"Home Alone" and "Die Hard" season

Et kuidas siis siinpool pühi peetakse. Või ei peeta, sest minul oli kogu jõulu- ja aastavahetuse ajal 2 (kaks) vaba päeva: 25 ja 1. Jah, kuigi eestlastena oleme harjunud sellega, et peame kõikidest lääneeurooplastest pühade ajal tunduvalt rohkem tööl käima, siis kaugemal läänes (Ameerikas) on asi hullem. Samas, kui aus olla, ei häirinud see mind absoluutselt. Olin veidi isegi õnnelik, sest alates detsembri algusest olid asjalood nüüd nii, et mul tekkis siin kerge koduigatsus ja kartus, et pühad kodust eemal võivad kujuneda väga kurvaks. Õnneks on mul siin teine pere, kes mind hoiab ja alati pereüritustele kaasa kutsub.

Pühademeeleolu Ameerikas luuakse juba oktoobris, kui Halloweeni puhuks maju kollide ja aedasid kõrvitsatega ehitakse. Esimesi (võlts)ämblikuvõrke ja kõrvitsaid nägin juba oktoobri alguses, veel enne, kui pere siia jõudis. Osad inimesed on ikka väga agarad oma maju ehtima ja kuigi enamik neist on minu silmis üpris maitsetud, siis vaatamata sellele tekib nendest mööda käies „aww“-efekt ja mõte, et no ongi päris see filmidest nähtud komme.

Järgmine suur püha on tänamiseks – Thanksgiving – ning mulle tundub, et ameeriklaste jaoks on see isegi veidi olulisem kui jõulud. Minu esimene Tänupühade õhtusöök oli Lauri ja Eve pool, kuhu läksime pärast NBA mängu. LA Lakers vs Washington Wizards. Mäng oli täiega äge! Olime loomulikult kõige üleval nosebleeding sectionis, kus vaatamata ninaverejooksule veetsime väga lõbusalt aega. Pererahvas oli valmistanud maitsva kalkuni, kartulipudru ning kõrvitsapiruka. Armas kodune istumine oli.

 (see pilt on tegelikult ühest varasemast istumisest eestlaste pool. mis on pildil?)

 (fäänsi)

 (tegime kiirelt ühe loo ka)

(pärast käisime ühes hiinakas söömas ja teises karaoket laulmas)

 (NBA, baby)

(et oleks midagi Instagrami lisada)

Päris tänupühad möödusid Drew ja Megani peresid külastades. Nagu nad ikka teevad, siis ka seekord võtsid mind endaga igale poole kaasa (armsakesed). Päris tänupühade päeval (28. novembril) panime end hommikul ilusasti riidesse ning asusime teele. "Road trip", nagu Drew ütleb. Esimeseks peatuseks oli Drew täditütar Denise ning tema pere. Seal pakuti meile esimesi suupisteid ning puhusime niisama juttu (enamasti pulmadest jm plaanidest seoses sellega). Next stop ja real Thanksgiving dinner toimus Drew isa kodus, kus olid kohal kõik Drew vennad, kasuema, isa, vanavanemad ning tädi perega. Kui nüüd aus olla, siis ma kujutasin ette, et istume perega suurde lauda, pereisa lõikab kalkuni lahti, kõik hoiavad kätest kinni ning tänavad millegi olulise eest. Natuke olin närvis ka ja autos mõtlesin siis oma „kõne“ peale ja, et kui peaks tänama (valjuhäälselt), siis ma tänaks oma hea pere (nii Eesti kui Ameerika oma), toredate sõprade, töö ja üleüldse selle võimaluse eest Ameerikas olla. Aga tuli välja, et päris USA pere Tänupühad näevad välja nii, et ema on päev otsa vaaritanud, siis tuleb pere kokku, hakatakse õlut ja veini jooma, kui söök valmis, tõstavad kõik omale portsu ette, istutakse teleka ette maha ning hakatakse jalgpalli vaatama. Jah, ei mingit filmidest nähtut, kus rahulikult ühise laua ääres istutakse. Ma jäin igatahes väga rahule. Nii tore oli pingevabalt inimestega juttu ajada ja head toitu nautida. Toidust rääkides... valmistatud oli siis kalkun, maguskartulipuder, oasalat, värske salat, maisivorm, makaronivorm juustuga (mac and cheese), kõrvitsapirukas ja kindlasti midagi veel, mis mul ununes – päris palju aega juba möödas sellest. Nii me seal siis istusime diivanil, sõime ja jõime õlut. Vahepeal kuulasime youtube’st eesti muusikat, sest Drew venda väga huvitas, mis muusikat Eestis tehakse. Hümn tuli ka ära (vaikselt ümisesin kaasa). Nintendo Wii-ga mängisime bowlingut ka.

