimustus – selline linn oma imelise arhitektuuriga on minu päralt! Need hooned olid tõesti suurepärased – Guardian Building, One Detroit Center, Cadillac Tower, Fisher Building, One Woodward Avenue Building, Renaissance Center ja nii edasi – hing naeratas sees.

katkine toru ja pole ressursse, et parandada ka

One Detroit Center (ehitatud 1993. minu arvates sulandub väga hästi ülejäänud vanemate hoonete arhitektuuriga)

Kella 11ks plaanisime minna Guardian Buildingusse, kus organisatsioon nimega Pure Detroit korraldab igal laupäeval tasuta tuure hoones ning selle ümber. Kuna selleni oli veel veidi aega, jalutasime jõe ääres. Teiselpool jõge nägime Kanadat. Ühtlasi leidsime koha, kus peidavad end pea kõik linna politseiautod. Parajasti teenistuses mitteolevatele (ehk siis ca 90%) Detroiti politseiautodele oli rajatud võrkaiaga piiratud autopark, mida üks ohvitser valvas. Jõe ääres oli päris mõnus promenaad, kus sai esimesi kevadisi päikesekiiri nautida. Ühtlasi oli seal ausammas prantsuse juurtega toona Louisiana osariigi kubernerile, maadeavastajale nimega Cadillac, kes 1701. aastal Kanada poolt tulles asumi avastas ning kelle eestvedamisel sinna kindlus rajati. Tema järgi on ka tuntud ameerika autotootja oma nimetuse saanud.

tunnelid

ilm oli tol päeval ja tegelikult tervel nädalavahetusel väga ilus. taevasina oli ideaalne pildistamiseks

Diana, Lauris ja Triin

meie hostid Diana ja Andrejs

seal on Kanada

downtown Detroit

Cadillac

politseiautod

Jõe ääres asus ka General Motors’i Renaissance Center. Ostukeskus, hotell ja näitusepind, mis rajati 1977. aastal ning mis on tänini kogu osariigi kõrgeim hoone. Ehitist on kutsutud ka „linnaks linnas“ (city within a city), mis oma suuruses ja suursugususes linnamõõdu tõepoolest välja annab. Hoonesse sisenedes oli tegu järjekordse kontrastiga võrreldes tavapärase Detroiti linnapildiga – seal asus palju kalleid brändipoode ning suurimaks üllatuseks ja omamoodi eneseirooniaks oli autonäitus uusimate Corvette’de, Cadillac’ide ning Ford Mustangitega. Turvamehi oli palju, külastajaid vähe.

Renaissance Center

Hoonest väljusime juba kesklinna poolsele alale ning avastasime, et Detroiti downtownis on õhutramm, millega 75. sendi eest sõita saab. Lisaks õhutrammi koridorile, on paljude kesklinna hoonete vahel õhutunnelid (tavaliselt umbes teise või kolmanda korruse kõrgusel, mõnikord kõrgemalgi). Tuli meelde, kui Steve rääkis mulle Minneapolise kesklinna hoonetest ning õhutunnelisüsteemist nende vahel. Seda kutsutakse Skyway Systemiks, mis ühendab omavahel 69. kvartali hooneid, olles kokku 18 km pikk. Tunnelid on rajatud puht praktilistel põhjustel – põhjas on ilmad külmad ning õhuteed on hea võimalus kesklinna ühest piirkonnast teise jalutada ilma, et peaks palitut selga panema. Ilmselt on Detroiti õhutunnelid samal eesmärgil rajatud.

