Aga kui sa oleksid bluusimuusik?
Sellistel ja teistel sarnastel
teemadel käib meil igapäevaselt kontoris elav arutelu.
Nagu lubatud sai, siis kirjutan
seekord tööst ning sellest, miks ma tegelikult siia tulin – praktika. Töö
juures on meil tore! Tõesti on. Ja ma tean, et olen üks vähestest
praktikantidest, kes pakutavaga rahul on. Võib-olla sellepärast, et ma ei seadnud
kõigele ülikõrgeid ootusi või mul lihtsalt vedas firma ja töökaaslastega, aga
nii on. Paljud suuremates firmades töötavad praktikandid serveerivad kohvi, passivad
administratisoonilauas vms, aga mina saan ikka päris tööd teha ning kõige
toredam on, et ma tunnen ennast vajalikuna, vanemad kolleegid küsivad minult
tihti nõu ning usaldavad mulle olulisi ülesandeid.
Meid on kontoris ainult neli
inimest (suurem osakond on Minneapolises – 40 nägu) – Garth, üks firma
asutajatest, Steve Lõuna-Aafrika Vabariigist ja kunstnikust Violeta, kes
pärineb osalt Hispaaniast, osalt Argentiinast ning kelle vanaema oli suisa
leedu juut. Ning mina, Eestist. Seega on tegemist väga internatsionaalse
seltskonnaga – ameeriklased on tugevas vähemuses. Ilmselt seetõttu viskame
nende üle palju nalja ka. Garth õnneks saab naljast aru. Üldine atmosfäär
kontoris on väga rõõmus-lõbus, samas töökas ning optimistlik. Mäletan, et
kunagi alguses Garth ütles mulle, et arhitektid on igavesed optimistid (eternal
optimist) ja et nende arvates on ka kõige keerukamad ideed elluviidavad. Ma
tunnen ise ka vahepeal nii. Eriti tore on see, et Garth on 62. aastane, aga nii
värskeid ja huvitavaid ideid täis. Iga vestlus, mis mul temaga on, on väga
inspireeriv ja enamikel kordadel tunnen, kuidas ma tahan midagi suurt korda
saata ning et ma armastan oma eriala ja tööd! Paari aasta tagusele küsimusele
„Kas ma ikka olen kindel, et õpin õiget eriala?“ olen vist viimaks vastuse
leidnud – JAH.
Kontor toimib meil ühtlasi ka galeriina, kus vahetevahel näitused üleval on. Viimasel ajal Violeta tööd.
(paar pilti kontorimiljööst)
Praegu on tööl eriti tore, sest meil
on üks põnev projekt käsil, mida kõik koos teeme. Seda ma siiatulles soovisin
ka, et saaks töötada paljude inimestega algusest peale ühe projekti kallal, et
näeks, kuidas ideed tekivad ja arenevad: kuidas analüüsist kasvab kontseptsioon
ja kontseptsioonist disain. Projekt, mille kallal töötame on asukohaga
Amsterdamis ning selleni jõudsime me huvitavaid teid pidi. Nimelt oli Garth
mõnda aega tagasi ostnud raamatu innovatiivsest arhitektuurist, kus oli
kirjutatud ka sellisest ettevõttest nagu reFUNC. Tegemist on kahe meesterahvaga
– üks Amsterdamist (Denis) ja teine Berliinist (Jan), kes ehitavad mööblit,
maju jm ainult taaskasutatud materjalidest (http://refunc.nl/).
Üks Garthi tudengitest juhtus seda raamatut lugema ning koos teistega
otsustasid nad, et tahaksid tüübid ülikooli kutsuda, et nende loengut kuulata
ning ka workshop korraldada. Nii oligi. Kuna Garth on Marylandi Ülikooli
arhitektuuriosakonna professor ning omab suurt korterit, otsustas ta neid enda
juures majutada, mistõttu ka meie nendega tuttavaks saime (sest Garthi korter
asub kontori üleval). Näitasime üksteisele oma töid ning rääkisime niisama
maailma asjadest (nad olid ikka tõelised eurooplased). Sellega asi
esialgu piirduski.
