Mis oleks sinu nimi, kui sa oleksid pornostaar?

Aga kui sa oleksid bluusimuusik?

Sellistel ja teistel sarnastel teemadel käib meil igapäevaselt kontoris elav arutelu.

Nagu lubatud sai, siis kirjutan seekord tööst ning sellest, miks ma tegelikult siia tulin – praktika. Töö juures on meil tore! Tõesti on. Ja ma tean, et olen üks vähestest praktikantidest, kes pakutavaga rahul on. Võib-olla sellepärast, et ma ei seadnud kõigele ülikõrgeid ootusi või mul lihtsalt vedas firma ja töökaaslastega, aga nii on. Paljud suuremates firmades töötavad praktikandid serveerivad kohvi, passivad administratisoonilauas vms, aga mina saan ikka päris tööd teha ning kõige toredam on, et ma tunnen ennast vajalikuna, vanemad kolleegid küsivad minult tihti nõu ning usaldavad mulle olulisi ülesandeid.

Meid on kontoris ainult neli inimest (suurem osakond on Minneapolises – 40 nägu) – Garth, üks firma asutajatest, Steve Lõuna-Aafrika Vabariigist ja kunstnikust Violeta, kes pärineb osalt Hispaaniast, osalt Argentiinast ning kelle vanaema oli suisa leedu juut. Ning mina, Eestist. Seega on tegemist väga internatsionaalse seltskonnaga – ameeriklased on tugevas vähemuses. Ilmselt seetõttu viskame nende üle palju nalja ka. Garth õnneks saab naljast aru. Üldine atmosfäär kontoris on väga rõõmus-lõbus, samas töökas ning optimistlik. Mäletan, et kunagi alguses Garth ütles mulle, et arhitektid on igavesed optimistid (eternal optimist) ja et nende arvates on ka kõige keerukamad ideed elluviidavad. Ma tunnen ise ka vahepeal nii. Eriti tore on see, et Garth on 62. aastane, aga nii värskeid ja huvitavaid ideid täis. Iga vestlus, mis mul temaga on, on väga inspireeriv ja enamikel kordadel tunnen, kuidas ma tahan midagi suurt korda saata ning et ma armastan oma eriala ja tööd! Paari aasta tagusele küsimusele „Kas ma ikka olen kindel, et õpin õiget eriala?“ olen vist viimaks vastuse leidnud – JAH. 

(office gang. pildil Maiken, mina, Violeta, Steve tütar Tallulah, Steve ja Garth. foto tehtud siis, kui Maiken ka veel USAs oli ja kui MSR uue logo sai ning sellega seoses ka uued meened laiali saadeti).

Kontor toimib meil ühtlasi ka galeriina, kus vahetevahel näitused üleval on. Viimasel ajal Violeta tööd.

(paar pilti kontorimiljööst)

Praegu on tööl eriti tore, sest meil on üks põnev projekt käsil, mida kõik koos teeme. Seda ma siiatulles soovisin ka, et saaks töötada paljude inimestega algusest peale ühe projekti kallal, et näeks, kuidas ideed tekivad ja arenevad: kuidas analüüsist kasvab kontseptsioon ja kontseptsioonist disain. Projekt, mille kallal töötame on asukohaga Amsterdamis ning selleni jõudsime me huvitavaid teid pidi. Nimelt oli Garth mõnda aega tagasi ostnud raamatu innovatiivsest arhitektuurist, kus oli kirjutatud ka sellisest ettevõttest nagu reFUNC. Tegemist on kahe meesterahvaga – üks Amsterdamist (Denis) ja teine Berliinist (Jan), kes ehitavad mööblit, maju jm ainult taaskasutatud materjalidest (http://refunc.nl/). Üks Garthi tudengitest juhtus seda raamatut lugema ning koos teistega otsustasid nad, et tahaksid tüübid ülikooli kutsuda, et nende loengut kuulata ning ka workshop korraldada. Nii oligi. Kuna Garth on Marylandi Ülikooli arhitektuuriosakonna professor ning omab suurt korterit, otsustas ta neid enda juures majutada, mistõttu ka meie nendega tuttavaks saime (sest Garthi korter asub kontori üleval). Näitasime üksteisele oma töid ning rääkisime niisama maailma asjadest (nad olid ikka tõelised eurooplased). Sellega asi esialgu piirduski.

