Getting enriched in L.A.

Kuuajalise hilinemisega, kuid siiski... 

Kõigepealt kirjutan üldiselt, misasi see enrichment trip üleüldse on. Tegemist on reisiga, mida korraldatakse kahel korral aastas kahele erinevale BAFFi põlvkonnale. Lisaks baffidele on reisile kutsutud ka kõik Ungari ja Horvaatia vahetusprogrammi osalised. Reisi eesmärgiks on osaliste omavaheline suhtlus, sealhulgas tutvusringkonna laiendus, oma senise Ameerikakogemuse jagamine, kohaliku kultuuri tundmõppimine jne. Eriti hea osa on see, et BAFF maksab kõigi osaliste kulud (lend, elamine, toit). Varasematel aastatel on käidud Miamis, Washington D.C.-s ja Philadelphias, aga meid viidi läänerannikule – Los Angelesse. Juhuu!

Enne minekut guugelmäpsisin L.A.-d mitmel korral ja liikusin interaktiivselt linnas – kui aus olla, siis tundus päris jube, kiirtee kiirtee otsas kinni, kesklinn on väike, selle ümber põhimõtteliselt parklavöö ja siis elumajad (korterid ning ühepereelamud). Terve linn on üüratu, väga laialivalgunud, selle pindala on 1215 km², mis on ca 200 km² suurem kui Hiiumaa. 

(siin on neid parklakvartaleid kenasti näha)

Aga vaatamata kõigele sellele tahtsin siiski väga sinna minna, sest tahaks ju palme, Vaikset ookeani ning staare näha, seega ootasin põnevusega. Reis algas 9. oktoobri hommikul, kui pidin perega selleks korraks hüvasti jätma (nad jäid veel kuni nädalalõpuni minu juurde ning said D.C.-d kaeda). Saime Maija ja Laurisega lennujaamas kokku ning kuna lennuni oli veel aega ja tegemist oli ikkagi ausalt väljateenitud puhkusega, võtsime esimesed margariitad. Lennukis saime kõik kolmekesi kõrvuti istuda ja nalja sai palju. Lend oli päris pikk – 5 tundi.

Kohalejõudes võttis meid vastu vihmane ilm ning shuttle, mille koos teiste samal ajal saabunud praktikantidega võtsime, et hotelli sõita. Esimese öö veetsime Marriotti hotellis, toad olid kahele ning BAFF jagas meid ise paaridesse. Mina olin ühe leedulannaga ühes toas, ta elab Miamis, loodetavasti seda linna külastades on siis öömaja olemas, samas mine tea, sest ega me väga lähedaseks ei saanud. Sõit lennujaamast hotelli oli väga pikk ja siis sai esmakordselt selle linna au ja uhkust – kiirteid – kogeda. Meeletu. Kuna need on maapinnast tunduvalt kõrgemal, siis pole aknast eriti midagi vaadata ka, sest kõik majad on madalad (valdavalt ühe- või kahekorruselised). 