Paari nädala pärast oli Garthile
telefonikõne Amsterdamist, kus meid kutsuti osalema konkursil koos kahe teise
firmaga. Tegemist on Bugaboo nime kandva firmaga, kes toodavad peamiselt
lapsevankreid (väga moodsaid, mugavaid ja innovatiivseid) (http://www.bugaboo.com/). Meie abi paluti firma
uute ruumide kujundamiseks Amsterdami kesklinnas Van Gendthalleni nime kandvas
hoones (kunagine tööstusala). Hoone koosneb viiest piklikust angaarist, millest
neli on kohe ning üks tõenäoliselt tulevikus Bugaboo kasutada. Ühesõnaga, kogu
see eelnev jutt reFUNCist ning Janist ja Denisist päädib sellega, et tänu neile
(ja sellele, et me neile oma töid näitasime), võtsid nende sõbrad Amsterdamist
meiega ühendust. Enamik MSRi projektidest tegeleb adaptive reuse’iga (eesti
keeles peaks olema kohanemisvõimeline või kohanev taaskasutus), mille
parimateks näideteks on meie Minneapolise kontror (http://msrdesign.com/project/mill-city-museum/),
Drexeli Ülikool Philadelphias, mis sel ja möödunud aastal palju auhindu sai (http://msrdesign.com/project/drexel-university-urbn-center/)
ning Urban Outfitters’i kampus Philadelphias (http://msrdesign.com/project/urban-outfitters-corporate-campus/).
Just viimane projekt äratas Bugaboo inimestes erilist tähelepanu, kuna
olemasolevate hoonete ning keskkonna/miljöö puhul on tegemist väga sarnase
olukorraga.
Just sellesama Bugaboo projektiga
olemegi viimased kuu aega väga aktiivselt tegelenud. Steve ja Garth on juba
kahel korral Amsterdamis käinud, esimesel korral firmat ning teisel esmaseid
ideid tutvustamas. Just selle esimese, firmat tutvustava, esitluse koostamise
jooksul tuligi see pornostaari nali mängu. Nimelt, oli esitluse alguses paar
slaidi firma tekke- ja ajaloost, mille iseloomustamiseks leidsime arhiivist
toredad vanakooli fotod Garthist, Tomis ja Jeffist – asutajaliikmetest. Pilti
Steve’le näidates tulid temalt kohe head kommentaarid, et kuidas keegi välja
näeb. Tom olevat nagu sarimõrvar, Jeff nohik ning Garth pornostaar! (Garthi
ennast see hetk õnneks kontoris polnud). Appikene, me naersime Violetaga silmad
märjaks selle peale, sest Garth tõesti nägi nii välja. No vaadake ise!
Steve on väga hea huumorimeelega
ning viskab tihti nalja. Jutt jätkus sellega, kuidas omale head nime valida, et
pornotööstuses laineid lüüa. Eesnime peaks valima oma esimese lemmiklooma
järgi, mis on tavaliselt selline nunnu, ning teise oma ema neiupõlvenime järgi.
Eesti keeles see kahjuks nii hästi ei tööta, sest mina oleksin Pätu Tiits ja
selles ei näe ma küll midagi, mis vaatajates teatud huvi võiks äratada (kui,
siis see, et Tiits kõlab veidi nagu ’tits’ – tissid). Inglise ja hispaania
keeles, aga, on asjad hoopis naljakamad. Violeta, näiteks, oleks Bisquitta
Schwarz ning Steve Tutu Coli. Garthile me kahjuks nime panna ei osanud, kuna ei
tea ei üht ega teist, aga mõtlesime, et mõni päev võiks kontoris temalt niisama
küsida, et Garth, mis su esimese lemmiklooma nimi oli? Aga ema neiupõlvenimi?
Lugejad saavad nüüd mõelda, kuidas neid kutsuda, kui teatud professioon
elukutseks valida.
Lisaks tutvustas Steve meile ka
bluusimuusiku nime valemit: kõigepealt vali üks puue, siis üks puuvili ning
viimaks ühe ameerika presidendi nimi. Blind Lemon Lincoln. Deaf Apple
Roosevelt. Ja nõnda edasi.
