Hõissa kauboi, hippi-hippi jeee, hõissa kauboi, hippi-hippi jee!

Howdy! Tegelikult jäi mu seekordne Texase osariigi külastus kauboivaeseks, kuna lühikese viiepäevase visiidi jooksul jõudsin vaid üdini liberaalsesse Austinisse, kuhu püssi paugutavad ning lassot viskavad vabariiklastest kauboid oma jalga pigem ei tõsta. Kui just Texase Kapitooliumi asja pole, aga mis sealgi nii tihti käia. Paari siiski nägin, kuid neidki Atlanta lennujaamas, kus ma ümber istusin.

Austinit külastasin teisel, üsna lõunaosariikidele omasel põhjusel – mootorisport. Jaa, ma täitsin ühe oma suure unistuse ning käisin Vormel-1. Ameerika GP-l!!! Ning vaatamata üdini maskuliinsele alale, oli see siiani kõige emotsionaalsem reis siin mandril (üldarvestuses Ameerikasse tulemise järel tugeval teisel kohal). Mõte siinolles vormelit vaatama minna hakkas idanema juba vist Eestis olles, kui lootsin, et ehk suudan oma siinse stipendiumiga ühe toreda reisi lubada. Esialgu olin kahe vahel, kas minna Kanada või USA sõidule, aga kuna esmamainitu oli juba juunikuu alguses (kõigest kuu pärast mu siiasaabumist), siis otsustasin teise kasuks. Boonuseks oli ka lootus, et ehk on novembris Austinis soojad ilmad ning saan nii-öelda kaks ühes – meelelahutus ja puhkus päikese all. Success – nii oligi! Piletid soetasin maikuu lõpus pärast pikki arutelusid Siimuga istekohavaliku asjus. Teadsin, et kui juba minek on, siis tahan ikka pingi peal istuda, mitte kuskil muruplatsil, kuhu peab igal hommikul kell 7 kohale minema, et vähegi parema vaatega koht saada. Valituks osutus 11. kurv, mis on paras nõelasilm, kuhu masinad peaksid ca 250. tunnikiirusega tulema ja siis kõvasti maha pidurdama, loodetavasti ka möödasõite sooritama. Mõeldud-tehtud – „Press Confirm“ ja olemas. Kuna mul siin teisi vormelifännidest sõpru pole ning keegi polnud millegipärast Texasesse minekust väga huvitatud ka, siis läksin üksi.

(Circuit of the Americas)

Lennupiletid sain ümberistumisega Atlantas, Georgias, öömaja Couchsurfinguga ühe noormehe juures nimega Jeremy. Eks veits oli ikka hirm nahas ka üksi reisimise ja täiesti võhivõõra meesterahva juures ööbimise pärast, aga usaldasin selles osas lõunas üleskasvanud Meganit, kes ütles, et seal on kõik inimesed väga sõbralikud ning et suure tõenäosusega leian omale parima sõbra. Nii suur edu mind siiski ei saatnud, kuid viisakate ja toredate inimestega puutusin igapäevaselt kokku igal pool, kuhu ma läksin.

Esimesel lennul oli lennuk suhteliselt tühi, aga Atlantas täitus see juba enamuses vormelifännidega. See oli eriti lahe – paljudel olid fänniriided seljas ja pea kõikjal oli kuulda, kes on kellegi lemmik sõitja. Vahetult enne maandumist hakkasin enda kõrval istuva 40ndates meesterahvaga ka rääkima, kes oli vormelietapile sõitnud New Jersey’st ning ühtlasi võtnud kaasa oma isa, kes varem ühelgi sõidul käinud polnud. Mul tekkis kohe selline soe tunne südamesse ja mõtlesin, et tahaks oma isale ka kunagi selle möllu (kasutan isa enda sõna selle kirjeldamiseks) ära näidata. Kohalejõudes otsisin lennujaamast üles bussipeatuse, kust pidi väljuma nr 350 buss, mis pidi mind viima Jeremy majale väga lähedale. Ühistranspordisüsteem on Austinis väga aus ja mugav – päevapilet on kõigest 2 dollarit ning sõita võid mõlema – nii bussi kui trammiga. Bussijuht oli ka väga tore: kuna mul endal polnud aimugi, kus ma maha pean minema, lubas ta lahkesti mulle teada anda, kui lähedal oleme. Lõpuks, pärast pikka pea tunniajast sõitu jõudsingi kohale. Jeremyt sel ajal veel kodus ei olnud ning ta soovitas mul end oodata ühes lähedalasuvas hipsterbaaris. Läksingi sinna, maitsesin Austinis pruulitud õlut, sõin peedi-sinihallitusjuustu salatit ning hakkasin siis tema kodu poole liikuma (kerge ärevus hinges, samas olin optimistlik – mis siis ikka peaks juhtuma). Olin enne äraminekut emale ja Siimule, Violetale ning Laurisele ja Maijale igaks juhuks Jeremy Couchsurfi profiili, aadressi ning telefoninumbri ka saatnud – et nad siis umbes teaks, kus ma olen, kui enam endast märku ei anna. Aga juba paari esimese minutiga sain aru, et tegemist on normaalse inimesega, kellega küll mingeid probleeme ei tohiks tekkida. Ta oli väga viisakas, viis mu kohvri üles tuppa (jah, ma sain päris oma toa, mitte ainult diivani, millel magada), siis näitas olulisemad ruumid ära (vannituba) ning ütles, et võin korteris täiesti vabalt igast kapiuksest sisse vaadata, kui soovin – täiesti uskumatu tegelikult, kui usaldavad inimesed on – tore! Sõitsime koos toidupoodi, kust sain omale hommikusöögikraami osta, ajasime veel veidi juttu ja siis läksingi juba magama.