Järgmisel päeval külastasime Megani isa, kasuema ja poolõde Frederick’is, kus väike õde oleks peaaegu maja maha põletanud. Asi oli siis nii, et Megan viis õele kingituse, mille sisse oli pandud ka seda hästi õhukest paberit (krepp vist on ta nimi), laual põlesid küünlad, väike õde pani paberi kogemata küünla peale, see lõi siis suure leegiga põlema ja no hetkeks oli meie ees väga suur tuli, tekkis paanika, siis viskasime lauakatted peale, et leek ära lämmatada, saimegi hakkama, koristasime tolmuimejaga maja ära ja kõik. See juhtus umbes 10. minuti jooksul, millest enamik kulus koristuseks. Töö kiire ja korralik, nagu öeldakse. Pärast mängisime päev otsa Wii’ga ja ajasime niisama juttu. Siis läksime Megani isaga piljardit mängima, milles ma kahjuks väga hea ei ole.

 (vahepeal olime jõudnud ka Läti saatkonna jõulupeole)

(ja 80ndate jõuludiskole)

(stiilinäide)

Enne jõule otsustasime Drew, Megani ja Jojo-ga minna DC Christmas Bar Crawl’ile, mis tähendas, et ehtisime end (üsna maitsetult) jõuluvärvidesse ja –ehetesse ning läksime kell 12 päeval linna baare läbi käima. Tegemist on päris ägeda üritusega, mis siin igal aastal toimub. Bar Crawlis osaleb 15 baari, kus on selle puhul soodustused (loe: saab odavalt õlut). Tol päeval (21. detsembril) oli väga soe ilm (+20 kraadi) ja tore oli sooja suvetuulega linnapeal baarist baari liikuda. Me jõudsime ainult viis 15st läbi käia ning lõpuks tulime oma väikelinna tagasi ja külastasime kohalikku baari ka. Kuna naps oli juba kergelt peas, laulsime seekord Meganiga karaoket: Coolio „Gangsta’s Paradise“ ja Black Eyed Peace „Where is the Love“. No said sellised räpilood võetud ja ma vahepeal ainult ümisesin kaasa, sest raske oli sõnu ekraanilt lugeda. Aga noh, nalja sai kõvasti ja lavalt tulles paljud mustanahalised viskasid ikka käppa.

 (Drew ja Jojo - Nice and Naughty)

 (tukad püsti)

 (tere, head 21. detsembrit!)

(final stop)

 (gängsterite paradiisis)

Jõulud! Esimene jõulupidusöök toimus mu balti hõimuvendadega. Maija ja Eranga kutsusid enda poole ning lisaks kõigele muule heale-paremale oli laual ka päris vene poest ostetud hapukapsas. Tegime piparkooke (taignast, mille Lauris ise tegi), sõime, jõime, vaatasime filmi „Love Actually“ ning mängisime lauamängu Eve’s Quest, mis oli väga feministlik (nagu ka nimi lubab). Küsimused olid umbes sellised, et kes oli see naine, kes 1935. aastal esimesena sukkpükse kandis. No eks oli lihtsamaid ka, milledest osadele isegi vastuseid teadsime, aga üldiselt suht absurdne.

(päev varem valmistasime Laurise juures piparkooke ning tegime DC teemalisi ka. vasakult: Valge Maja, Kapitoolium, Vabaduse monument, Pentagon - jah, selle sees on lennuk. must huumor)

 (osa jõulupidusöögist)

 (Batmani, USA lipu ja New Yorgi tassiga)

 (rebel Bambi)

(pererahvas)