Detroit People Mover ja üks mitmest õhutunnelist

Kui kell kukkus 11, kogunesime Guardian Buildingu fuajeesse, kus pidime kohtuma oma giidiga. Inimesi oli üllatavalt palju (ca 25) ning mees, kes meile ekskursiooni tegi oli Michael Boettcher, Detroiti linnaplaneerija. Hoone valmis 1929. aastal ning on projekteeritud arhitektuuribüroo Smith, Hinchman & Grylis poolt, mis siiani Detroitis tegutseb (nende büroo asubki Guardian Buildingus). Ehitusel kasutati väga kvaliteetseid materjale ning suurt tähelepanu pöörati kaunistustele, mille pealt kokku ei hoitud. Näiteks on terra cotta tellised, millega hoone fassaad kaetud, toodetud New Yorgis (osad neist käsitööna) ning et selle fuajee lagi on kaetud kullatud kangaga, et vähendada kaja. Tänapäeval on Guardian Building heas seisukorras, 85% sellest on okupeeritud. Üks minu ameeriklannast sõbranna, kes on Detroitist pärit, rääkis, et tema õde abiellus seal.

liftiuksed olid nagu "Metropolise" filmist

Edasi liikusime kesklinnast uude linnakeskusesse (New Center), et minna Fisher Buildingusse, kus sama organisatsioon tuuri teist korraldas. Fisher Building on ehitatud 1928. aastal art deco stiilis, arhitektiks Albert Kahn ning rahastajaks vennad Fisherid. Fisherid olid seitse venda, kes rajasid 20. sajandi alguses Fisher Body nime kandva autokeresid tootva firma. Oma idee müüdi maha General Motorsile, millega vennad hiljem koostöösse asusid. Just selle raha eest otsustatigi rajada midagi rahvale – meelelahutuskeskus Fisher Building. Esialgu planeeriti suurt kahe torniga hoonet, kuid vahele tuli Suur Depressioon, mille tulemusel ehitati välja vaid üks tornidest. Ehitusmaterjalidena on kasutatud lubjakivi, graniiti ning marmorit ning torn oli kuni II maailmasõjani kaetud kullatud plaatidega. Sõja ajal värviti plaadid rohelise epoksiidiga, kuna kardeti, et kuldne torn võib osutuda atraktiivseks pommitamisobjektiks. Hoones tegutseb siiani edukalt 2000-kohaline Fisher Theatre, kunstigaleriid ning ostukeskus.

Fisher Buildingu kaunid laed

vaade Fisher Building'st kesklinnale

Ülejäänud päeva jooksul otsustasime külastada Motowni muuseumi ning minu tungival soovil ka mõnda plaadipoodi. Detroitis on tegelikult väga keeruline plaani järgi tegutseda, kuna pea iga koht, kust autoga läbi sõitsime, oli huvitav ning üllatusi täis. Nii ka teekond Guardian Buildingust Motowni muuseumi. Läksime jala ning põnevuse lisamiseks ei kasutanud mitte peateed, vaid kõrvaltänavaid. Oh, kui ägedasse kohta me taaskord sattusime – ühel pool tänavat oli vana 20- ja 30ndatel rajatud täielikult mahajäetud piirkond ning teisel pool ilmselt 100% kasutuses olev 50ndatel ehitatud rajoon nimega Virginia Park Estates. Selle järgi tundub, et kohalikud endiselt usuvad American Dreami, kuna eelistavad elamiseks sajandi keskpaiga (unistusteaja) hooneid.

vasakul Virginia Park Estates ja paremal vanem elurajoon

Piirkonna nimega – Virginia Park, meenus mulle hea film „The End of Suburbia“, kus tark mees teadis irooniliselt rääkida, et kõik sõjajärgsetel aastatel rajatud elurajoonide nimetused märgivad seda, mis neid rajades hävitati – antud juhul siis park. Aga leidub ka näiteid Deer Forest’ist (põdra mets), Swan Pond Park’ist (luigetiigi park) jne. Huvitav tähelepanek. Mulle pakkus palju rohkem lõbu see vanem mahajäetud piirkond, mille majade akendest sisse piilusime. Inimesed oleksid nagu Tšernobõlist lahkunud – eriti kiiresti, ilma, et oleks aega asju kokku pakkida – palju mööblit, mänguasju jm oli maha jäetud, ühes majas oli isegi tolmuimeja veel keset tuba. Pea kõikide hoonete aknal või uksel seisis osalt juba rohtu kasvanud silt „For sale“. Elupiirkondade kõrval oli ka uhke, aga mahajäetud kirik, St. Agnes/Martyrs of Uganda Parish Church, ehitatud 1924, hüljatud 2006. aastal.

