See oli siis, kui mul pere külas käis

... ilus aeg.

Tegelikult algas reisi korraldamine juba siis, kui Eestis alles paks lumi maad kattis ning suvesoojast ainult unistada võis. Mainisin perele küllatulemisest esmakordselt vist kusagil jaanuaris, kui ise juba Ameerikasse sõitmise mõttega harjuma hakkasin. Kõik (pereliikmed) muidugi kiitsid takka, et jajah – tuleme, tuleme, aga ma olin suht kindel, et kui asi nüüd lõpuks tegudeni (piletite broneerimise jms) jõuab, ütlevad nad, et ah, ei tea, kas ikka hakkame sõitma: Ameerika ju nii kaugel ja lõppude lõpuks, kust see raha võetakse. Uskusin, et Siim ja äärmisel juhul (nooruses palju reisinud) ema veel tuleksid, aga isa ütleks küll „ei“, aga lõpuks oli just tema see, kes ütles, et ega me ju reisi pärast sõida, vaid ikka sellepärast, et tütrele külla tulla. Nii armas. Ja nii need asjad liikuma hakkasid. 

Üheks oluliseks faktoriks reisimise puhul on raha (õieti selle vähesus pika teekonna ettevõtmiseks), aga nüüd võin öelda, et kui väga tahta, on kõik võimalik ning minu pere on selle elavaks tõestuseks. Küla koorija (nagu isa mind kutsub) oli emal-isal mitu kuud kaela pealt ära ning selle kõrvalt said nad kenasti kokku hoida ja reisile tulla.

Reisi planeerima hakates uurisime kõigepealt lennupiletite hindu erinevatel hooaegadel ning oktoobri algus tundus lõpuks mõistlik valik. Kuna märtsi lõpus oli oktoobrikuu piletitele paaripäevane soodushind ka, siis tuli otsus kiirelt teha ning selliseks ta kujunes – tulevad! Lõpuks kukkus nii välja, et pere sai omale piletid ostetud enne, kui mina endale siiasõidu oma. Otsustasime lennu sihtkoha asjus New Yorgi kasuks, kuna sinna on Eestist tunduvalt odavam lennata, kui Washingtoni ning siis oleks neil ühtlasi võimalus ühte tõeliselt suurt ja suursugust Ameerika linna ka näha.

Saabumiskuupäevaks oli 2. oktoober kell 13.20. Mina hakkasin samal hommikul kell 8.30 D.C.-st bussiga NY poole sõitma. Läksin seekord Greyhoundiga, polnud sellega varem sõitnud ning minu suureks üllatuseks oli lõpp-peatus kuskil sügaval maa all (-3 korrust). Lõpuks päevavalguse kätte jõudes mõistsin, et olen ikka Penn Stationis ning läksin siis maa alla tagasi, et metrooga lennujaama poole sõitma hakata. JFK asub New Yorgi kesklinnast ikka meeletult kaugel ning sinnajõudmiseks pidin kolme erinevat transpordivahendit kasutama. Kõige pikem oli sõit metrooga Pennist Jamaicasse (jep, käisin Kariibi mere ääres ka ära kiirelt), sealt liikusin edasi õhutrammiga ning siis viimase jupi 8. terminali, kuhu pere saabus, läksin bussiga. Vahepeal tuli juba isalt telefonikõne ka, et nad on nüüd ilusasti kohal ja ootavad mind seal. Siis jõudis lõpuks kohale, mis toimub – mu pere, keda ma viimased viis kuud vaid Skype’i vahendusel olen näinud, on ka siinpool maakera ning varsti saame juba päriselt kokku (veel praegugi tulevad liblikad kõhtu sellele tagasi mõeldes)! Kui siis lõpuks 8. terminalis bussi pealt maha sain, helistasin kohe isale ja sain teada, et nad on endiselt samas kohas ning ootavad mind. Järsku märkasin Siimu sinepikollaseid pükse ja tumesinist pintsakut ning hõiskasin isale telefonis, et MA NÄEN SIIMU ning hakkasin tema poole jooksma. Siimuke märkas kohe mind ka ja jooksis suure hooga vastu. Vennas võttis mu sülle, kallistasime ja ma hakkasin kohe nutma. Siis tulid ema-isa ka ja lõpuks olid vist kõigil suurest taaskohtumisrõõmust pisarad silmas. No nii superhea meel oli! Natuke veider ka kõigile täiesti võõras keskkonnas kokku saada.

