Mis oleks sinu nimi, kui sa oleksid pornostaar?

Aga kui sa oleksid bluusimuusik?

Sellistel ja teistel sarnastel teemadel käib meil igapäevaselt kontoris elav arutelu.

Nagu lubatud sai, siis kirjutan seekord tööst ning sellest, miks ma tegelikult siia tulin – praktika. Töö juures on meil tore! Tõesti on. Ja ma tean, et olen üks vähestest praktikantidest, kes pakutavaga rahul on. Võib-olla sellepärast, et ma ei seadnud kõigele ülikõrgeid ootusi või mul lihtsalt vedas firma ja töökaaslastega, aga nii on. Paljud suuremates firmades töötavad praktikandid serveerivad kohvi, passivad administratisoonilauas vms, aga mina saan ikka päris tööd teha ning kõige toredam on, et ma tunnen ennast vajalikuna, vanemad kolleegid küsivad minult tihti nõu ning usaldavad mulle olulisi ülesandeid.

Meid on kontoris ainult neli inimest (suurem osakond on Minneapolises – 40 nägu) – Garth, üks firma asutajatest, Steve Lõuna-Aafrika Vabariigist ja kunstnikust Violeta, kes pärineb osalt Hispaaniast, osalt Argentiinast ning kelle vanaema oli suisa leedu juut. Ning mina, Eestist. Seega on tegemist väga internatsionaalse seltskonnaga – ameeriklased on tugevas vähemuses. Ilmselt seetõttu viskame nende üle palju nalja ka. Garth õnneks saab naljast aru. Üldine atmosfäär kontoris on väga rõõmus-lõbus, samas töökas ning optimistlik. Mäletan, et kunagi alguses Garth ütles mulle, et arhitektid on igavesed optimistid (eternal optimist) ja et nende arvates on ka kõige keerukamad ideed elluviidavad. Ma tunnen ise ka vahepeal nii. Eriti tore on see, et Garth on 62. aastane, aga nii värskeid ja huvitavaid ideid täis. Iga vestlus, mis mul temaga on, on väga inspireeriv ja enamikel kordadel tunnen, kuidas ma tahan midagi suurt korda saata ning et ma armastan oma eriala ja tööd! Paari aasta tagusele küsimusele „Kas ma ikka olen kindel, et õpin õiget eriala?“ olen vist viimaks vastuse leidnud – JAH. 

(office gang. pildil Maiken, mina, Violeta, Steve tütar Tallulah, Steve ja Garth. foto tehtud siis, kui Maiken ka veel USAs oli ja kui MSR uue logo sai ning sellega seoses ka uued meened laiali saadeti).

Kontor toimib meil ühtlasi ka galeriina, kus vahetevahel näitused üleval on. Viimasel ajal Violeta tööd.

(paar pilti kontorimiljööst)

Praegu on tööl eriti tore, sest meil on üks põnev projekt käsil, mida kõik koos teeme. Seda ma siiatulles soovisin ka, et saaks töötada paljude inimestega algusest peale ühe projekti kallal, et näeks, kuidas ideed tekivad ja arenevad: kuidas analüüsist kasvab kontseptsioon ja kontseptsioonist disain. Projekt, mille kallal töötame on asukohaga Amsterdamis ning selleni jõudsime me huvitavaid teid pidi. Nimelt oli Garth mõnda aega tagasi ostnud raamatu innovatiivsest arhitektuurist, kus oli kirjutatud ka sellisest ettevõttest nagu reFUNC. Tegemist on kahe meesterahvaga – üks Amsterdamist (Denis) ja teine Berliinist (Jan), kes ehitavad mööblit, maju jm ainult taaskasutatud materjalidest (http://refunc.nl/). Üks Garthi tudengitest juhtus seda raamatut lugema ning koos teistega otsustasid nad, et tahaksid tüübid ülikooli kutsuda, et nende loengut kuulata ning ka workshop korraldada. Nii oligi. Kuna Garth on Marylandi Ülikooli arhitektuuriosakonna professor ning omab suurt korterit, otsustas ta neid enda juures majutada, mistõttu ka meie nendega tuttavaks saime (sest Garthi korter asub kontori üleval). Näitasime üksteisele oma töid ning rääkisime niisama maailma asjadest (nad olid ikka tõelised eurooplased). Sellega asi esialgu piirduski.