Järgmisel hommikul ärkasin varakult, et õigeks ajaks linna ja ringrajale jõuda. Õnneks aitas ärevus vara ärkamisele kaasa. Buss kesklinna läks sealtsamast maja kõrvalt ning kestis ca pool tundi. Inimesed olid taaskord sõbralikud ja nii tore oli lõunaaktsenti kuulata. Lugesin varem COTA (Circuit of the Americas – ringrada) kodulehelt, et kesklinnast väljuvad päev otsa hommikul 7st õhtul seitsmeni bussid, mis viivad fänne ringrajale ja toovad tagasi. Ringrada asub kesklinnast ca 20. km kaugusel ning ühistraspordiga sai sinna nii, et ühe bussiga saab lennujaamani ning siis viimane jupp tuleb jala minna. Muidu poleks ju midagi, aga see viimane „jupp“ oli 6 miili (pea 10 km) ja kaks korda päevas seda just läbi käia ei tahaks. Seega lootsin, et kodulehel lubatud bussid on tõesti olemas ning rõõm oli suur, kui neid reaalselt nägin ja kolmepäevase sõiduõigusega käepaela randmele kleepisin.

Sel reedel oli ilm väga ilus, linnas paistis päike ja sooja oli 20. kraadi ringis, aga mida rohkem ringraja poole, seda udusemaks läks, mis muutis asja veel põnevamaks. Lõpuks pani buss meid parkimisplatsil maha, kust tuli veel veidi jalutada, et rajale saada. 

 (väravad)

 (maastikuarhitektuur)

Mul oli pidevalt selline mõnus tunne ja väga hea meeleolu, piisavalt ärevust ka, sest pidi tulema esimene päev minu elus, kui ma näen vormel-1 autot. Ilmselt ei valmista see tavalisele 24. aastasele neiule nii suurt ärevust, aga mulle, kui lihtsast keskklassi perest pärit tüdrukule, kes ma olen viimased kümme aastat oma isa ja vennaga vormelit televisiooni vahendusel vaadanud, kuid kes on samas sisimas alati päris etapi külastamisest unistanud, ning kellel lõpuks tekkis reaalne võimalus selle tegemiseks, tegi ikka südame härdaks küll! Ja no lõpuks ometi sain auga oma 2007. aastal suure raha eest Londonist Ferrari poest ostetud pluusi ka selga panna (jah, mahtus)!!! Kujutasin kogu aeg ette, et kui nüüd läbi udu veel vormeli häält ka kuulen (mis on väga eriline!), siis puhken küll nutma. Eks ta enam-vähem nii läks ka, ainult udu oli selleks ajaks kadunud. Mäletan, et otsisin kaardilt, mis suunas pean liikuma, et oma 11ndasse kurvi saada, kui esimene rajale lasti. Mul olid päris tõsiselt silmad märjad, lugesin ühe silmaga kaarti ja teisega nutsin – rõõmust, loomulikult. See undav ja veidi vinisev heli oli kõrvale päris hellitav. Pärast ca 20-minutilist jalutuskäiku raja ääres ning kohal (sildadel, mille alt vormelid vahepeal läbi sõitsid), jõudsin oma tribüünini. Minu koht oli esimeses reas – jee, jalgadel on ruumi! Seal istudes poetasin veel mõne pisara, sest iga kord kui mõtlesin isa ja Siimu peale ning sellele, kui väga mulle meeldiks kui nemad ka seal oleks, läks silm märjaks. Teiseks emotsiooniallikaks oli mõte, et APPIKENE – Alonso ja Massa on siinsamas – sõidavad praegu minust 25. meetri kauguselt mööda – how cool is that?! Püüdsin veits varjata ka oma pisaraid, aga siis mõtlesin, et no kui on vaja nutta, siis on vaja ja hea ju, kui ikka rõõmust, mitte kurvastusest. Ja ega ma seal siis päris ei löristanud ka, lihtsalt vahepeal pühkisin pisarat.