 (nutused)

 (naerused)

Pärast esimesi emotsioonipuhanguid hakkasime siis vaikselt kesklinna poole tagasi liikuma, sest seal oli meie hostel (samas kohas Central Parki kõrval, kus ükskord Meganiga ööbisime). Pereliikmed rääkisid, kuidas pikk lend läks ning muljetasime niisama erinevatel teemadel. Nemad olid omale minu ootamise ajal juba uue kohvri saanud, sest teisel olid vahepeal kõik rattad alt ära kadunud (ma ei saa aru, mida nende pagasitega seal lennujaamades tehakse, sest alati saad mingi räbaldunud asja tagasi). Edasise reisi vältel kutsusime uut kohvrit elutoaks, kuna see oli tõepoolest hiiglaslik.

Manhattanil metroopeatusest väljudes oli neid nii tore vaadata – kõigil pead kuklas, et ikka kõrgeid majatippe näha. Suurt heameelt ning palju kõneainet tekitas ka ilus ilm, mis oli tõepoolest eriline – iga päev oli pea 30. kraadine suvesoe, mis oktoobri alguse kohta on ka siin tavapärasest tunduvalt kõrgem. Mul oli ka hea meel, et pere natuke lisa sai Eesti jahedale ja lühikesele suvele.

Hostelisse jõudes checkisime inni, jagasime toad ära ning ma sain esimesed kallistused-tervitused heade eestlaste poolt. Karumsid sain ka (juhuu!) ning hunniku šokolaade ja komme (aitäh ema-isa-Siim-Gerli, tädi Ülle-onu Hannes, Lonny ja teised sõbrad). Kuigi varemalt reisi planeerides arvas ema, et nemad on kindlasti esimesel õhtul lennust nii väsinud, et ei jõua midagi teha, läksid asjad teisiti – väsimusest polnud jälgegi ning pärast pooletunnist uinakut ning värskendavat dušši seadsime sammud linna poole.

Kõhud olid tühjad ning otsustasime tugeva õhtusöögi kasuks. Seks puhuks leidsime sobiva olevat ühe Istanbuli restorani, kus oli tõesti maitsev söök (kebab). Siis hakkasime mööda Broadwayd Times Square’i poole minema, otsustasin nad sinna just õhtul viia, sest eelmine kord käisin seal ise ka pimedas ning siis oli koht ikka kordi muljetavaldavam, kui päevavalguses. Lisaks oli plussiks kolmapäeva õhtu, mis tähendas natukene vähem rahvast, kui nädalavahetustel. Rahvast oli tõesti pisut vähem, kuid siiski meeletult palju, tegemist on ikka väga elava kohaga.

Leidsime seal M&M’si poe ka ning astusime sisse, sest Kaisale oli ju kingitust vaja (ta tellis minult M&M’si Halloweeni eri kõrvitsakommid, aga kahjuks neid sealt ei leidnud. See-eest leidsime temale kui tulevasele kokale sobiva ilusa sinise pajakinda, mis ka kingituseks soetatud sai). Jalutasime mööda 7. Avenüüd Central Parki ning ühtlasi ka hosteli poole tagasi ning sellega võis esimese päeva lõpetatuks lugeda. Reisisellid Eestist olid väsinud.

(kommivalik)

Teine päev. Alustasime tugeva hommikusöögiga lähedalasuvas söögikohas – munapuder, peekon, võis küpsetatud sai, apelsinimahl... mmm.

 (igahommikune toit)

(USA mõõtu masin)

Ma sain giid olla ning tihe ajakava nägi kõigepealt ette Rockefeller Centeri, sealhulgas ka Top of the Rocki külastuse. Olime üks esimesi satse, kes üles sai. Ilm oli päris hea, oleks võinud veidi selgem olla, kuid sellegipoolest nägime ilusasti ühel pool asuva Central Parki ning teisel pool oleva Lower Manhattani võimsuse ära – üks massiivse looduskogumi ning teine betoonlinnana.