Paari nädala pärast oli Garthile telefonikõne Amsterdamist, kus meid kutsuti osalema konkursil koos kahe teise firmaga. Tegemist on Bugaboo nime kandva firmaga, kes toodavad peamiselt lapsevankreid (väga moodsaid, mugavaid ja innovatiivseid) (http://www.bugaboo.com/). Meie abi paluti firma uute ruumide kujundamiseks Amsterdami kesklinnas Van Gendthalleni nime kandvas hoones (kunagine tööstusala). Hoone koosneb viiest piklikust angaarist, millest neli on kohe ning üks tõenäoliselt tulevikus Bugaboo kasutada. Ühesõnaga, kogu see eelnev jutt reFUNCist ning Janist ja Denisist päädib sellega, et tänu neile (ja sellele, et me neile oma töid näitasime), võtsid nende sõbrad Amsterdamist meiega ühendust. Enamik MSRi projektidest tegeleb adaptive reuse’iga (eesti keeles peaks olema kohanemisvõimeline või kohanev taaskasutus), mille parimateks näideteks on meie Minneapolise kontror (http://msrdesign.com/project/mill-city-museum/), Drexeli Ülikool Philadelphias, mis sel ja möödunud aastal palju auhindu sai (http://msrdesign.com/project/drexel-university-urbn-center/) ning Urban Outfitters’i kampus Philadelphias (http://msrdesign.com/project/urban-outfitters-corporate-campus/). Just viimane projekt äratas Bugaboo inimestes erilist tähelepanu, kuna olemasolevate hoonete ning keskkonna/miljöö puhul on tegemist väga sarnase olukorraga.

Just sellesama Bugaboo projektiga olemegi viimased kuu aega väga aktiivselt tegelenud. Steve ja Garth on juba kahel korral Amsterdamis käinud, esimesel korral firmat ning teisel esmaseid ideid tutvustamas. Just selle esimese, firmat tutvustava, esitluse koostamise jooksul tuligi see pornostaari nali mängu. Nimelt, oli esitluse alguses paar slaidi firma tekke- ja ajaloost, mille iseloomustamiseks leidsime arhiivist toredad vanakooli fotod Garthist, Tomis ja Jeffist – asutajaliikmetest. Pilti Steve’le näidates tulid temalt kohe head kommentaarid, et kuidas keegi välja näeb. Tom olevat nagu sarimõrvar, Jeff nohik ning Garth pornostaar! (Garthi ennast see hetk õnneks kontoris polnud). Appikene, me naersime Violetaga silmad märjaks selle peale, sest Garth tõesti nägi nii välja. No vaadake ise! 

(vasakult: Tom, Jeff ja Garth)

 

Steve on väga hea huumorimeelega ning viskab tihti nalja. Jutt jätkus sellega, kuidas omale head nime valida, et pornotööstuses laineid lüüa. Eesnime peaks valima oma esimese lemmiklooma järgi, mis on tavaliselt selline nunnu, ning teise oma ema neiupõlvenime järgi. Eesti keeles see kahjuks nii hästi ei tööta, sest mina oleksin Pätu Tiits ja selles ei näe ma küll midagi, mis vaatajates teatud huvi võiks äratada (kui, siis see, et Tiits kõlab veidi nagu ’tits’ – tissid). Inglise ja hispaania keeles, aga, on asjad hoopis naljakamad. Violeta, näiteks, oleks Bisquitta Schwarz ning Steve Tutu Coli. Garthile me kahjuks nime panna ei osanud, kuna ei tea ei üht ega teist, aga mõtlesime, et mõni päev võiks kontoris temalt niisama küsida, et Garth, mis su esimese lemmiklooma nimi oli? Aga ema neiupõlvenimi? Lugejad saavad nüüd mõelda, kuidas neid kutsuda, kui teatud professioon elukutseks valida. 

Lisaks tutvustas Steve meile ka bluusimuusiku nime valemit: kõigepealt vali üks puue, siis üks puuvili ning viimaks ühe ameerika presidendi nimi. Blind Lemon Lincoln. Deaf Apple Roosevelt. Ja nõnda edasi.