Reede oli siis vabatreeningute päev, esimesel vabatreeningul läks Ferraridel (mu lemmikud) väga hästi, aga edaspidi tegi ikka Red Bull (see on ka vormelitiim) oma tavapärase esituse ja oli esimene. Sain omale esimesest päevast kohe kena ühepoolse päevituse ka – mu tribüün oli kirde-edela suunaline ning päike mõnusasti kõrvetas ühte näopoolt. Päikesekreemi tol päeval ka kaasa ei võtnud, sest eestlasena pole ju harjunud, et novembri keskpaigas võiks päikesekiiri näha. Kuna loodetud jume oli juba esimesel korral saavutatud (rohkemgi veel), siis järgnevatel päevadel kreemitasin end ilusasti sisse.

Lisaks vormelitele toimus ringrajal ka Ferrari Challenge ja Formula Vintage’i võistlused. Umbes kella kolme paiku otsustasin, et aitab sellest istumisest küll ning jalutasin veidi raja ümber ringi. Palju oli erinevaid toitlustusasutusi (nagu sellistel üritustel ikka) ning kõige huvitavamaks toiduks oli kalkunikoib, mis on suuur (das mega) ja mida inimestele grillituna müüdi. See tähendas siis, et umbes pooled külastajatest käisid ringi koib käes, mis oli nagu seakoot (söödi nagu ühes „Viimse Reliikvia“ stseenis süüakse kellegi jalga). Naljakas. 

(Ferrari Challenge)

Kuna selleks päevaks oli võidusõit läbi, läksin taas parklasse ja sõitsin bussiga linna tagasi. Juhtusin istuma ühe toreda meesterahva kõrvale, kes oli pärit Kanadast ning tulnud võistlusele oma venna ja vennapojaga. Ta on 50ndates Quebecis elav insener, kellega oli väga huvitav arhitektuuri- ja reisimisteemadel vestelda. Natuke ajas vahepeal muigama ka, sest kanaladased hääldavad mõningaid sõnu teismoodi: ’out’, mida inglise keeles hääldatakse [aut], hääldavad kanadalased [out] ja näiteks ’house’ öeldakse [hous], mitte [haus]. Ta rääkis mulle huvitavaid jutte sellest, kuidas Houstoni linnas on pinnas väga savine ja kord paarikümne aasta jooksul on suved nii kuivad, et savi kuivab ning väheneb oma mahus oluliselt, kui aga sajab, siis paisub ning see tekitab seal ehitades palju probleeme, samuti rikub juba olemasolevaid maju. Ta loomulikult tundis huvi ka minu päritolu kohta ja imestas, kui kuulis, et olen Eestist. Pea kõik, kellega jutule sain olid väga üllatunud ja küsisid, et :“Vau, tulid Eestist nii kaugele vormelit vaatama?“, ma siis selle peale kostsin, et tegelikult olen juba seitse kuud Marylandis elanud ja kuna vormeli vaatamise soov on minus juba ammu olnud, otsustasin etappi külastada. Rääkisin oma kanada sõbrale, et omal ajal paljud eestlased rändasid ka Kanadasse parema elu peale, ühtlasi tutvustasin talle rikka kanada onu fenomeni, kes vaestele eestlastele aeg-ajalt välismaalt teksapükse ja kilekotte saatsid. Teda pani see muigama, aga ta oli sellest teksapükste defitsiidist idablokis isegi kuulnud.