siin oli kunagi ühe perekonna ilus elamine

iroonilise pealkirjaga raamat

vähekasutatud kõnnitee

veidi rohtukasvanud tänav

St. Agnes/Martyrs of Uganda Parish Church

Lõpuks jõudsime Motowni ka, käisime tuuril, nägime ruumi, kus lindistasid sellised head muusikud nagu Marvin Gaye, noor Stevie Wonder, Jackson 5, Diana Ross jt. Ruumid olid väga väikesed ning osalt ka omanik Berry Gordy ja tema pere eluruumid. Külastajaid oli väga palju, meiegi pidime paar tundi ootama, et ekskursioonile saada (niisama sisse minna ei saanud); giid demonstreeris palju oma lauluoskust ning lõpus laulsime kõik all stuudios laulu „My Girl“.

selles majas on palju hitte sündinud ja lindistatud

Next stop: record store... Leidsin Yelpi abil paljukiidetud koha Motowni muuseumi lähedal ning tagantjärele võiks seda isegi kiita. Valik oli lai ja huvitav, veetsime poes pea 2 tundi ning saime kõik omale midagi head. Ajasin plaadipoe poistega juttu ka ning küsisin, kaua nad seda pidanud on, vastuseks sain 8 aastat, kuid selles majas vaid 2. Küsimusele, miks nad asukohta vahetasid, ütlesid nad, et eelmine pood oli pea kõigi plaatidega maha põlenud. Päris hirmus, aga samas väga tubli, et nad ikka otsustasid asja jätkata. Küsisid minult ka, kust ma pärit olen ning Eestit teadsid mõlemad. Lisasin, et hetkel elan Washington D.C.-s, mille peale soovitasid nad mul kohalikku go-go muusikat kuulama minna.

Sellega hakkas esimene päev Detroitis lõppema. Mitteametliku päevalõpetajana tuli mängu 8 Mile, mille kojusõiduks ette võtsime. Kohale jõudes parkisime auto ühe poe ette ning läksime jäätist ostma. Poes olid müüja ja ostjate vahel maast laeni kuulikindlad aknad, aga Snickers’i jäätist müüdi küll. Ühelgi asjal hinda peal polnud, ma sain oma jätsi dollariga. Siis jalutasime natuke maantee peal ringi ka. Julgen 99% kindlusega öelda, et olime ainsad jalakäijad (ja valged inimesed) seal. Enamik autojuhte, kes meist möödus, signaalitas või niisama vaatas kahtlase pilguga aknast. Väga kaua seal olla ei julgenud.

hostel

autoturg 8 Mile'il

Ööbimiskohas sõime mingit spets läti suppi ja musta leiba. Kõrvale käis vein ja hea muusika, loomulikult. Seekord oli „peaesinejaks“ kohalik Detroiti mees Sixto Rodriguez. Siinkohal soovitan kõigil, kes veel näinud ei ole, vaadata filmi „Searching for Sugar Man“ ning kuulata Sixto muusikat.

Järgmine päev Motor City’s algas Corktowni linnaosa külastusega. Corktown on Detroti vanim linnaosa, mis asustati iirlaste poolt 19. sajandi keskel (kuna Iirimaal oli tol ajal näljahäda, kolisid paljud neist Ameerikasse).

Võtsime selle piirkonna külastuse oma plaani, kuna seal asub Michigan Central Station, mis on Detroiti üks maamärke. Hoone ehitati raudteejaamaks 1912. aastal, olles pikka aega üks suurima kasutusega raudteejaamu Ameerikas. Allakäik algas pärast II maailmasõda ning lõppes sellega, et hoone müüdi maha ja pandi suures osas kinni (1967). 1971. aastal, kui Amtrak (National Railroad Passanger Corporation) riigi raudteetranspordi korraldamise üle võttis, sai Michigan Central Stationist taaskord keskne raduteejaam. Hoone teine hiilgeaeg kestis 1994. aastani, mil linna uude keskusesse (New Centerisse) ehitati uus raudteejaam. Pärast seda on maja seisnud tühjana, olles aeg-ajalt mõne filmi või muusikavideo võttekohaks („Detropia“ lõpukaadrites on seda näidatud, samuti Eminemi „Beautiful“ loo videos ning järgmises "Batman'i" filmis).