Sel päeval sadas vihma ning esimene hotell oli suht in the middle of nowhere (tegelt suht heas asukohas, aga maastik ümberringi oli väga üheülbaline), mistõttu esmamulje suurlinnast väga hea ei olnud. Hotellis võtsime kerge lõuna ning siis hakkasime ruttu riietuma, sest kella viieks pidime kõik rivis olema, et Nixoni sünnikohta ja temanimelisse raamatukokku minna ning seal hiljem pidulik õhtusöök süüa. Bussisõidul sinna jagati meile nimesildid, mille taga olid erinevate linnade nimed, mis esialgu segadust tekitasid, kuna minu oma oli Riia. Lõpuks tuli välja, et selle järgi jagati meid laudkondadesse. Kohapeal tehti meile ekskursioon ning näidati maja, kus predisent Nixon sündis ja üles kasvas. Siis oli kokteilitund ning siis juba õhtusöök. Mul vedas laudkonnaga väga – olin ühes lauas koos paari tuttava praktikandiga ning BAFFi põhitüübi, direktor Kim Davisega. Ta on väga muhe mees. Meie laudkond oli meeldiv, ajasime asjalikku juttu ning tegime nalja ka (mul oli hea meel, et Davis mu naljde üle naeris). Näiteks rääkisime Las Vegasest ning sellest, mida sul pärast sealkäimist vaja on – kõik arvasid, et head töökohta või lotovõitu, et kaotatud raha tagasi saada, kuid ma arvasin, et head lahutusadvokaati, et oma värskelt abiellutud abikaasast lahku minna (varad jagada jne). Lisaks praktikantidele ja BAFFi tähtsatele ninadele olid kohale kutsutud ka auliikmed, sealhulgas üks Eestis sündinud, aga 40ndatel perega esialgu Rootsi ning sealt edasi Ameerikasse emigreerunud meesterahvas, Jaak Treiman, kes töötab nüüd advokaadina Los Angeleses. Ta kinkis kõigile eesti praktikantidele, keda on kõigest neli, endakirjutatud raamatu ka, nii kena temast.

 (eestlased)

(peened toidud)

Kõned peetud, jutud räägitud ja suur kogus toitu sisse söödud, viis buss meid hotelli tagasi. Istusime seal veel natuke aega baaris, aga väga pikalt ei jõudnud, sest hommikul olin vara ärganud ja ajavahe oli ka kolm tundi (varajasem).

Päev kaks. UNIVERSAL STUDIOS. Minu ettekujutuses tähendas selle külastamine ekskursiooni, kus meid viiakse erinevatesse stuudiotesse ja näidatakse kuulsate filmide ning teleseriaalide võttekohti, kuid tegelikult oli see vaid väga väike osa, kuhu ka päris juhuslikult sattusime. Tegelikkuses oli Universali näol tegemist veidi nagu lõbustus- või teemapargiga – palju erinevaid atraktsioone (filmiteemalisi), õudustemajad, söögikohad (a la Flinstone’ide oma) jne. Kõik see oli väga lõbus. Alustasime õudustemajaga, mis alguses oli naljakas, aga vahepeal pidi ikka karjuma ka, sest mingid kollid näppisid ja kuskilt pimedast nurgast ilmusid jubedad tegelased välja. Siis käisime Jurassic Parki sõidul, kus sai väikese laevaga mööda jõge sõita ja dinosauruseid vaadata. Lõpus sõitsime järsult alla, siis vett lendas ja meist tehti pilti (hirmunud näod). Teisena läksime The Mummy sõidule, mis oli juba tunduvalt hirmsam. Kolmandana oli Transformerite sõit, mis oli 3D ja väga äge, aga mul ajas see hirmus tiirutamine südame pahaks (õnneks ei oksendanud). Ja lõpuks käisime Simpsonite sõidul, mis oli minu arvates kõige lõbusam, selle jaoks seisime ka kõige pikemalt järjekorras. Kõrval oli päris Apu pood ka, kus kahjuks küll india mees müüjaks ei olnud, kuid sellegipoolest oli äge. Lõpus tahtsime veel mingile terrorisõidule minna, aga läksime kogemata valesse järjekorda ning lõpetasime bussi peal, mis tegi meile sõidu erinevate filmide võttepaikades – nägime Jaws’i ja Psycho võttekohti, osalesime San Fransisco metroovaringus, King Kongi stseenis, nägime lennukatastroofi, autosid, mida erinevate filmide tarvis kasutatud (Magnumi Ferrari) ning käisime Wisteria Lane’il, mis oli täiega lahe. Täpselt nagu sarjas, aga teleekraanilt tundub, et see nende elukoht on natuke suurem (tänav pikem) – no filmitrikk ilmselgelt. Kuna viimane sõit võttis nii kaua aega, siis jäime oma bussile pea 20 minutit hiljaks, aga õnneks oodati meid ära ja keegi ei kurjustanud ka.