 (ema pojaga)

(ja isa tütrega)

Allajõudes külastasime Lego poodi, mis võib küll iga lapse unistus olla. Kui M&M’si poes oli sadu erinevaid värve komme, siis legopoes oli samapalju klotse. Tore oli Siimuga seal meenutada, mis lapsena lemmik lego oli (kiirabi, tuletõrje ja politseijaoskond) ning tõdesime, et Lego on lihtsalt nii geniaalne asi ja tüübid (disainerid/tootjad) on sellest ise ka aru saanud, sest terve minu elu on kõik selle juures samasugune olnud (klotsid, legomehed, puud-põõsad jne). Eriti ägedad olid erinevad New Yorgi tähtsad ehitised, mida seal legode vormis müüdi (Rockefeller, Empire State jpm). Seekord rahanappuse tõttu ühtegi nendest ei soetanud, kuid see-eest ostsin omale legomees-võtmehoidja, kellel on seljas I (süda) New York särk. Äss.

 (Eesti lipp ja LEGO pood)

 (lempar)

 (Lego Rockefeller)

(ning päris Rockefeller)

Edasi viis giid kallid külalised Empire State Buildingu suunas. Teel sinna külastasime Bryant Parki, New York Public Libraryt ning nägime Chrysler Buildingu ära. Jalutasime Flatiron’i poole ka, vahepeal puhkasime Madison Square Park’is jalga ning pildistasime ja filmisime sugulasi (oravaid). Siis võtsime metroo ning sõitsime viimasesse peatusesse Manhattanil enne Brooklyni, et lõunastada Little Italy maitsvate toitudega. Valisime ühe toreda restorani ning võtsime alustuseks ühe kannu Sangriat. Tegi tuju lõbusaks. Toiduks valisime pesto pasta, ravioolid lihaga ning lasanje (kes mida). Nii maitsvad – kui soovid New Yorgis head toitu, siis võid põhimõtteliselt ükskõik millisesse Little Italys asuvasse restorani sisse astuda – sealt saab alati suurepärase elamuse. Kõht täis ja meel hea, liikusime edasi. World Trade Centerite memoriaali.

(ema-isa New York Public Library ees)

(klaasid kokku)

 (pesto pasta)

(ravioolid)

 (lasanje)

 (sugulased)

 (Flatiron)

Olin kord varem ka üritanud 9/11 Memoriali minna, kuid jõudsin vaid lõputuna tunduva ehitusplatsini. Seekord aga oli meil rohkem viitsimist otsida ning nägime õige koha ka ära. Kurb oli. Väga. Ma olen kogu sellele 9/11 teemale päris palju mõelnud, erinevaid filme vaadanud ning isekeskis ja sõpradega arutanud, mis siis tegelikult juhtuda võis. Sealolles oli kogu katastroof järsku lähedal ning tegi päris kurvaks, eriti kui neid tuhandeid hukkunute nimetahvleid vaadata ning mõelda, kui õudne, milleni tänapäeva maailma inimesed viidud on. Iga katastroofiga kasvab meie valmisolek järgmiseks – kui 2001. aastal oli terrorirünnak täiesti ennekuulmatu asi, siis praeguseks on see saanud osaks meie maailmast ning kui kuskil mõni järjekordne koolitulistamine toimub või suitsiiditerrorist end koos 50. teise inimesega õhku laseb, tundub see mingil määral normaalne või tavaline. Loomulikult ollakse šokis, kuid mitte enam sarnases, kui toona. Aga see on inimese loomus – kohaneda. Heameelt (kui seda nii võib väljendada) tekitas üks tammepuu, mis kasvas paarikümne meetri kaugusel tornidest, kui need kokku varisesid, ning mis ellu jäi. Täiesti imepärane lugu. Ta sai küll palju kannatada, kuid upitati kohalikus puukoolis üles ja mõned aastad hiljem istutati oma endisesse asukohta tagasi – armas.