Jõuluõhtul (24. detsembril) kutsusid Megani ema ja kasuisa meid enda poole, kus oli selline lihtne istumine perekeskis – jõime veini ja nautisime head sööki. Jõulutoiduks oli ka makaronivorm juustuga (tundub, et see on siin väga mall), eriti hea sealiha punases kastmes ning hautatud köögiviljad. Pärast jagasime üksteisele kingitusi ning siis tulime oma koju tagasi ja vaatasime koos jõulufilmi („Grinch“). Lesisime seal neljakesi diivanitel ja meie nüüdseks juba kolm koera olid ka kambas. Aa, meil on uus majakaaslane JoJo, kes elab neljandas toas (üür läks ka tänu sellele odavamaks – JEE!) ning uus koer, kasukoer (foster dog) Eddie, kelle Megan ja Drew enne jõule varjupaigast tõid. Maja on nüüd rahvast täis, koerad on nunnud, kõik tahavad pai saada. Kui enne oli hea – kaks kätt ja kaks koera, ühele teed ühega pai ja teisele teisega, siis enam nii lihtsalt läbi ei saa, üks käsi peab kaks korda kiiremini liikuma. Jõulupäeva hommikul, 25. detsembril, avasime all kingitusi. Mina sain juba paar nädalat varem (asjaolude sunnil) omale soojapuhuri ning jõulupäeval nunnu mündivärvi ripatsiga hõbeketi. Megani emalt ja kasuisalt sain Yes! Organic Marketi kinkekaardi. Drew’le ja Meganile kinkisin nende jalgpalli tiimivärvide ja -logodega kõrvaklapid ning ükskord tööl istutuskaste valides juhtusin täiega ilusate lillepottide peale, mille neile juba varakult ära tellisin. Väikesed kaktused panin ka sisse. Neile väga meeldis.

(sellised)

(siin on kombeks, et jõuluvana sõidab 24. detsembril tuletõrjeautoga mööda linna ringi)

(sain palju jõulukaarte ja paki ka. aitäh Siim-Gerli, ema-isa, Juula, Kaisa ja Elina! see on Siimult ja Gerlilt)

Vahepeal käisin kõvasti tööl ning kohtusin eestlastega – kõigepealt saime Heleriiniga Alexandrias kokku. Heleriin õpin EKAs arhitektuuri ning on siin hetkel vahetusüliõpilasena. Temaga läksime George Washington Masonic Memoriali Alexandrias, sest soovisime üles vaateplatvormile saada ning sealt linna vaadata. Väga kena ilm oli ka ja tore oli kõike kõrgelt näha. Pärast jalutasime niisama Alexandrias ringi, Heleriin viis mind enda kooli ja näitas selle semestri projekte ning stuudioid. Eesmärgiks oli veel ka kohalikus vene poes ära käia ja rõõm oli suur, kui selle lõpuks üles leidsime (tundus suht gängsta piirkond). Poodi sisenedes tundus nagu oleks kõva 20. aastase ajarände minevikku teinud, samas tuli hea kodune tunne ka, sest müüdi Sadotsok mahlasid, mida Eestis ka müüakse. Saak oli hea, sain hapukapsast, Karumsit, Riia sprotte, heeringat, marineeritud kurke, musta leiba (mis kahe päeva pärast hallitama läks) ja pelmosid. Vene keelt sai ka praktiseerida: „A mošna po krediitkartom platit?“ (tõenäoliselt on see grammatiliselt täiesti vale, aga tahe oli suur). 

 (vaated tornist)

 (adin baranka, Siim)

(a bašaalusta mulle üks mahl)

Paari päeva pärast tuli mulle Helena külla. Helena on New Yorgis resideeruv BAFFi praktikant. Temaga käisime põhikohad D.C.-s läbi (Kapitoolium, Mall, Valge Maja, lisaks veel Air and Space Museum, Georgetown jm). Õhtuti pugisime kodus hapukapsast, kanavorsti ning seda pooleldi hallitanud vene leiba (lõikasime hallitanud koha küljest ära, sest patt on ju leiba minema visata). Nii hea oli vahepeal erinevate inimestega eesti keeles rääkida. Laupäeva õhtul viisime Megani ja Drew’ga Helena kohalikku baari ka, kus esitasime tüdrukutega Spice Girlsi „Wannabe“ ja „Stop’i“. Ps. Helena, „Wannabe’st“ on hittlugu saanud – oleme sellega korduvalt üles astunud.