Michigan Central Station

jaamahoone ees asub Roosevelt Park

Rääkides „Detropia“ filmist, siis üks maja, mida ma veel väga näha tahtsin, oli UTOPIA maja (või vähemasti nii ma seda kutsusin). UTOPIA maja on eelpool mainitud filmis paaril korral näidatud hoone/garaaž, mille puhul on tegemist vana autoosade kauplusega. Hoone fassaadil ilutses kunagi suur silt AUTOPARTS, kuid, ajahamba alla jäänuna, on mõned tähed maha kukkunud, ära varastatud vms. Allesjäänud U, T, O ja P tähtedele on lisatud (graffitina ilmselt) I ja A ning kokku saab neist lugeda 'utopia’. Millegipärast jäid need kaadrid mulle filmist meelde (vb see on olnud ka põhjus, miks film sellise nime on saanud. DETROIT+UTOPIA=DETROPIA). Üritasin enne minekut välja uurida, kus see vana garaaž asub ning tänu google mapsile ja streetview’le leidsingi tolle koha üles – Michigan Ave ja 15th Street’i ristmikul. Täpselt Michigan Central Stationi kõrval.

UTOPIA maja

"If we fight together it's ok! The dream is now"

kohalik tänavakunst

tuus onn

tüüpiline Corktown'i tänav

Kolmas hoone, mida Corktownis külastada soovisime oli 1974. aastal ehitatud United Community Hospital. Sellel hoonel on põnev saamislugu ka. Nimelt, kuni 1960ndate aastateni oli enamik ameerika asutusi rasside järgi segregeeritud – valgetele inimestele osutati igal pool paremaid teenuseid, isegi osad taksofirmad ei sõidutanud teiste rasside esindajaid. Sama lugu oli ka haiglatega – mustanahalisi inimesi ei võetud „valgete“ haiglas jutule ning isegi arstid ja muu personal pidi olema ainult europiidid. Selleks, et ka teistele gruppidele raviteenuseid osutada, hakati Detroiti linna erinevatesse osadesse haiglaid rajama. Nii oli ka United Community Hospitali eesmärgiks teenindada ainult vähemusi – mustanahalisi, latiinosid ja araablasi. Hoone, mis näeb väga stiilne välja, projekteerisid Terril Tompkins ja Harold Binder arhitektuuribüroost Eberle M. Smith Associates. Selle hõbedane metalne fassaad ning illuminaatoraknad paistavad kaugele Michigan Avenue’le. Kahjuks ei olnud ilusa hoone eluiga haiglana väga pikk – kõigest 16 aastat. Põhjus seisnes rahas, õigemini selle puudumises. Pärast sulgemist tegutses seal veel paar aastat väike polikliinik, kuid sellegi põli jäi lühikeseks ning suleti 1993. aastal. 96ndal ostis hoone kohalik ärimees, et see taas haiglana avada, kuid alates 2006. aastast on see lõplikult suletud. Kuna praeguseks on kodutud sinna elama asunud ning palju maja veetorusid jm kättesaadavaid metallosi (õnneks mitte ilusat fassaadikatet) minema viinud, on hoone 0-korrusel asuv laadimisdokk ning kelder vee all. Huvitav on veel ka see, et haigla hoovi peal võib leida ringi lendamas endiste patsientide haiguslugusid. Pärast sulgemist 2006. aastal on püütud maja küll hooldekoduks ja internaatkooliks ümber ehitada, kuid seni tulutult ning tõenäoliselt ei juhtu seda ka lähitulevikus.