(tubli puu)

Kui juba sealkandis olime, jalutasime natuke Wall Streeti piirkonnas tõeliste pilvelõhkujate vahel ka ringi. Sihiks silme ees oli minna Battery Parki, kust avaneb lähim vaade Manhattanilt Statue of Liberty’le. Tegelikult oleksime tahtnud Liberty Island’ile ka sõita, aga government shutdown ei lasknud (aitäh, valitsus). Vaatasime siis kaugelt. Täitsa kena teine. Park oli ka ilus, kus me istusime. Samal ajal oli päikeseloojang ka. Päeva viimaseks eesmärgiks oli Brooklyn Bridge, mis ka õhtul tunduvalt ägedam on kui päeval. Jalutasime silla juurde ning kõndisime poole peale – küll sealt avanesid kenad vaated tuledes Manhattanile.

 (perega sillal)

Kolmas päev. Kuna see oli meile põhimõtteliselt viimane päev New Yorgi avastamiseks, sest laupäeval kell 13 väljus juba buss District of Columbia poole, oli kindlasti vaja veel põhikohad ära näidata. Nendeks olid kindlasti Harlem ning High Line, wild cardina oli varrukas ka Roosevelt Island. Kuna reede õhtuks olid meil kontserdipiletid, siis oli ajalimiit peal ning hiljemalt kella 17.30ks pidime hostelis tagasi olema. Eelmise päeva edukust (väga pikk jalutuskäik) vaadates arvasin, et jõuame loodetavasti kõik kolm edukalt läbida ning alustuseks võtsimegi ette kõigile (ka mulle) varem avastamata koha – Roosevelt Islandi. Põhjus, miks sinna kindlasti minna tahtsin, oli saare lõunatipus asuv Eestis sündinud arhitekt Louis Kahn’i kujundatud FDR Four Freedoms Park. Läksime saarele metrooga ning kohe peatusest väljudes armusime kõik sellesse pisikesse saarekesse. Olles ise kiirele, lärmakale ning betoonisele Manhattanile nii lähedal, on Roosevelt kui selle vastand – roheline, rahulik, valdavalt elamisotstarbeline ja turistidest olime me seal ühed väga vähesed. Suurepärane. Arvasime kõik, et seal võiks küll elada. Ema arvas, et tema võiks vabalt Manhattanil ka elada (selleks ajaks oli ta omale juba I (süda) NY rinnamärgi ka ostnud, sest just nii ta tundis).

 (fänn)

Jalutasime saare lõunaossa parki, mille pärast see rännak üleüldse ette võetud sai. Imeline paik. Palju puhtaid valgeid pindu, samas erinevaid materjale, mis päikese (varju-valguse) käes erinevalt käitusid ning huvi äratasid. Ka haljastuse osas oli mindud minimalistlikku teed – muru ning ühekõrgused puud (liiki ei hakanud määrama), mis heledaid kivipindu oma kenades sügisvärvides ilmestasid. Lugesin hiljem, et Kahn oli pargi projekteerinud juba 40. aasta eest, kuid avati see alles kaks aastat tagasi. Pikutasime seal mõnda aega niisama ning siis jalutasime metroopeatuse juurde tagasi. Külastasime suveniiripoodi, kust ema halli mänguorava ostis, kellesarnaseid seal saarel palju oli ning siis võtsime õhutrammi, et tagasi Manhattanile sõita. Täiega äge sõit oli – nii ilusad vaated ja uus ning huvitav kogemus.

 (arutame maailma asjade üle)

 (mustad oravad)

 (hüppeseerija)

 

Siis liikusime Harlemisse, et natuke teistsugust, aga tõelist, Ameerika elu näha. Metroosõit läks kiirelt, sest saime juhuslikult ekspressmetroo peale (kümneminutiline sõit võrreldes eelmise korra 45sega). Jalutasime veidi ringi, nägime palju koolivormis lapsi ning laulvaid inimesi. Nii tore – üks mees, näiteks, istus autosse ja nii kui mootori ning ühtlasi ka raadio käima pani, hakkas kõva häälega kaasa laulma. Siis oli teine tüüp, kes tahtis oma autot parkida, aga teine auto oli liiga väikese vahe jätnud ning ma ei tea, kuidas, aga tüüp siis jalutas lihtsalt teise autosse, sõitis sellega meetrikese edasi ja siis suundus jälle enda omasse, et see vabale kohale parkida, ise samal ajal kõva häälega lauldes, loomulikult (räpp). Ta nägi veits selline gängimees välja, võib-olla oli mõne homie auto, et nii võtmed omast käest võtta olid. Harlemi sihtkohaks oli Red Rooster’i restoran, kus eelmine kord pärast pühapäevast kirikuskäimist Laurisega käisime. Tahtsin perele ka päris ameerika burgerit ja friikartuleid maitsta anda. Neile vist maitses küll. Või mis?