 (osadel oli veits pohmell)

 (Scooby Doo)

 (vaja ikka hüpata igal pool)

 (rohkem staare kahjuks ei näinud)

 (meie jaoks ujutati väike mehhiko küla ka üle)

 (et millised need majad seal metsikus läänes tegelikult on)

 (Gaby)

 (Susan)

 (Linette'i laste mängumaja)

 (Bree)

Universalist liikusime edasi oma uude hotelli Santa Monicas. See oli äge. Mitte nagu tavaline kiirteehunnik, vaid hoopis ookean ja rand ja päike(seloojang). Nii ilus. Läksime kohe õhtul randa jalutama. Hotellist tundus, et ookean on kohe siinsamas, aga tegelikult tuli randa saamiseks ületada mitmerealine sõidutee pluss veel pikk jalutuskäik, treppidest alla ja siis alles randa.

Aga ilus oli sellegipoolest, jalutasime Santa Monica kail ja jõime vetelpäästemajakeses õlut. Seal filmiti Baywatch ka (kui ma õigesti mäletan), ehk siis Pamela ja Mitch on seal elusid päästnud – jeah! Pärast läksime veel baari ka, kus mängis päris hea bänd.

Kõigepealt pange õige meeleolu loomiseks see lugu käima:

 

Kolmas päev. See oli ainuke päev, lisaks õhtusöökidele, kus tegime midagi „asjalikku“ ka ehk siis toimus baffikate omavaheline tutvumine ning senise Ameerikakogemuse jagamine. Näiteks pidime kirja panema 5 ameeriklaste parimat ja 5 halvimat omadust, jagama eluks olulisi tõeteri, mida meie vanemad on meile õpetanud ning lõpetuseks ütlema igale inimesele oma laudkonnas midagi ilusat, mis sulle tema juures meeldib. See oli hästi tore osa, polegi varem sellist mängu mänginud.

Pärast võtsime kerge lõunasöögi, milleks leidsime eriti laheda katusekohviku. Tegelikult ei olnud see ainult üks kohvik, vaid mitu erinevat toitlustusasutust, kes müüsid sealsamas oma roogasid (valida võis kõige seast sushist kuni itaalia pastadeni). Sealt sai osta ja minna siis katusele päikese kätte sööma – mõnus. Viimasel õhtul tuli välja, et see on öösel ka avatud.

Järgmisena viidi meid food tourile, mis tähendas mööda Santa Monicat ühest restoranist teise liikumist ning erinevate toitude maitsmist (mehhiko toit, pizza, toortoit, mingid peened juustud-vorstid ja orgaaniline jäätis). Eeldasin, et olen pärast seda paks tünn valmis, aga õnneks olid portsjonid väikesed ning oli päris hea olla.

Hea ka, et kõhtu väga täis ei söönud, sest pärast seda kiirustasime L.A. kesklinna, kus esines läti Brainstorm (kuna ma hängisin enamus ajast lätlastega, siis oli nende kontsert must have). Kuna tegemist oli muusikafestivaliga, ostsime pileti terveks festariks (maksis 35 dollarit), siis aga tuli välja, et Brainstormi kontsert oli tasuta ja kuna muid bände, kes seal esinesid, polnud kuulnudki, võtsime oma käepaelad ära ja katsusime väravate taga maha müüa – õnnestuski. 

(fännikas)

Edasi suundusime bussiga Walk of F(Sh)ame’ile. Kõigil olid oma lemmikud, keda näha tahtsime – kellel Bruce Willis, kellel Michael Jackson, kellel Pamela Anderson. Kaks kolmest sai nähtud + Johnny Depp. Oli väga lahe. 