Aga praegu on tuli taga ja nii
palju nalja enam ei tee, sest 8. aprilliks peab Bugaboo valmis olema ning siis
jääb ainult loota, et me projekti võidame! Marylandi MSR-ile oleks seda
hirmsasti vaja! Kahjuks pole meil vastastest aimugi, teame ainult, et oleme
ainsad ameeriklased, kes osalema kutsuti. Kardame, et osad on kohalikud poisid
ka – Rem OMAga või West8 või BIG. omg.
Kontoritraditsiooniks on
igareedene lõuna Hyattsville’i parimas mehhiko kiirtoidukohas La Sirenitas (tähendab merineitsit), kus tellime
alati värsket quacamolet (mmm) ja quesadilla’t (Maikeni ja minu lemmik). Seal
saadavad meie lõunasööke alati huvitavad vestlused elust ja olust (tööst
katsume mitte rääkida). Steve ja Violeta räägivad tihti oma lastest – Steve’i
lapsed on väikesed (8 ja 3), aga Violeta omad juba veidi vanemad (14 ja 11).
Kuna ma mäletan oma lapsepõlve veel hästi, siis ma räägin endast. Üks päev Steve
rääkis, kuidas tema vanemale pojale meeldib väikest õde ikka kiusata ja närvi
ajada ning teist alati viimase piirini viia. Mul tuli kohe võrdlus Siimu ja
endaga, kes mind alati näost tulipunaseks vihastas. Violeta küsis selle peale,
kas meie jaoks oli ka teise tatt (ila) kõige rõvedam asi maailmas? JAA. Ja
kuidas veel. Appikene. Siis jälle kõik jagasid oma kogemusi tatiteemadel. Ma
ütlesin, et konnud olid vist veelgi hirmsamad asjad. Steve kinnitas sama oma
laste kohta ning ütles, et konnud on kõige võimsam relv, mis inimkonna
vastu leiutatud (boogers are the most powerful weapon against mankind).
Haha. Aga tõsijutt.
(selline parajalt perv söögikoht on meil reedeti teemas)
Teiseks reedeseks traditsiooniks
on Happy Hour kella neljast viieni, kui Steve toob väikese kanistriga
kohalikust õllepruulimiskohast (kanget) õlut. See hakkab alati juba esimesest
poolest klaasist pähe ning kulub marjaks ära, eriti viimasel ajal, kui nädal on
kiire ja tööpäevad tavapärasest pikemad.
Mis siis veel? Ahaa, häirivaks
asjaks on, et päevas mitu korda helistavad meile igasugu telefonimüügimehed
(marketing call), kes tahavad meile ajakirju saata, küsimustikule vastuseid
saada või teada, miks me just sellel aadressil paikneme. Nendest on kõne
alguses raske aru saada, mistõttu ei saa toru kohe hargile visata, arvates, et
võib-olla on tegemist uue (või vana) kliendiga. Igatahes, ajab see meid juba
päris närvi ja vahel tahaks nad lihtsalt kuu peale saata, aga pole ju viisakas.
Ükskord juhtus selline naljakas lugu, et Steve tuli just Folgeri (ühe
raamatukogu projekt) koosolekult D.C.-st ja oli natuke hajevil. Siis tahtis
kliendile helistada, aga kogemata võttis kõne kontoritelefoni teisele liinile,
mille peale teised telefonid helisema hakkasid. Violeta hakkas vastu võtma, aga
siis Steve sai aru, et see on tegelikult tema ja hakkas vabandama. Tegime nalja
edasi, et Steve helistas endale, et küsida ennast. Steve ütles, et see oli
hoopis marketing call ning lõpuks ometi saaks ta helistajale öelda „Fuck off!“,
ning kuna helistaja on tema ise, ei saa ju solvuda ka.