Aga praegu on tuli taga ja nii palju nalja enam ei tee, sest 8. aprilliks peab Bugaboo valmis olema ning siis jääb ainult loota, et me projekti võidame! Marylandi MSR-ile oleks seda hirmsasti vaja! Kahjuks pole meil vastastest aimugi, teame ainult, et oleme ainsad ameeriklased, kes osalema kutsuti. Kardame, et osad on kohalikud poisid ka – Rem OMAga või West8 või BIG. omg.

Kontoritraditsiooniks on igareedene lõuna Hyattsville’i parimas mehhiko kiirtoidukohas La Sirenitas (tähendab merineitsit), kus tellime alati värsket quacamolet (mmm) ja quesadilla’t (Maikeni ja minu lemmik). Seal saadavad meie lõunasööke alati huvitavad vestlused elust ja olust (tööst katsume mitte rääkida). Steve ja Violeta räägivad tihti oma lastest – Steve’i lapsed on väikesed (8 ja 3), aga Violeta omad juba veidi vanemad (14 ja 11). Kuna ma mäletan oma lapsepõlve veel hästi, siis ma räägin endast. Üks päev Steve rääkis, kuidas tema vanemale pojale meeldib väikest õde ikka kiusata ja närvi ajada ning teist alati viimase piirini viia. Mul tuli kohe võrdlus Siimu ja endaga, kes mind alati näost tulipunaseks vihastas. Violeta küsis selle peale, kas meie jaoks oli ka teise tatt (ila) kõige rõvedam asi maailmas? JAA. Ja kuidas veel. Appikene. Siis jälle kõik jagasid oma kogemusi tatiteemadel. Ma ütlesin, et konnud olid vist veelgi hirmsamad asjad. Steve kinnitas sama oma laste kohta ning ütles, et konnud on kõige võimsam relv, mis inimkonna vastu leiutatud (boogers are the most powerful weapon against mankind). Haha. Aga tõsijutt.

 (selline parajalt perv söögikoht on meil reedeti teemas)

Teiseks reedeseks traditsiooniks on Happy Hour kella neljast viieni, kui Steve toob väikese kanistriga kohalikust õllepruulimiskohast (kanget) õlut. See hakkab alati juba esimesest poolest klaasist pähe ning kulub marjaks ära, eriti viimasel ajal, kui nädal on kiire ja tööpäevad tavapärasest pikemad.

Mis siis veel? Ahaa, häirivaks asjaks on, et päevas mitu korda helistavad meile igasugu telefonimüügimehed (marketing call), kes tahavad meile ajakirju saata, küsimustikule vastuseid saada või teada, miks me just sellel aadressil paikneme. Nendest on kõne alguses raske aru saada, mistõttu ei saa toru kohe hargile visata, arvates, et võib-olla on tegemist uue (või vana) kliendiga. Igatahes, ajab see meid juba päris närvi ja vahel tahaks nad lihtsalt kuu peale saata, aga pole ju viisakas. Ükskord juhtus selline naljakas lugu, et Steve tuli just Folgeri (ühe raamatukogu projekt) koosolekult D.C.-st ja oli natuke hajevil. Siis tahtis kliendile helistada, aga kogemata võttis kõne kontoritelefoni teisele liinile, mille peale teised telefonid helisema hakkasid. Violeta hakkas vastu võtma, aga siis Steve sai aru, et see on tegelikult tema ja hakkas vabandama. Tegime nalja edasi, et Steve helistas endale, et küsida ennast. Steve ütles, et see oli hoopis marketing call ning lõpuks ometi saaks ta helistajale öelda „Fuck off!“, ning kuna helistaja on tema ise, ei saa ju solvuda ka.

Kõigile on teada, et Garth on tihti väga hajameelne ning jätab oma asjad igale poole vedelema või siis ilmub kohale (koosolekule vm) tunduvalt hiljem, kui kokku sai lepitud. Sellest tulenevalt järgmine huumorikild Steve’lt. Jagame oma kontoris konverentsiruumi kõrvalkontoriga, kes on ka arhitektid. Meil on selle kasutuseks seinal graafik, kuhu mõlemad pooled märgivad, mis ajal ruumi kasutada soovivad. Seekord tekkis aga olukord, kus teine kontor tahtis seal ’lunch and learni’ vms korraldada, aga Garthi paberid seal kõikjal laiali. Kuna Garthi ennast polnud ütles Steve kõrvalkontori naisele, et senikaua, kuni ta tuleb, võite ruumi kasutada, ning et aeg, millal ta saabub võib olla millal iganes alates praegusest hetkest kuni järgmise sajandini.