(no et Oliver Stone, ikkagi)

Siis läksime jälle bussi peale, et Santa Monicasse tagasi sõita. Meie teejuhiks oli Sandis Lätist, kes L.A.-s oma praktikat teeb ning ise Venice’s elab. Bussisõit oli naljakaim, mida ma eales kogenud olen, tegime vahepeal nalja, et nagu freak show, sest igas peatuses tuli mingi järgmine veidrik peale. Kõigepealt üks roosades sussides vanem naisterahvas, keda enne juba kesklinnas näinud olime. Edasi mingid kaks väga kõhna pikkade juustega ülikondadesse riietatud ning kilekottidega härrasmeest, kes kahekesi ühe pingi peale istusid (kuigi kõrval oli ka vaba koht), siis mingi täiesti tavaline mustanahaline noormees, kes selle roosades sussides naisterahvaga oma veepudelit jagas. Igas järgmises peatuses pakkus sama naine kõikidele bussi sisenejatele ka oma vett. Järgmisena tuli bussi roosiärimees – mees, kellel oli sületäis erinevat värvi roose kaasas (sinisest valgeni). Siis üks vanapapi, no ta oli tõesti ca 90. aastane ja mul tekkis küll küsimus, mida nii vana mees kell 1 öösel linnapeal teeb. Vahepeal hakkas üks suuremat kasvu mustanahaline noor tütarlaps bussi tagareas riideid vahetama (päris aluspesuni välja) ja no kõige lõpuks tuli bussi asotsiaalne mees, kellel oli kaasas suur pappkastitäis videokassette (VHS-id), mida ta kõikidele reisijatele jagas. Katsu sa mitte naerda! Kõige tipuks nägime pea kõiki kaasreisijaid veel samal õhtul (vanapapit ja roosiärikat), videokassetimees ning roosade sussidega daame olid järgmisel päeval Venice Beachil. HA-HA-HA.

Järgmine päev anti meile vabad käed, ainult lõpuõhtusöögiks pidid kõik kohal olema. Meie otsustasime Venice Beachile minna. Sõime kõigepealt imehea hommiku(lõuna)söögi, siis jalutasime mööda rannapromenaadi, kus müüdi ägedaid rannateemalisi käsitöömeeneid ning külastasime Sandise kodu – tüüp elab põhimõtteliselt kolme maja kaugusel rannast – eriti tuus. Venice’it kutsutakse Veneetsiaks, kuna üks osa sellest on kanalid, mille ümber fäänsid majad. Seal jalutasime ka. Lõpuks istusime veel rannas, nautisime ookeani ja sooja California päikesepaistet. Mulle Venice väga meeldis. Kui Santa Monica oli suhteliselt kommerts, siis Venice oli nagu päris paradiis – liiv ja rand olid kohe sealsamas (ei pidanud üle kiirtee minema), palju surfareid, rulamehi, tänavakunstnikke ja –esinejaid, kossu- ja tenniseväljakud kohe rannas ning palju muud.

 (hea söök)

 (taevasse kirjutati igasugu asju kogu aeg)

Viimane õhtusöök oli ühes mehhiko toidukohas, kus me eelmisel päeval food touri ajal olime juba käinud. Baar oli avatud, mis tähendas, et margariitasid voolas ojadena. Õnneks keegi kõnesid ei pidanud pidama, kuigi Maiken oli mind selle eest hoiatanud, et viimasel õhtusöögil peavad kõik midagi ütlema (a la I love my American experience!), aga küllap otsustati sellest loobuda, sest kümnenda inimese juures võib see juba päris igavaks ning üheülbaliseks muutuda. Pärast sööki käisime veel kohalikes baarides ning öösel otsustasime Maijaga mäkki minna, võtsime eined ja läksime sinna samale katusele, kus üks päev lõunatasime, neid sööma.

Järgmine päev kell 8 väljus mu lennuk, mis tähendas, et pidin kella viie ajal ärkama ning sellega minu (senine) läänerannikukogemus piirduski. Aga süües kasvab isu, nagu öeldakse, ning pärast reisi mõtlesin, et tegelikult peaks vist oma maikuu puhkuse ka sealkandis veetma. Loodetavasti on siis mõni Eesti sõber veel minuga.

Vahepeal oli D.C.-sse sügis jõudnud – õhk oli vihmaniiske ning puud ilusad värvilised.

(kokkuvõttes, big heart, Cali)