leidsime diivani ka

väga lahe hoone minu arvates

üleujutatud 0-korrus

Järgmisena liikusime jälle veidi teistsugusemasse Detroiti – kui Corktown on meie mõistes kunstiinimeste ja hipsterite piirkond, siis Belle Island, mille külastus nüüd ees ootas, on läbi aegade olnud rikaste detroitlaste puhkeala. Täpselt sellise tunde saar tekitas ka. Seal oli akvaarium (esimene Ameerikas, avati juba 1904. aastal, arhitekt Albert Kahn, kelle projekteeritud hooneid on linnas teisigi; suleti 2005. aastal ning taasavati MTÜ poolt 2012), kasiino, purskkaev, mille üks tähtis tüüp endale lasi ehitada, võidusõidurada, jahisadam ja jahtklubi ning park saare põhjapoolses tipus, kus asub majakas ning avaneb vaade Lake Erie’le. Jõudsime paari tunniga pea terve saare läbi käia, peatusime pikemalt botaanikaaias ning jalutasime majaka juurde. Huvitav oli see, et üks meesterahvas laulis seal Kanada hümni.

purskkaev

vaade kesklinnale

vesi jões oli väga kaunis sinine ja puhas

seda vana autot nägime igal pool linnas ringi sõitmas

botaanikaaed

Belle Islandi majakas. taamal paistab Lake Erie

Next stop oli downtown Detroit, Greektown. Kuna Detroitis on väga suur kreeklaste kogukond, asub seal ka nende linnaosa (nagu ka mujal Ameerika linnades, kus palju eri rahvustest inimesi kokku satub) ning meie plaaniks oli õiget kreeka toitu maitsta. (Ma olin enne veits research’i teinud ja mitmes kohas soovitati ’what to eat in Detroit?’ pealkirja all kreeka toitu.) Eeldasime loomulikult, et siseneme ghost towni, kus taaskord mängib tänavatel kõlaritest muusika, aga vastupidi – tundus, nagu oleksime hoopis teise linna sattunud. Rahvamassid! Tänavad olid paksult inimesi täis, autod seal piirkonnas ei sõitnud, mängis muusika ja rahvas pidutses. Tuli välja, et kreeklased tähistasid oma iseseisvuspäeva (ametikult 25. märtsil). Mul tekkis selle peale kohe küsimus, et millal need kreeklased siis vabad EI olnud ja tuli välja, et kuni 1821. aastani, kui pea 400- aastasest Ottoman Empire’i ikkest „võitjatena“ välja tuldi. Õppisin jälle midagi uut. Lisaks üllatas meid ka see, miks Detroitis üldse nii palju kreeklasi on ning vastus sellele küsimusele peitub edukas autotööstuses, mille kõrgeid palganumbreid läksid 20. sajandi algusaegadel jahtima ka kreeklased. Mainin siinkohal ära, et ka meie kaasmaalasi on selles piirkonnas palju, samadel põhjustel.

Greektown

Toidukohta oli paraadi tõttu muidugi ülikeeruline leida, sest kõik restoranid olid rahvast täis. Lõpuks leidsime ühe ülisuure koha, mida isegi kogu see suur kreeklaste mass, kes linnas liikus, ei olnud jõudnud veel ära täita. Kõik inimesed seal oli väga õnnelikud, pidutsesid ning tuldud oldi tervete perekondadega, mis lõunamaalastel on teadupärast eriti suured (annavad meie suguvõsa mõõdu välja). Toit, mida sõin, oli väga maitsev. Nimeks sellel yiaprakia, mille puhul on tegemist täidetud viinamarjalehega, millele valatud imehea sidrunikaste. Täidiseks oli riisi, loomaliha, sibula, muna jm mix. Väga maitsev.

Kreekalinnast lahkusime veidi omapärasemal viisil – Detroit People Mover’iga, mis on Detroiti downtowni piirkonda rajatud õhutramm. Tramm liigub ringiratast Detroiti kesklinna piirkonnas ning ühe ringi pikkuseks on ca 25 minutit. Üliheade vaadetega sõidu lunastamiseks tuli tasuda vaid 75 senti ning lisaks sai igas peatuses vaadelda ka erinevate kunstnike töid, mida alates 1987. aastast sinna on paigutatud. Väga lahe. Teel autoni läbisime veel suured parkimisalad kesklinna äärealadel, mis pärast linna majandusliku seisukorra olulist halvenemist kaunis tühjana seisavad.