Põhjus, miks mul kõik seigad nii hästi meeles, on see, et ma panen kiirelt meie naljad oma märkmikusse kirja. Paar väikest asja veel... 

28.05.2013 Garth jättis mulle kontorisse ülesanded, mida tema äraoleku ajal tegema peaksin. Steve siis küsis, et kas ma sain aru ka, mida ma tegema pean. Garth on tuntud oma keerulise sõnakasutuse poolest, mis välismaalasele on alguses eriti raske mõista. Steve ütles, et isegi tema ei saa tihti Garthist aru ja et „You should be worried when you understand everthing Garth is saying.“ (sa peaksid mures olema, kui mõistad kõike, mida Garth sulle räägib).

18.09.2013 Kontoris käib jutuajamine MSRi uuest logost ja e-mailide kirjutamisest (kirja allkirjast). Meile esialgu uus logo eriti ei meeldinud, Garth arvas, et selle ümber on liiga palju tühjust ning pakub välja, et meie Marylandi kontoril võiks e-maili allkiri natuke teistmoodi välja näha. Steve ütleb, et me peaks R-tähe suuremaks tegema, kuna see tuleb Garthi perekonnanimest, kes asutajatest ainsana Marylandis on. Ja et me võiks kõigi nimesid üldse natuke muuta: Stephen Fiorino-Schwarz, Violeta Bellairs, Triin Rockcastle ja Garth Orav. Garth ütles selle peale: „I think I would win the most out of this name changing“.

17.10.2013 Tegelen ühe taastuvenergiajaama projektiga Minneapolises ja teen selle jaoks palju erinevaid skeeme ja jooniseid. Garth kutsus mind hea töö eest ’graphic masteriks’ : )

Vot sedasi (lõbusalt) elame!

Tegelikult hakkab vaikselt juba kurbus peale tulema, sest mul on praktika lõpuni jäänud veel vaid kuu aega ning kui vahetevahel selle peale mõtlen kipub pisar silmanurka tulema. Jään oma kalleid kolleege väga taga igatsema! Ja nemad mind ka. Vähemalt nii nad kõik mulle viimasel ajal väidavad. Hea on kuulda, et minuga ollakse rahul. Tunnen, kuidas koostöö Garthi ja teistega sujub iga päevaga üha enam. Violeta ütles mulle üks päev, et ta ei kujuta ette, mis Garthist saab, kui mina ära lähen. „Talle on teist sama head praktikanti vaja!“ Kuna ma aitan Garthi tõesti palju, just graafilise osa pealt (ta ise arvutiprogrammidega väga sina peal ei ole), siis loodan, et ta leiab endale minu Eestisse tagasi tulles kellegi asemele. Või palkab mu tööle ;) Oh, miks ei võiks BAFF kaheaastast praktikavõimalust pakkuda?

(paar pilti mu teekonnast tööle. Juhuks, kui soovite rohkem minu lähipiirkonnaga tutvuda, ostke viimane ÕU ajakiri, mille ühele Ameerika planeerimissüsteemiga seotud loole ma siin paar fotot tegin)

(selle tumepunasema majaosa esimesel korrusel on meie kontor)

(girl scoutside küpsised, mida igasugu teleseriaalides näidatakse, on päriselt olemas. meie kontoris käidi ka müümas ja mmh-mm, kui head need on)

(maja ees õitsevad kevadeti nartsissid ja kirsipuud ning suvel saab viinamarju süüa)

Järgmise korrani, sõbrad!

Peace

"Home Alone" and "Die Hard" season

Et kuidas siis siinpool pühi peetakse. Või ei peeta, sest minul oli kogu jõulu- ja aastavahetuse ajal 2 (kaks) vaba päeva: 25 ja 1. Jah, kuigi eestlastena oleme harjunud sellega, et peame kõikidest lääneeurooplastest pühade ajal tunduvalt rohkem tööl käima, siis kaugemal läänes (Ameerikas) on asi hullem. Samas, kui aus olla, ei häirinud see mind absoluutselt. Olin veidi isegi õnnelik, sest alates detsembri algusest olid asjalood nüüd nii, et mul tekkis siin kerge koduigatsus ja kartus, et pühad kodust eemal võivad kujuneda väga kurvaks. Õnneks on mul siin teine pere, kes mind hoiab ja alati pereüritustele kaasa kutsub.