 (Siim metroos)

 (Heavenly Harlem)

 (Red Roosteris)

Tagasi linna läksime esialgu vales suunas (tegelikult minu orienteerumisvõime või õigemini võimetuse juures on ime, et me kõik varasemad korrad õigest kohast ära pöörasime jne), aga see viga sai kiirelt parandatud ning järgmine stopp oli 14th Street – High Line. Olime selleks ajaks suurest kõndimisest juba päris väsinud, aga sinnajõudes oli kõigil hea meel, et teekonna ette võtsime. Lisaks on James Corner seal head tööd teinud, sest tulitava jalaga turistile on ta kujundanud väikese veekogu, kus pingil istudes jalgu jahedasse vette võib kasta. Lamamispingid on ka. Väga mugav. Seal meeldis ka kõigile väga. Tagasi hostelisse jõudsimegi vist täpselt 17.30ks ning siis oli ca tunnike, et end kontserdiks valmis seada.

 (rõõmsad näod)

 (jahutus)

(Siimule oli telefonikõne)

Kontsert! Paar kuud tagasi, kui reisi kondikava paika panema hakkasin mõtlesin, et ühe õige Broadway etenduse võiks ka ikka koos ära näha, siis aga mõistsin, et vanematel, kes inglise keelega väga sina peal ei ole, võib olla keeruline aru saada ning kuskilt tuli mõte guugeldada sümfooniakontsertide kohta. Ma olen tegelikult juba aastaid tahtnud head klassikalist teost kuulama minna, kuid Eestis olles ei ole kuidagi ühelegi jõudnud. Teadsin, et Siimul on samad mõtted peas keerlenud. Leidsin siis guugeldades, et on olemas New Yorgi Filharmoonikud ning nende esinemiskava vaadates selgus, et just siis, kui meie New Yorgis oleme, esitavad nad meie hostelist 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel asuvas Lincoln Music Centeris Beethoveni IX sümfooniat. MUST HAVE! Rääkisin oma suurest avastusest emale ka ning mõeldud-tehtud – paari päeva pärast soetasin piletid. Ja asi oli seda väärt! Tore, et sai end ilusasti riidesse panna (emaga hakkasime kohe pärast piletite ostu arutama, mida selga tuleks panna). Kontserdisaal oli suurepärane ning kontsert ise loomulikult parim selle juures. Vahepeal panin nautimusest silmad kinni ning tuletasin meelde muusikakooliaegu, kui muusikaloo tunnis erinevate heliloojate teoseid pähe õppisime. Tol ajal tundus see täiesti võimatu, aga tehtud see eksam sai ja küll on tagantjärele hea mõelda. Pärast kontserti otsustasime oma (seekord) viimase New Yorgi õhtu tähistamiseks minna restorani ka. Võtsime seal pudeli Rieslingut, erinevaid snäkke ning muljetasime kontserdi ning üldse kogu New Yorgi kogemuse üle. Magustoiduks sõime New York cheesecake’i ja no see oli täiesti jumalik – suussulav juustukook maasikate ning šokolaadiga. Veendusin, et kõik pereliikmed on õnnelikud ja koosveedetud päevad ning New Yorgi linn on neile väga meeldinud.

 

Viimasel hommikul otsustasime enne hostelist check out’imist ning ühtlasi ka linnast lahkumist Central Parki hommikusöögile minna. Pargi ühest putkast ostsime hot dogid, šokolaadisaiad ning kohvid ja läksime „Üksinda kodus“ kividele neid sööma. Hommik oli mõnusalt udune ning vaikne. Ilus.