Paari nädala pärast oli Garthile telefonikõne Amsterdamist, kus meid kutsuti osalema konkursil koos kahe teise firmaga. Tegemist on Bugaboo nime kandva firmaga, kes toodavad peamiselt lapsevankreid (väga moodsaid, mugavaid ja innovatiivseid) (http://www.bugaboo.com/). Meie abi paluti firma uute ruumide kujundamiseks Amsterdami kesklinnas Van Gendthalleni nime kandvas hoones (kunagine tööstusala). Hoone koosneb viiest piklikust angaarist, millest neli on kohe ning üks tõenäoliselt tulevikus Bugaboo kasutada. Ühesõnaga, kogu see eelnev jutt reFUNCist ning Janist ja Denisist päädib sellega, et tänu neile (ja sellele, et me neile oma töid näitasime), võtsid nende sõbrad Amsterdamist meiega ühendust. Enamik MSRi projektidest tegeleb adaptive reuse’iga (eesti keeles peaks olema kohanemisvõimeline või kohanev taaskasutus), mille parimateks näideteks on meie Minneapolise kontror (http://msrdesign.com/project/mill-city-museum/), Drexeli Ülikool Philadelphias, mis sel ja möödunud aastal palju auhindu sai (http://msrdesign.com/project/drexel-university-urbn-center/) ning Urban Outfitters’i kampus Philadelphias (http://msrdesign.com/project/urban-outfitters-corporate-campus/). Just viimane projekt äratas Bugaboo inimestes erilist tähelepanu, kuna olemasolevate hoonete ning keskkonna/miljöö puhul on tegemist väga sarnase olukorraga.

Just sellesama Bugaboo projektiga olemegi viimased kuu aega väga aktiivselt tegelenud. Steve ja Garth on juba kahel korral Amsterdamis käinud, esimesel korral firmat ning teisel esmaseid ideid tutvustamas. Just selle esimese, firmat tutvustava, esitluse koostamise jooksul tuligi see pornostaari nali mängu. Nimelt, oli esitluse alguses paar slaidi firma tekke- ja ajaloost, mille iseloomustamiseks leidsime arhiivist toredad vanakooli fotod Garthist, Tomis ja Jeffist – asutajaliikmetest. Pilti Steve’le näidates tulid temalt kohe head kommentaarid, et kuidas keegi välja näeb. Tom olevat nagu sarimõrvar, Jeff nohik ning Garth pornostaar! (Garthi ennast see hetk õnneks kontoris polnud). Appikene, me naersime Violetaga silmad märjaks selle peale, sest Garth tõesti nägi nii välja. No vaadake ise! 

(vasakult: Tom, Jeff ja Garth)

 

Steve on väga hea huumorimeelega ning viskab tihti nalja. Jutt jätkus sellega, kuidas omale head nime valida, et pornotööstuses laineid lüüa. Eesnime peaks valima oma esimese lemmiklooma järgi, mis on tavaliselt selline nunnu, ning teise oma ema neiupõlvenime järgi. Eesti keeles see kahjuks nii hästi ei tööta, sest mina oleksin Pätu Tiits ja selles ei näe ma küll midagi, mis vaatajates teatud huvi võiks äratada (kui, siis see, et Tiits kõlab veidi nagu ’tits’ – tissid). Inglise ja hispaania keeles, aga, on asjad hoopis naljakamad. Violeta, näiteks, oleks Bisquitta Schwarz ning Steve Tutu Coli. Garthile me kahjuks nime panna ei osanud, kuna ei tea ei üht ega teist, aga mõtlesime, et mõni päev võiks kontoris temalt niisama küsida, et Garth, mis su esimese lemmiklooma nimi oli? Aga ema neiupõlvenimi? Lugejad saavad nüüd mõelda, kuidas neid kutsuda, kui teatud professioon elukutseks valida. 