Pühademeeleolu Ameerikas luuakse juba oktoobris, kui Halloweeni puhuks maju kollide ja aedasid kõrvitsatega ehitakse. Esimesi (võlts)ämblikuvõrke ja kõrvitsaid nägin juba oktoobri alguses, veel enne, kui pere siia jõudis. Osad inimesed on ikka väga agarad oma maju ehtima ja kuigi enamik neist on minu silmis üpris maitsetud, siis vaatamata sellele tekib nendest mööda käies „aww“-efekt ja mõte, et no ongi päris see filmidest nähtud komme.

Järgmine suur püha on tänamiseks – Thanksgiving – ning mulle tundub, et ameeriklaste jaoks on see isegi veidi olulisem kui jõulud. Minu esimene Tänupühade õhtusöök oli Lauri ja Eve pool, kuhu läksime pärast NBA mängu. LA Lakers vs Washington Wizards. Mäng oli täiega äge! Olime loomulikult kõige üleval nosebleeding sectionis, kus vaatamata ninaverejooksule veetsime väga lõbusalt aega. Pererahvas oli valmistanud maitsva kalkuni, kartulipudru ning kõrvitsapiruka. Armas kodune istumine oli.

 (see pilt on tegelikult ühest varasemast istumisest eestlaste pool. mis on pildil?)

 (fäänsi)

 (tegime kiirelt ühe loo ka)

(pärast käisime ühes hiinakas söömas ja teises karaoket laulmas)

 (NBA, baby)

(et oleks midagi Instagrami lisada)

Päris tänupühad möödusid Drew ja Megani peresid külastades. Nagu nad ikka teevad, siis ka seekord võtsid mind endaga igale poole kaasa (armsakesed). Päris tänupühade päeval (28. novembril) panime end hommikul ilusasti riidesse ning asusime teele. "Road trip", nagu Drew ütleb. Esimeseks peatuseks oli Drew täditütar Denise ning tema pere. Seal pakuti meile esimesi suupisteid ning puhusime niisama juttu (enamasti pulmadest jm plaanidest seoses sellega). Next stop ja real Thanksgiving dinner toimus Drew isa kodus, kus olid kohal kõik Drew vennad, kasuema, isa, vanavanemad ning tädi perega. Kui nüüd aus olla, siis ma kujutasin ette, et istume perega suurde lauda, pereisa lõikab kalkuni lahti, kõik hoiavad kätest kinni ning tänavad millegi olulise eest. Natuke olin närvis ka ja autos mõtlesin siis oma „kõne“ peale ja, et kui peaks tänama (valjuhäälselt), siis ma tänaks oma hea pere (nii Eesti kui Ameerika oma), toredate sõprade, töö ja üleüldse selle võimaluse eest Ameerikas olla. Aga tuli välja, et päris USA pere Tänupühad näevad välja nii, et ema on päev otsa vaaritanud, siis tuleb pere kokku, hakatakse õlut ja veini jooma, kui söök valmis, tõstavad kõik omale portsu ette, istutakse teleka ette maha ning hakatakse jalgpalli vaatama. Jah, ei mingit filmidest nähtut, kus rahulikult ühise laua ääres istutakse. Ma jäin igatahes väga rahule. Nii tore oli pingevabalt inimestega juttu ajada ja head toitu nautida. Toidust rääkides... valmistatud oli siis kalkun, maguskartulipuder, oasalat, värske salat, maisivorm, makaronivorm juustuga (mac and cheese), kõrvitsapirukas ja kindlasti midagi veel, mis mul ununes – päris palju aega juba möödas sellest. Nii me seal siis istusime diivanil, sõime ja jõime õlut. Vahepeal kuulasime youtube’st eesti muusikat, sest Drew venda väga huvitas, mis muusikat Eestis tehakse. Hümn tuli ka ära (vaikselt ümisesin kaasa). Nintendo Wii-ga mängisime bowlingut ka.