 (Helena Valge Majaga)

 (Air and Space muuseumis)

 (kosmonaut sööb konserve)

 (ahvike, kes kosmoses käis. tundub päris hirmul teine)

(National Museum of the American Indian. sinna peaks sisse ka minema)

Tuli aastavahetus. Pidu algas mul samal ajal, kui teil. Kohe kui töölt koju jõudsin (minu aja järgi kell 1 päeval) algasid Skype-kõned Eestisse – esialgu ema-isaga ning siis juba sõpradega (Siim, Gerli, Janar, Merka, Kaisa, Harry), kes selleks ajaks juba mõnusalt pidused olid. Võtsin ema saadetud Kiiu Torni kooreliksi ka kapist välja ja alustasin varakult uue aasta tervitamist. Nii tore oli kahte aastavahetust pidada ja armas, et pere ja sõbrad ikka mind, kasvõi arvutiekraani vahendusel, oma seltskonda ootasid. Ameerika aja järgi 31. detsembri õhtul ootas mind ees meeldiv õhtusöök uue sõbraga Mehhiko restoranis, kust edasi liikusime kohalikku baari, kus lisaks ameeriklastest sõpradele olid ka Lauri ja Eve. Baaris oli nii palju inimesi, lauldi ikka karaoket ja sai väga palju nalja. Südaööl lülitati televiisorid New Yorgi Times Square’i aastavahetuse peale ning lugesime kõik koos kümnest üheni ning uue saabudes jõime šampust. Nii tore oli ja hea, et ikka kaks eestlast ka kambas. 

1. jaanuaril oli õnneks ikka vaba päev ning sõitsime seks puhuks Annapolisesse, mis oli kunagi USA pealinn. Väga kena vana linn jõe ääres, peatänav meenutas natuke Pärnu Rüütlit oma hiilgeaegadel. 2. jaanuaril sõitsime Steve’i ja Violetaga SEI miitingule. Mina selles projektis küll väga suurt rolli ei mängi (olen neid näidete leidmise ja InDesign failide kokkupanemisega aidanud), aga Steve arvas, et mulle võiks seal meeldida. Ja meeldiski. SEI puhul on tegemist investeerimisfirmaga, mis omab suurt kämpust Oaksis, Pennsylvanias. Kohtusime seal ehitusbossidega soojakus ning saime kiivrid pähe panna ja objektile ka minna – täiega lahe! Ilm oli siis hästi külm ning tagasiteel hakkas laia lund sadama.

(objektil)

Järgmisel päeval läksime Megani ja Drew’ga Pennsylvaniasse Whitetaili suusakuurorti, mille kinkekaardi Drew Meganile jõuludeks kinkinud oli. Arvates, et mina eestlasena olen ka suusafänn, kutsuti mind ka kaasa. Lootsin, et saan seal kuskil lauge maa peal murdmaasuuskadega paar klassikasammu teha, aga tuli välja, et laenutati vaid mäesuuski, millega mina kunagi sõitnud pole. Mäesuusasaapad on väga jäigad ja kõndisin nendega nagu robot. Kui suusad alla sain ja suutsin end veidi edasi liigutada, läksin koos viieaastastega pea olematule künkale ning laskusin. Loomulikult sõitsin otse ning ei osanud pidurdada ja vältimaks ühele lapsele otsa sõitmist panin külje maha. Oli natuke hirm nahas ja kartsin, et viimati ei saagi selgeks ja siis pean järgmised 3 tundi seal niisama passima, aga Drew õpetas meid natuke (Megan ka ei osanud), võtsin siis südame rindu, läksin uuesti „üles“ ja seekord händlisin. Sõitsin slaalomit ja lõpus sain isegi pidurdatud. Success! Kerge adrenaliin lõi siis verre ja enam ei saanud pidama. Varsti liikusin suuremale mäele ja sõitsin juba nagu boss (omaarust). Hoogu jäi ikka väheks ja pidin suusakeppidega ise juurde lükkama. Nii tuus oli! Nüüd saan Eestis ka oma lumelauasõitjatest sõpradega (Kaisa ja Juulaga) mäele minna ja suusatada. Pärast suusatamist täiendasime energiavarusid Waffle House’is. Mm. Järgmisel päeval olid sellised lihased haiged, mida ma ei teadnud, et olemaski on (a la puusadel).

 (meie gäng. Megani kasuema ja õde olid ka)

(ilus oli)

Sellega vist saigi pühadeajast kokkuvõte tehtud. Pärast seda suundusin tagasi tööle ning väljaarvatud paarile snow day’le olen seal igapäevaselt käinud. Siin veel paar pilti meie talvest ning kiisust, keda eestlased vahepeal hoidsid.

(tema on Wifi, Ukrainast)

Okei, järgmine kord tõesti üritan oma tööasjadest rohkem kirjutada, sest seal saab meil tegelikult nii palju nalja ning põnevad projektid on ka käsil.

Seniks, olge tublid!

Kõike kaunist!

Peace