Tagasi kesklinnas, külastasin kõigepealt mehhiko toidukohta (kuna Austinis ja üleüldse Texases elab väga palju mehhiklasi, on seal ka mehhiko toit üks parimaid), jõin õlut ja sõin enchiladasid...mmm. Enchiladad meenutavad pisut wrappe, mis on erineva liha, köögiviljade ja muuga täidetud, on soojad ja hea juustukastmega üle valatud. Siis jalutasin linnapeal ringi. Leidsin kohaliku suveniiripoe, kust sain toredaid meeneid. Meil on siin lätlastega selline komme, et ostame igast linnast, mida külastame, omale selle nimega särgi. Nüüd on mul ka tumeroheline ’Austin’ kirjaga T-särk magamiseks. Vormeli fännidele oli kesklinnas korraldatud tasuta muusikaüritus FanFest, kus esines väga palju erinevaid kohalikke bände. Live muusika on Austinis eriti au sees ja väga heal tasemel. Muidugi oli vormeliteemalist meelelahutust ka, nagu mäng, kus said ise vormelit juhtida ning Lotuse tiim oli oma masina ka välja toonud.

 (need inimesed tundusid mulle nagu päris austinlased)

 (kesklinna kant)

 (rodeo)

 (demokraatlik Austin)

 (vabariiklaste Texas)

Lõpetasin õhtu suht varakult. Jeremy juurde jõudes ajasin veel temaga pisut juttu, ta kutsus mind oma sõbraga välja ka, aga olin liiga väss. Kirjutasin veel perele kirja, et olen elus ja kõik on tore ning läksin magama.

 (kodutee oli käänuline)

 (nägin kaelkirjakut ka)

Järgmisel hommikul oli ilm veel soojem, õhk oli hästi niiske ja linnud õues laulsid nii ilusasti. Mingid mustad pika sabaga linnud, nii suve tunne oli. Sain just guuglist teada, et tegemist on great-tailed grackle’iga, kahjuks eestikeelne vaste mul puudub. Laupäeval oli kvalifikatsioon, mille Vettel jälle võitis, Alonso oli kuues ja Massa kolmeteistkümnes. Vettel on tegelt päris tegija tüüp – ta on alles 26. aastane, aga juab 4-kordne Vormel-1 maailmameister, mis on ikka päris kõva tulemus (võrdluseks, Schumacher sai omal ajal 7 tiitlit, aga ta oli tunduvalt vanem ka ja ma arvan, et Vettel ületab ta rekordi peatselt).

Sõitude vahepeal näidati erinevaid videosid nii vormeli- kui Texase teemadel. Oli intervjuu ühe naisterahvaga, kes töötab briti telekanalile, millele teeb vormelireportaaže. Ta ütles, et päris äge on terve aasta vormelikarusselliga mööda maailma ringi tiirutada. Sellist tööd võiks isegi paar aastat teha. Austinit kiideti seal ka muidugi taevani, aga eks ta on üks tore linn ka – mulle jättis küll väga hea mulje. Boonuseks on ka see, et seal on 300 päikesepaistelist ilma aastas – pole paha!

Sel päeval otsustasin end ringrajal ühe kokteiliga ka kosutada – tegemist oli COTA Flame joogiga, mis on valmistatud Austinis tehtud viinast, apelsinimahlast ja millestki punasest. Oli väga maitsev ja COTA ringraja logoga klaasi, millest märjukest serveeriti, sain ka omale jätta (legaalselt).

Teise päeva suursündmuseks oli autogrammide jagamine, mille saamiseks ma üle tunni aja järjekorras seisin ja siis ca 10 inimest enne mind öeldi, et sorri, rohkem ei saa, aga võite lava ette seisma minna. Nimelt toimus autogrammisessioon amfiteatri laval, mis asub raja ääres – sõitjad kutsuti lavale ja siis fännid said nende eest läbi käia ja autogramme küsida. Päris kahju oli, et ise sellest nii napilt ilma jäin. Mõtlesin veel, et lasen Alonsol ja Massal kirjutada kaardile „To a lifelong fan“ ning siis kinkida see isale ja Siimule. Aga vähemasti sain mõne foto ja video sellest ning nägin mõlemad päris lähedalt ära – jess! Kuna tegemist oli niivõrd Mehhiko lähedal asuva etapiga ning kaks vormelisõitjat on sealt pärit ka, oli julgelt üle 50% külastajatest mehhiklased. Alonsol paluti hispaania keeles ka paar sõna öelda – kõik fännid hõiskasid rõõmust (ma kahjuks ei saanud aru).