Järgmisel päeval külastasime Megani isa, kasuema ja poolõde Frederick’is, kus väike õde oleks peaaegu maja maha põletanud. Asi oli siis nii, et Megan viis õele kingituse, mille sisse oli pandud ka seda hästi õhukest paberit (krepp vist on ta nimi), laual põlesid küünlad, väike õde pani paberi kogemata küünla peale, see lõi siis suure leegiga põlema ja no hetkeks oli meie ees väga suur tuli, tekkis paanika, siis viskasime lauakatted peale, et leek ära lämmatada, saimegi hakkama, koristasime tolmuimejaga maja ära ja kõik. See juhtus umbes 10. minuti jooksul, millest enamik kulus koristuseks. Töö kiire ja korralik, nagu öeldakse. Pärast mängisime päev otsa Wii’ga ja ajasime niisama juttu. Siis läksime Megani isaga piljardit mängima, milles ma kahjuks väga hea ei ole.

 (vahepeal olime jõudnud ka Läti saatkonna jõulupeole)

(ja 80ndate jõuludiskole)

(stiilinäide)

Enne jõule otsustasime Drew, Megani ja Jojo-ga minna DC Christmas Bar Crawl’ile, mis tähendas, et ehtisime end (üsna maitsetult) jõuluvärvidesse ja –ehetesse ning läksime kell 12 päeval linna baare läbi käima. Tegemist on päris ägeda üritusega, mis siin igal aastal toimub. Bar Crawlis osaleb 15 baari, kus on selle puhul soodustused (loe: saab odavalt õlut). Tol päeval (21. detsembril) oli väga soe ilm (+20 kraadi) ja tore oli sooja suvetuulega linnapeal baarist baari liikuda. Me jõudsime ainult viis 15st läbi käia ning lõpuks tulime oma väikelinna tagasi ja külastasime kohalikku baari ka. Kuna naps oli juba kergelt peas, laulsime seekord Meganiga karaoket: Coolio „Gangsta’s Paradise“ ja Black Eyed Peace „Where is the Love“. No said sellised räpilood võetud ja ma vahepeal ainult ümisesin kaasa, sest raske oli sõnu ekraanilt lugeda. Aga noh, nalja sai kõvasti ja lavalt tulles paljud mustanahalised viskasid ikka käppa.

 (Drew ja Jojo - Nice and Naughty)

 (tukad püsti)

 (tere, head 21. detsembrit!)

(final stop)

 (gängsterite paradiisis)

Jõulud! Esimene jõulupidusöök toimus mu balti hõimuvendadega. Maija ja Eranga kutsusid enda poole ning lisaks kõigele muule heale-paremale oli laual ka päris vene poest ostetud hapukapsas. Tegime piparkooke (taignast, mille Lauris ise tegi), sõime, jõime, vaatasime filmi „Love Actually“ ning mängisime lauamängu Eve’s Quest, mis oli väga feministlik (nagu ka nimi lubab). Küsimused olid umbes sellised, et kes oli see naine, kes 1935. aastal esimesena sukkpükse kandis. No eks oli lihtsamaid ka, milledest osadele isegi vastuseid teadsime, aga üldiselt suht absurdne.

(päev varem valmistasime Laurise juures piparkooke ning tegime DC teemalisi ka. vasakult: Valge Maja, Kapitoolium, Vabaduse monument, Pentagon - jah, selle sees on lennuk. must huumor)

 (osa jõulupidusöögist)

 (Batmani, USA lipu ja New Yorgi tassiga)

 (rebel Bambi)

(pererahvas)