 

üks vaade linnale People Mover'ilt

tühjad parklad

Järgmine huvitav koht, kuhu Diana abikaasa Andrejsi soovil läksime oli Heidelberg, tuntud ka kui The Heidelberg Project. Ühte sõna, kirjeldamaks seda veidi haiglast ja voodoo’likku, kuid samas väga detroitilikku huumorit, on raske leida. Las pildid kõnelevad enda eest. Ütlen veel nii palju, et tegemist on piirkonnaga, kus viimaste aastate jooksul väga palju maju maha põlenud ning mille üks kohalik mees, kelle maja veel püsti, kunstiprojektiks tegi. Nimelt, on ta kokku kogunud kõikvõimalikke asju (nukke, televiisoreid, kingi, autosid, kellasid, pliite, telefone ja kõike muud), mida inimesed linnast ärakolides maha olid jätnud, värvinud need ära või komposeerinud grupiks ning eksponeerib neid nüüd terves kvartalis. Mulle iseenesest see mõte meeldis, kuna kujutas hästi sealset olukorda, kus inimesed tõesti päeva pealt linnast lahkusid, jättes maha kõik, mis ei ole esmatarbekaup, kuid samas osad asjad olid väga creepy ja veits voodoo (nt puu külge naelutatud pehmed mängujänesed või siis ühe põlenud maja vundament, millele oli asetatud teelaud kahe laua ääres istuva räpase mängulooma ja viinapudeliga ning nende ees oleva puuriga, mille sees oli beebi – no see standard Baby Born nukk, mida Eestis ka mõni aeg tagasi agaralt laulu saatel teleekraanil pakuti). Vaatamata sellele, et osad objektid panid oma geniaalsuse tõttu mind muigama, jääb tagantjärele mõeldes seda piirkonda meenutama veidi kõhe tunne. Kui muud mitte, siis pure Detroit igal juhul.

sünnipäevamaja

külalised trepil

Congo - the Arts Dog

kõigele on mõeldud

beebi puuris

suht voodoo

 

valik telefone

kingaprojekt

Järgmine garbage place (pärast Heidelbergi hakkasime neid alternatiivsemaid piirkondi just nii nimetama), mida vaatama läksime, oli päris tõeline abandoned Detroit. Packard Automotive Plant, avatud 1911 ning suletud 2010, kui sealt lahkus viimane omanik Chemical Processing. Packard Automotive Plant on tuntud, kui luksusautosid valmistav firma. See oli koht, kus võis isegi natuke hirmu tunda, sest territooriumile sisenedes võttis meid vastu must auto ning kaugemal oli kuulda mingeid mürinaid katusel. Sellegipoolest astusime välja ning selgus, et tolles mustas autos oli hoopis üks sõbralik meesterahvas, kes kohta valvas (et seal vandaalid ei käiks) ning pakkus, et võib ka meie autot valvata, kuniks me alal veits ringi vaatame. Andsime talle tänutäheks $10. Ta ütles, et hoonete trepid ei ole varisemisohtlikud ning et me võime kindlasti sisse minna, aga poollagunenud maju vaadates otsustasime seda riski siiski mitte võtta. Koht oli väga suur (tehase teist otsa põhimõtteliselt ei näinudki) ning lummas oma võimsusega. Kuigi 2013. aastal ostis tehaseterritooriumi keegi härra Fernando Palazuelo, et sinna elu- ja tööruume ehitada, alustati eelmise aasta oktoobris hoopis  lammutustöödega.

See oli ühtlasi ka selle reisi viimane päev Detroitis, kuna järgmisel päeval külastatud Henry Fordi muuseum ning Ford Rouge Factory, asuvad eeslinnas Dearbornis (jah, seesama, millest Rodriguez oma lauludes laulab).