Buss väljus Penn Stationist ning sinnasaamiseks võtsime metroo, mis polnudki nii lihtne, sest suur elutoakohver koos isaga ei mahtunud metroouksest sisse (seal on sellised pulgad, mis ainult ühe osa võrra edasi liiguvad, mis tähendab, et sa pead kogu oma palaganiga sinna ühte pulgavahesse ära mahtuma, aga no ainuüksi kohvrit oli sinna raske mahutada, isast rääkimata). Niisiis seiklesime isaga väljas, et otsida teistsugust sissepääsu, lõpuks leidsime ühe, aga siis ei töötanud enam metrookaart, sest olime seda alles eelmise ukse juures kasutanud, kuigi tulutult. Sain siis ühel metrootöötajal sabast kinni, selgitasin olukorda ning ta lasi meid invaliidide uksest sisse. Järgmine challenge oli ema ja Siim üles leida, kes kokkulepitult teise ukse juurde meid ootama jäid. Lõpuks, pärast rännakuid mööda pikki koridore, nägin neid teisel pool rööpaid (meie vahel oli neli rööpapaari), karjusin kõva häälega „Ema“, kuid siis otsustasin „Siimu“ kasuks, sest i-häälik on kõlavam. Lõpuks oli sellest tulu ka ning nad kuulsid meid ja saime kokku. Bussini oli õnneks kõvasti aega ning seega polnud hullu, et vahepeal väheke seigelda sai. Pennis istusime tunnikese kohvikus ning siis järgmised 4,5 tundi bussis. Millegipärast oli seekord eriti kahju New Yorgist lahkuda.

D.C.-sse jõudsime õhtul kell 6, kus meid võttis vastu veelgi hullem kuumus, kui New Yorgis. Uskumatu, et see oli alles vähem kui kuu aega tagasi ning praegu on ilmad nii külmad, et hirmus. Tahtsime omale järgmiseks päevaks rendiautot saada, et Pennsylvaniasse Fallingwaterisse sõita, aga mees, kes seal töötas ütles, et tänaseks on kõik suletud ja kui homme tuleme, saame kindlasti auto. Läksime siis rahuliku südamega koju. Teekond oli pikk, sest pidime jala metroojaamast siia kõndima. Kodus võtsid meid vastu nunnud kutsad. Nad on täiega paimaiad ning pereliikmete näol leidsid omale kohe uued sõbrad, kes hea meelega koerad sülle võtavad ning lõpmatuseni pai võivad teha. Megan ja Drew olid samal hommikul Texasesse jalgpallimängule (Ameerika omale) läinud ning seetõttu neid emale-isale ja Siimule kohe alguses tutvustada ei saanud. Käisime Megani autoga, mille ta meile kasutada jättis, suuuuures toidupoes, tulime koju ning tegime head Eestimaist hakklihakastet seentega... mmm.

 (ema ja Layla)

(isa ja Gusley)

Järgmisel päeval D.C.-sse minnes, et autot võtta, selgus, et ikkagi ei saa midagi rentida, sest seal ei aktsepteeritud minu krediit- ja deebetkaarti, sooviti pangakaarti, mis oleks ainult krediit – tobe. Piletid Fallingwaterisse olid ka juba ostetud, aga tuli välja, et sinna me ikkagi, auto puudusel, minna ei saa – kahju. Aga see meid ei heidutanud. Ema-isa tegid jäätised välja ning mõlgutasime mõtteid, mida siis päevaga ette võtta – ilm oli ilus ja toidumoon ka hommikul kaasa pakitud. Otsustasime niisama Washington Mall’ile kõndima minna. Linn oli government shutdowni tõttu üsna surnud, lisaks meile oli seal veel paar punti korealasi ning mõned üksikud turistid. Jõudsime selle päevaga terve Mall’i läbi käia (Mall on suur piirkond D.C.-s, kus asub enamik rahvuslikke muuseume, parke, mälestusmärke ning riigivalitsushooneid), Valge Maja nägime ka ära. Muuseumid olid teadupärast kinni, aga seda, et ka mälestusmärkide juurde ja parkidesse inimesi ei lasta, poleks küll uskunud, kuid nii oli, sest tegelikult olid igal pool aiad ees ning keelavad märgid juures, kuid inimesed ikkagi käisid ja samamoodi meiegi. Kuidagi veider tundub ka park kinni panna või mõelda, et vaesed korea turistid tulevad D.C.-sse, et Korea sõja memoriaali külastada, aga ei saagi, sest valitsus ei jõua kokkuleppele. Õhtupoole läks aga asi tõsisemaks ning turvamehed tulid välja ja hakkasid ikka aedasid tõsiselt kinni panema (kettidega). Õnneks me nägime enne kõik olulisema ära, ainult Lincoln Memoriali juurde ei saanud minna, aga kaugelt nägime.