Jõuluõhtul (24. detsembril) kutsusid Megani ema ja kasuisa meid enda poole, kus oli selline lihtne istumine perekeskis – jõime veini ja nautisime head sööki. Jõulutoiduks oli ka makaronivorm juustuga (tundub, et see on siin väga mall), eriti hea sealiha punases kastmes ning hautatud köögiviljad. Pärast jagasime üksteisele kingitusi ning siis tulime oma koju tagasi ja vaatasime koos jõulufilmi („Grinch“). Lesisime seal neljakesi diivanitel ja meie nüüdseks juba kolm koera olid ka kambas. Aa, meil on uus majakaaslane JoJo, kes elab neljandas toas (üür läks ka tänu sellele odavamaks – JEE!) ning uus koer, kasukoer (foster dog) Eddie, kelle Megan ja Drew enne jõule varjupaigast tõid. Maja on nüüd rahvast täis, koerad on nunnud, kõik tahavad pai saada. Kui enne oli hea – kaks kätt ja kaks koera, ühele teed ühega pai ja teisele teisega, siis enam nii lihtsalt läbi ei saa, üks käsi peab kaks korda kiiremini liikuma. Jõulupäeva hommikul, 25. detsembril, avasime all kingitusi. Mina sain juba paar nädalat varem (asjaolude sunnil) omale soojapuhuri ning jõulupäeval nunnu mündivärvi ripatsiga hõbeketi. Megani emalt ja kasuisalt sain Yes! Organic Marketi kinkekaardi. Drew’le ja Meganile kinkisin nende jalgpalli tiimivärvide ja -logodega kõrvaklapid ning ükskord tööl istutuskaste valides juhtusin täiega ilusate lillepottide peale, mille neile juba varakult ära tellisin. Väikesed kaktused panin ka sisse. Neile väga meeldis.

(sellised)

(siin on kombeks, et jõuluvana sõidab 24. detsembril tuletõrjeautoga mööda linna ringi)

(sain palju jõulukaarte ja paki ka. aitäh Siim-Gerli, ema-isa, Juula, Kaisa ja Elina! see on Siimult ja Gerlilt)

Vahepeal käisin kõvasti tööl ning kohtusin eestlastega – kõigepealt saime Heleriiniga Alexandrias kokku. Heleriin õpin EKAs arhitektuuri ning on siin hetkel vahetusüliõpilasena. Temaga läksime George Washington Masonic Memoriali Alexandrias, sest soovisime üles vaateplatvormile saada ning sealt linna vaadata. Väga kena ilm oli ka ja tore oli kõike kõrgelt näha. Pärast jalutasime niisama Alexandrias ringi, Heleriin viis mind enda kooli ja näitas selle semestri projekte ning stuudioid. Eesmärgiks oli veel ka kohalikus vene poes ära käia ja rõõm oli suur, kui selle lõpuks üles leidsime (tundus suht gängsta piirkond). Poodi sisenedes tundus nagu oleks kõva 20. aastase ajarände minevikku teinud, samas tuli hea kodune tunne ka, sest müüdi Sadotsok mahlasid, mida Eestis ka müüakse. Saak oli hea, sain hapukapsast, Karumsit, Riia sprotte, heeringat, marineeritud kurke, musta leiba (mis kahe päeva pärast hallitama läks) ja pelmosid. Vene keelt sai ka praktiseerida: „A mošna po krediitkartom platit?“ (tõenäoliselt on see grammatiliselt täiesti vale, aga tahe oli suur). 

 (vaated tornist)

 (adin baranka, Siim)

(a bašaalusta mulle üks mahl)

Paari päeva pärast tuli mulle Helena külla. Helena on New Yorgis resideeruv BAFFi praktikant. Temaga käisime põhikohad D.C.-s läbi (Kapitoolium, Mall, Valge Maja, lisaks veel Air and Space Museum, Georgetown jm). Õhtuti pugisime kodus hapukapsast, kanavorsti ning seda pooleldi hallitanud vene leiba (lõikasime hallitanud koha küljest ära, sest patt on ju leiba minema visata). Nii hea oli vahepeal erinevate inimestega eesti keeles rääkida. Laupäeva õhtul viisime Megani ja Drew’ga Helena kohalikku baari ka, kus esitasime tüdrukutega Spice Girlsi „Wannabe“ ja „Stop’i“. Ps. Helena, „Wannabe’st“ on hittlugu saanud – oleme sellega korduvalt üles astunud.

 (Helena Valge Majaga)

 (Air and Space muuseumis)

 (kosmonaut sööb konserve)

 (ahvike, kes kosmoses käis. tundub päris hirmul teine)

(National Museum of the American Indian. sinna peaks sisse ka minema)