Lisaks tutvustas Steve meile ka bluusimuusiku nime valemit: kõigepealt vali üks puue, siis üks puuvili ning viimaks ühe ameerika presidendi nimi. Blind Lemon Lincoln. Deaf Apple Roosevelt. Ja nõnda edasi.

Aga praegu on tuli taga ja nii palju nalja enam ei tee, sest 8. aprilliks peab Bugaboo valmis olema ning siis jääb ainult loota, et me projekti võidame! Marylandi MSR-ile oleks seda hirmsasti vaja! Kahjuks pole meil vastastest aimugi, teame ainult, et oleme ainsad ameeriklased, kes osalema kutsuti. Kardame, et osad on kohalikud poisid ka – Rem OMAga või West8 või BIG. omg.

Kontoritraditsiooniks on igareedene lõuna Hyattsville’i parimas mehhiko kiirtoidukohas La Sirenitas (tähendab merineitsit), kus tellime alati värsket quacamolet (mmm) ja quesadilla’t (Maikeni ja minu lemmik). Seal saadavad meie lõunasööke alati huvitavad vestlused elust ja olust (tööst katsume mitte rääkida). Steve ja Violeta räägivad tihti oma lastest – Steve’i lapsed on väikesed (8 ja 3), aga Violeta omad juba veidi vanemad (14 ja 11). Kuna ma mäletan oma lapsepõlve veel hästi, siis ma räägin endast. Üks päev Steve rääkis, kuidas tema vanemale pojale meeldib väikest õde ikka kiusata ja närvi ajada ning teist alati viimase piirini viia. Mul tuli kohe võrdlus Siimu ja endaga, kes mind alati näost tulipunaseks vihastas. Violeta küsis selle peale, kas meie jaoks oli ka teise tatt (ila) kõige rõvedam asi maailmas? JAA. Ja kuidas veel. Appikene. Siis jälle kõik jagasid oma kogemusi tatiteemadel. Ma ütlesin, et konnud olid vist veelgi hirmsamad asjad. Steve kinnitas sama oma laste kohta ning ütles, et konnud on kõige võimsam relv, mis inimkonna vastu leiutatud (boogers are the most powerful weapon against mankind). Haha. Aga tõsijutt.

 (selline parajalt perv söögikoht on meil reedeti teemas)

Teiseks reedeseks traditsiooniks on Happy Hour kella neljast viieni, kui Steve toob väikese kanistriga kohalikust õllepruulimiskohast (kanget) õlut. See hakkab alati juba esimesest poolest klaasist pähe ning kulub marjaks ära, eriti viimasel ajal, kui nädal on kiire ja tööpäevad tavapärasest pikemad.

Mis siis veel? Ahaa, häirivaks asjaks on, et päevas mitu korda helistavad meile igasugu telefonimüügimehed (marketing call), kes tahavad meile ajakirju saata, küsimustikule vastuseid saada või teada, miks me just sellel aadressil paikneme. Nendest on kõne alguses raske aru saada, mistõttu ei saa toru kohe hargile visata, arvates, et võib-olla on tegemist uue (või vana) kliendiga. Igatahes, ajab see meid juba päris närvi ja vahel tahaks nad lihtsalt kuu peale saata, aga pole ju viisakas. Ükskord juhtus selline naljakas lugu, et Steve tuli just Folgeri (ühe raamatukogu projekt) koosolekult D.C.-st ja oli natuke hajevil. Siis tahtis kliendile helistada, aga kogemata võttis kõne kontoritelefoni teisele liinile, mille peale teised telefonid helisema hakkasid. Violeta hakkas vastu võtma, aga siis Steve sai aru, et see on tegelikult tema ja hakkas vabandama. Tegime nalja edasi, et Steve helistas endale, et küsida ennast. Steve ütles, et see oli hoopis marketing call ning lõpuks ometi saaks ta helistajale öelda „Fuck off!“, ning kuna helistaja on tema ise, ei saa ju solvuda ka.