 (palmipuudepüha Siim)

 (Maailmasõja memoriaali juures)

 (sellised sildid olid igal pool)

 (Korea sõja memoriaal)

 (täpselt pügatud puud)

(ema Valge Majaga)

Esmaspäeval hakkas siin sadama ja otsustasime, et teeme siis väikese kaubanduskeskuse päeva. Leidsime täiega ägeda poe, kus ma polnud isegi varem käinud (pm outlet, kust saad eelmise hooaja riideid üliodavalt), pere ostsis palju. Terve päev kuluski põhimõtteliselt sellele. Õhtul aga oli DC9 klubis Ewerti ja Draakonite kontsert, kuhu kõik mu siinsed sõbrad ka kohale tulid ning sain neid oma perele tutvustada (kõik pidasid end kenasti üleval). Ameerika klubides on selline komme, et kuitahes vana sa ka välja ei paista, peab alati isikut tõendav dokument kaasas olema, mis tõestaks, et sa ikka 21. aastane oled. Mul tuli meelde seda perele öelda alles siis, kui metroost linnas väljusime (my bad). Siimul ja emal polnud enda oma kaasas – emaga läks lihtsalt, sest turva uskus, et ta 21 on, aga Siimule joonistati käte peale suur must X, mis tähendas, et sisse saab, aga juua ei või. Kolm täiskasvanut ostsid õlut ja vahepeal andsime alakast Siimule ka lonksu, aga üks hetk tuli helimees ning tegi väikese sõbraliku kommentaari teemal, et kui ei või juua, siis ei või. Arusaadav ja tore, et siin selline asi toimib – näed, isegi helimees tuleb ja ütleb sulle, et kuule mees, sul on iksid käe peal. Samas keegi ei tule käsi väänama või õiendama, nagu Eestis tavaliselt, vastupidi – kõik käib rahumeelselt ja see toimib. Kontsert ise oli väga hea (ja odav, võrreldes Eesti 25. euroste piletitega maksid siinse konsterdi omad vaid 10 dollarit tükk), soojendajateks oli üks kohalik Marylandi bänd ning kaks noormeest Wyomingust (mõlemad head). Draakonid mängisid kõiki häid lugusid, tore oli kaasa laulda. Ja in the end there’s always love (oli viimane lugu).

  

Teisipäev oli väga põnev, sest viisin ema-isa ja Siimu oma kontorisse ning tutvustasin töökaaslastele. Ma olin miskipärast täiega närvis sellepärast – nagu esimesel tööpäeval (ei tea, miks). Aga tore oli, nad olid kõik nii armsad – nii pereliikmed kui töökaaslased. Ema-isa ja Siim tõid töökaaslastele Eestist ilusad kingitused ka – erinevate Eesti paikade mustritega tassid, mis olid täidetud Kalevi kommidega. Nädal hiljem, kui tagasi tööle siirdusin, kuulsin, et kommid kadusid päevaga ning tassid on aktiivselt kohvijoomiseks kasutusel. Tore. Pärast kontorit käisime head kohalikku toitu ka maistmas, Busboys and Poets'is, pestolasanje.

 (ma oma kontoriukse ees)

Pärast kontorit läksime linna – Georgetowni. Jalutasime seal niisama ilusate majade vahel ringi ning päikeseloojangut, mis tol õhtul oli eriti ilus, nautisime Georgetown Waterfront Parkist.

See oli meie viimane õhtu koos, sest juba järgmisel hommikul kell 6 pidin mina kodust lahkuma, et minna Los Angelesse BAFF enrichment tripile. Kahju, et perega rohkem koos ei saanud olla, kuid hea, et üldse nägime. Koos oli tore, hea ja naljakas – nagu Oravaperel alati :)

Pilte ja videosid vaadates selgus, et perel oli samal ajal siinolles ka väga tore. Aitäh, et tulite!

Järgmises postituses kirjutan juba üliägedast reisist läänerannikule, mis on suht paradiis.

Seniks kõike kaunist. 

Mina tänan.

Peace