Tuli aastavahetus. Pidu algas mul samal ajal, kui teil. Kohe kui töölt koju jõudsin (minu aja järgi kell 1 päeval) algasid Skype-kõned Eestisse – esialgu ema-isaga ning siis juba sõpradega (Siim, Gerli, Janar, Merka, Kaisa, Harry), kes selleks ajaks juba mõnusalt pidused olid. Võtsin ema saadetud Kiiu Torni kooreliksi ka kapist välja ja alustasin varakult uue aasta tervitamist. Nii tore oli kahte aastavahetust pidada ja armas, et pere ja sõbrad ikka mind, kasvõi arvutiekraani vahendusel, oma seltskonda ootasid. Ameerika aja järgi 31. detsembri õhtul ootas mind ees meeldiv õhtusöök uue sõbraga Mehhiko restoranis, kust edasi liikusime kohalikku baari, kus lisaks ameeriklastest sõpradele olid ka Lauri ja Eve. Baaris oli nii palju inimesi, lauldi ikka karaoket ja sai väga palju nalja. Südaööl lülitati televiisorid New Yorgi Times Square’i aastavahetuse peale ning lugesime kõik koos kümnest üheni ning uue saabudes jõime šampust. Nii tore oli ja hea, et ikka kaks eestlast ka kambas. 

1. jaanuaril oli õnneks ikka vaba päev ning sõitsime seks puhuks Annapolisesse, mis oli kunagi USA pealinn. Väga kena vana linn jõe ääres, peatänav meenutas natuke Pärnu Rüütlit oma hiilgeaegadel. 2. jaanuaril sõitsime Steve’i ja Violetaga SEI miitingule. Mina selles projektis küll väga suurt rolli ei mängi (olen neid näidete leidmise ja InDesign failide kokkupanemisega aidanud), aga Steve arvas, et mulle võiks seal meeldida. Ja meeldiski. SEI puhul on tegemist investeerimisfirmaga, mis omab suurt kämpust Oaksis, Pennsylvanias. Kohtusime seal ehitusbossidega soojakus ning saime kiivrid pähe panna ja objektile ka minna – täiega lahe! Ilm oli siis hästi külm ning tagasiteel hakkas laia lund sadama.

(objektil)

Järgmisel päeval läksime Megani ja Drew’ga Pennsylvaniasse Whitetaili suusakuurorti, mille kinkekaardi Drew Meganile jõuludeks kinkinud oli. Arvates, et mina eestlasena olen ka suusafänn, kutsuti mind ka kaasa. Lootsin, et saan seal kuskil lauge maa peal murdmaasuuskadega paar klassikasammu teha, aga tuli välja, et laenutati vaid mäesuuski, millega mina kunagi sõitnud pole. Mäesuusasaapad on väga jäigad ja kõndisin nendega nagu robot. Kui suusad alla sain ja suutsin end veidi edasi liigutada, läksin koos viieaastastega pea olematule künkale ning laskusin. Loomulikult sõitsin otse ning ei osanud pidurdada ja vältimaks ühele lapsele otsa sõitmist panin külje maha. Oli natuke hirm nahas ja kartsin, et viimati ei saagi selgeks ja siis pean järgmised 3 tundi seal niisama passima, aga Drew õpetas meid natuke (Megan ka ei osanud), võtsin siis südame rindu, läksin uuesti „üles“ ja seekord händlisin. Sõitsin slaalomit ja lõpus sain isegi pidurdatud. Success! Kerge adrenaliin lõi siis verre ja enam ei saanud pidama. Varsti liikusin suuremale mäele ja sõitsin juba nagu boss (omaarust). Hoogu jäi ikka väheks ja pidin suusakeppidega ise juurde lükkama. Nii tuus oli! Nüüd saan Eestis ka oma lumelauasõitjatest sõpradega (Kaisa ja Juulaga) mäele minna ja suusatada. Pärast suusatamist täiendasime energiavarusid Waffle House’is. Mm. Järgmisel päeval olid sellised lihased haiged, mida ma ei teadnud, et olemaski on (a la puusadel).

 (meie gäng. Megani kasuema ja õde olid ka)

(ilus oli)

Sellega vist saigi pühadeajast kokkuvõte tehtud. Pärast seda suundusin tagasi tööle ning väljaarvatud paarile snow day’le olen seal igapäevaselt käinud. Siin veel paar pilti meie talvest ning kiisust, keda eestlased vahepeal hoidsid.

(tema on Wifi, Ukrainast)

Okei, järgmine kord tõesti üritan oma tööasjadest rohkem kirjutada, sest seal saab meil tegelikult nii palju nalja ning põnevad projektid on ka käsil.

Seniks, olge tublid!

Kõike kaunist!

Peace