Kõigile on teada, et Garth on tihti väga hajameelne ning jätab oma asjad igale poole vedelema või siis ilmub kohale (koosolekule vm) tunduvalt hiljem, kui kokku sai lepitud. Sellest tulenevalt järgmine huumorikild Steve’lt. Jagame oma kontoris konverentsiruumi kõrvalkontoriga, kes on ka arhitektid. Meil on selle kasutuseks seinal graafik, kuhu mõlemad pooled märgivad, mis ajal ruumi kasutada soovivad. Seekord tekkis aga olukord, kus teine kontor tahtis seal ’lunch and learni’ vms korraldada, aga Garthi paberid seal kõikjal laiali. Kuna Garthi ennast polnud ütles Steve kõrvalkontori naisele, et senikaua, kuni ta tuleb, võite ruumi kasutada, ning et aeg, millal ta saabub võib olla millal iganes alates praegusest hetkest kuni järgmise sajandini.

Põhjus, miks mul kõik seigad nii hästi meeles, on see, et ma panen kiirelt meie naljad oma märkmikusse kirja. Paar väikest asja veel... 

28.05.2013 Garth jättis mulle kontorisse ülesanded, mida tema äraoleku ajal tegema peaksin. Steve siis küsis, et kas ma sain aru ka, mida ma tegema pean. Garth on tuntud oma keerulise sõnakasutuse poolest, mis välismaalasele on alguses eriti raske mõista. Steve ütles, et isegi tema ei saa tihti Garthist aru ja et „You should be worried when you understand everthing Garth is saying.“ (sa peaksid mures olema, kui mõistad kõike, mida Garth sulle räägib).

18.09.2013 Kontoris käib jutuajamine MSRi uuest logost ja e-mailide kirjutamisest (kirja allkirjast). Meile esialgu uus logo eriti ei meeldinud, Garth arvas, et selle ümber on liiga palju tühjust ning pakub välja, et meie Marylandi kontoril võiks e-maili allkiri natuke teistmoodi välja näha. Steve ütleb, et me peaks R-tähe suuremaks tegema, kuna see tuleb Garthi perekonnanimest, kes asutajatest ainsana Marylandis on. Ja et me võiks kõigi nimesid üldse natuke muuta: Stephen Fiorino-Schwarz, Violeta Bellairs, Triin Rockcastle ja Garth Orav. Garth ütles selle peale: „I think I would win the most out of this name changing“.

17.10.2013 Tegelen ühe taastuvenergiajaama projektiga Minneapolises ja teen selle jaoks palju erinevaid skeeme ja jooniseid. Garth kutsus mind hea töö eest ’graphic masteriks’ : )

Vot sedasi (lõbusalt) elame!

Tegelikult hakkab vaikselt juba kurbus peale tulema, sest mul on praktika lõpuni jäänud veel vaid kuu aega ning kui vahetevahel selle peale mõtlen kipub pisar silmanurka tulema. Jään oma kalleid kolleege väga taga igatsema! Ja nemad mind ka. Vähemalt nii nad kõik mulle viimasel ajal väidavad. Hea on kuulda, et minuga ollakse rahul. Tunnen, kuidas koostöö Garthi ja teistega sujub iga päevaga üha enam. Violeta ütles mulle üks päev, et ta ei kujuta ette, mis Garthist saab, kui mina ära lähen. „Talle on teist sama head praktikanti vaja!“ Kuna ma aitan Garthi tõesti palju, just graafilise osa pealt (ta ise arvutiprogrammidega väga sina peal ei ole), siis loodan, et ta leiab endale minu Eestisse tagasi tulles kellegi asemele. Või palkab mu tööle ;) Oh, miks ei võiks BAFF kaheaastast praktikavõimalust pakkuda?

(paar pilti mu teekonnast tööle. Juhuks, kui soovite rohkem minu lähipiirkonnaga tutvuda, ostke viimane ÕU ajakiri, mille ühele Ameerika planeerimissüsteemiga seotud loole ma siin paar fotot tegin)

(selle tumepunasema majaosa esimesel korrusel on meie kontor)

(girl scoutside küpsised, mida igasugu teleseriaalides näidatakse, on päriselt olemas. meie kontoris käidi ka müümas ja mmh-mm, kui head need on)

(maja ees õitsevad kevadeti nartsissid ja kirsipuud ning suvel saab viinamarju süüa)

Järgmise korrani, sõbrad!

Peace