Viimast päeva alustasime varakult, kuna tahtsime enne oma kella 5st lendu veel Henry Fordi muuseumisse jõuda. Esimesena läksime tuuribussiga muuseumi kõrval asuvasse Ford Rouge Factory’sse, mis on veel üks vähestest tehastest, kus Ameerika Ühendriikides Forde toodetakse (enamuses on tootmine koondunud Mehhikosse või mujale odavama tööjõuga riikidesse). Tehase puhul on tegemist osalt 85-aastase hoonega, millele arhitekt William McDonough (tuntud ka kui raamatute „Cradle to Cradle“ ja „Upcycle“ üks autoritest) 1999. aastal rekonstrueerimisprojekti koostas, mille käigus paigutati hoonekompleksi 100 000 m² suurusele katusele murupind. Pinnas kogub ja puhastab vihmavett ning modereerib hoone sisetemperatuuri, hoides nii kokku väga palju energiat. Tehast külastades saime vaadata, kuidas valmib Ford F-150 päris production line’l ning lehvitada ülevalt seal töötavatele inimestele.

Siis läksime muuseumisse, mis oli väga suur. Suisa nii suur, et me kaotasime Laurisega kohe alguses teineteise ära ning ei suutnud isegi telefonitsi teisele piisavalt hästi teada anda oma täpsest asukohast. Niisiis otsustasimegi asja üksi üle vaadata. Tegemist ei olnud pelgalt automuuseumiga, kuigi nendele oli seal loomulikult kõige rohkem rõhku pandud, vaid kogu ameerika rahva muuseumiga, kuna kirjeldas erinevaid ajalooetappe sellel mandril, elanikke, presidente jne. Huvitavad olid veel erinevad tüüpmajade projektid, mida 1930.- ja 40ndatel turul pakuti. Eriti jäi mulle meelde Dymaxion House, mis pidi „rahuldama kõikide moodsate ameeriklaste vajadused“ (nagu loosung lubas), kuid mis seda ilmselgelt ei teinud, sest valmis ehitati neid veidra kujuga maju vaid kaks. Lõpuks saime kõik muuseumipoes kokku ning algas sõit lennujaama ning siis juba lend tagasi kodusesse D.C.-sse.

hot dog'i auto

üks tore muuseumitöötaja pakkus väga lahkelt, et teeb minust pilti

ameeriklaste elutuba 1800ndatel

moodsam värk

Dymaxion House

elutuba Dymaxion House'is

ehitasin legost eesti lipu

Kojujõudes olid Megan ja Drew väga positiivselt üllatunud ja õnnelikud, et ma Detroitist ikka eluga välja tulin ning loodetavasti said läbi minu jutustuste ka veidi usku juurde selle kauges põhjas (mõtlen siinkohal ilmakaart) asuva linna osas. D.C.-sse oli aga vahepeal kevad saabunud.

Kokkuvõttes soovitan kõigil, kes asjast vähekenegi huvitatud, Detroiti külastada, sest linn on igal juhul seda väärt. Ei ole see nii ohtlik midagi, nagu kõik väidavad (lõppkokkuvõttes said neli üsnagi heausklikku baltlast seal väga tublisti igasugused garbage place’id läbi käidud, saamata sealjuures ühtegi kuuli- või noahaava). Pigem pakub Detroit huvitavaid kontraste nii teiste ameerika linnadega, mille arhitektuur kesklinnades on ju valdavalt samast ajastust pärinev (seega sarnane), võrreldes, kui ka linnasiseselt, kus ühes tänavas põleb kõikide majade akendes tuli ning sealsamas kõrvaltänavas ei ole majal enam aknaidki ees. Kohalike inimestega kokku puutudes ning viimaseid uudiseid lugedes selle kohta, kuidas paljud start-up’id, kunstikogukonnad jm huvitavad ühiskonnategelased on juba Detroiti kolinud või on see neil lähiajal plaanis, usun, et tulevik sellel linnal on ilus ning loodan, et varsti paistab päike ka Detroiti majade praeguseks juba vineeriga kinnilöödud akendesse (viide läheb siinkohal „Kreisiraadiole“).

ps. täna on tegelikult juba 2015. aasta jaanuar, aga varem ei olnud aega (laiskus) kogu seda teksti kirja panna. Sellele vaatamata otsustasin seda ikkagi teha, et kunagi vanas eas endalgi tore lugeda oleks. Ja peab ütlema, et mälu on päris hea – isegi fotosid ei pidanud palju kasutama, et meelde tuletada, kus mis päeval käisime.

peace to the world, y’all !