Kõigile on teada, et Garth on
tihti väga hajameelne ning jätab oma asjad igale poole vedelema või siis ilmub
kohale (koosolekule vm) tunduvalt hiljem, kui kokku sai lepitud. Sellest
tulenevalt järgmine huumorikild Steve’lt. Jagame oma kontoris konverentsiruumi
kõrvalkontoriga, kes on ka arhitektid. Meil on selle kasutuseks seinal graafik,
kuhu mõlemad pooled märgivad, mis ajal ruumi kasutada soovivad. Seekord tekkis
aga olukord, kus teine kontor tahtis seal ’lunch and learni’ vms korraldada,
aga Garthi paberid seal kõikjal laiali. Kuna Garthi ennast polnud ütles
Steve kõrvalkontori naisele, et senikaua, kuni ta tuleb, võite ruumi kasutada,
ning et aeg, millal ta saabub võib olla millal iganes alates praegusest hetkest
kuni järgmise sajandini.
Põhjus, miks mul kõik seigad nii
hästi meeles, on see, et ma panen kiirelt meie naljad oma märkmikusse kirja.
Paar väikest asja veel...
28.05.2013 Garth jättis mulle
kontorisse ülesanded, mida tema äraoleku ajal tegema peaksin. Steve siis küsis,
et kas ma sain aru ka, mida ma tegema pean. Garth on tuntud oma keerulise
sõnakasutuse poolest, mis välismaalasele on alguses eriti raske mõista. Steve
ütles, et isegi tema ei saa tihti Garthist aru ja et „You should be worried
when you understand everthing Garth is saying.“ (sa peaksid mures olema, kui
mõistad kõike, mida Garth sulle räägib).
18.09.2013 Kontoris käib
jutuajamine MSRi uuest logost ja e-mailide kirjutamisest (kirja allkirjast). Meile
esialgu uus logo eriti ei meeldinud, Garth arvas, et selle ümber on liiga palju
tühjust ning pakub välja, et meie Marylandi kontoril võiks e-maili allkiri
natuke teistmoodi välja näha. Steve ütleb, et me peaks R-tähe suuremaks tegema,
kuna see tuleb Garthi perekonnanimest, kes asutajatest ainsana Marylandis on.
Ja et me võiks kõigi nimesid üldse natuke muuta: Stephen Fiorino-Schwarz,
Violeta Bellairs, Triin Rockcastle ja Garth Orav. Garth ütles selle peale: „I
think I would win the most out of this name changing“.
17.10.2013 Tegelen ühe
taastuvenergiajaama projektiga Minneapolises ja teen selle jaoks palju erinevaid skeeme
ja jooniseid. Garth kutsus mind hea töö eest ’graphic
masteriks’ : )
Vot sedasi (lõbusalt) elame!
Tegelikult hakkab vaikselt juba
kurbus peale tulema, sest mul on praktika lõpuni jäänud veel vaid kuu aega ning
kui vahetevahel selle peale mõtlen kipub pisar silmanurka tulema. Jään oma
kalleid kolleege väga taga igatsema! Ja nemad mind ka. Vähemalt nii nad kõik
mulle viimasel ajal väidavad. Hea on kuulda, et minuga ollakse rahul. Tunnen,
kuidas koostöö Garthi ja teistega sujub iga päevaga üha enam. Violeta ütles
mulle üks päev, et ta ei kujuta ette, mis Garthist saab, kui mina ära lähen.
„Talle on teist sama head praktikanti vaja!“ Kuna ma aitan Garthi tõesti palju,
just graafilise osa pealt (ta ise arvutiprogrammidega väga sina peal ei ole),
siis loodan, et ta leiab endale minu Eestisse tagasi tulles kellegi asemele.
Või palkab mu tööle ;) Oh, miks ei võiks BAFF kaheaastast praktikavõimalust
pakkuda?
(selle tumepunasema majaosa esimesel korrusel on meie kontor)
(girl scoutside küpsised, mida igasugu teleseriaalides näidatakse, on päriselt olemas. meie kontoris käidi ka müümas ja mmh-mm, kui head need on)
(maja ees õitsevad kevadeti nartsissid ja kirsipuud ning suvel saab viinamarju süüa)
Järgmise korrani, sõbrad!
Peace