 (selle torni tipus lauldi hümni pühapäeval)

 (Massa)

 (Vettel)

 (Massa ja Alonso)

 (Alonso räägib hispaania keeles)

Sellega oli laupäev rajal lõppenud, sõitsin bussiga linna ja külastasin järgmist mehhiko restorani. Maasika margariitad olid seal väga head, aga toit, mille valisin, muljet ei avaldanud. Sõin tamalesid, mis on maisikoore sisse mässitud maisipudrust kanalihatäidisega rullid. Olen neid varem ka söönud, eriti maitsvaid sain L.A.-s food touril, aga need Austini omad olid väga kuivad ja maitsetud. Siis hakkasin öömaja poole jalutama. Teele jäi FanFest ja hiljem Texase Kapitoolium, mis on väga uhke hoone ning õhtupimeduses eriti kaunis.

 (jõulutuledes lehtpuu)

 (jalgrattureid oli palju)

 Jeremyt sel õhtul kodus ei olnud, sest ta läks oma sõbraga teatrisse. Ta kutsus jälle mind ka, aga ma passisin. Järgmine päev kuulsin, et oli hea tükk olnud. Võtme jättis ta mulle mati alla – vanakool. Üldiselt vajusin igal õhtul kell pool 9 juba voodisse. Ma ei tea, mis mind nii ära väsitas.

Pühapäev. Race day! Vot siis oli alles rahvast. Kui ülejäänud päevadel arvasin, et ilmselt vormel-1 lõunas nii mall ei ole, kui kohalik NASCAR, siis pühapäev tõestas ilmselgelt vastupidist. Rahvast oli murdu ja tribüünid ning muruplatsid täis. Sel päeval oli mul väike eesti lipuke ka kaasas, mida raja ääres lehvitasin, lootuses, et äkki kaamerasilm märkab mind ja saan kodustele lehvitada. Aga ei märganud. Mis seal ikka. 

(tegin pildi suurest rõõmust, et novembrikuus saab lühikese seelikuga käia)

Enne sõitu lauldi hümni (esimene kord mul laivis Ameerika hümni kuulata) ja oli drivers parade, kus sõitjad erinevate vanade USA autodega rajal tiiru tegid ja pealtvaatajatele lehvitasid. 

 (Ferrari Enzo)

 (Vettel)

 (Hamilton)

 (Alonso)

 (Massa)

 (kahjuks sõitjat ei tuvasta, aga autol käib uks ägedalt lahti)

Start oli väga põnev, aga kohe tuli turvaauto rajale, sest üks mees sõitis välja ja katkestas (ma nägin tolmupilve ka, mis sellest tekkis). Kui varem ei saanud nii hästi arugi, kui valjud need autod on, siis kui nad kõik järjest sealt minu kurvist läbi sõitsid, hakkas kõrvade peale küll ning kuigi alguses mõtlesin, et kassas väljajagatud kõrvatroppe ma küll ei kasuta, sest naudin ikka täie raha eest, siis pärast paari ringi asendus nauding kannatusega ja pistsin ilusad oranžid tropid kõrva. Sõit oli hea. Lemmikud lõpetasid viiendal ja kaheteistkümnendal kohal. Eriti äge oli see, et Vettelil on viimastel etappidel saanud kombeks pärast võitu sõõrikuid teha (kummi põletada) ja seekord valis ta kohaks minu 11. kurvi! Jeeee – see tegi nii suurt rõõmu! Varemalt kuulutati, et pärast sõitu saab rajal kõndida ka. Selleks pidin pikalt kõndima ja loomulikult, kui õige väravani jõudsin, öeldi, et sorri, rohkem sisse ei lasta, aga siis üks mees mu kõrval ütles: „Oot-oot, ma kõndisin just 11. kurvist pika maa, selleks, et rajale saada ja nüüd te ei lasegi mind sisse?! Nii ikka ei saa.“ Ma naeratasin ka kenasti ja siis meid lastigi veel sisse. Õnneks. Nii tuus oli. Otsisin rehvitükke ka ja leidsingi 2 tükki. Ühe ilusa kivi võtsin ka kaasa. Tegin pilte, nägin poodiumi ja tiimiboksid ära, ühtlasi selgus, kui suur tõus kohe stardisirge lõpus on – on ikkagi asju, mida teleekraanilt ei näe. Siis hakkasin ära minema. Pitbull esines, aga mulle ta muusika kohe üldse ei meeldi ja lahkusin. Bussidesse saamiseks olid väga pikad järjekorrad, aga õnneks läks suht ruttu see seismine ja olingi jälle kesklinnas tagasi.

(Vetteli sõõrikud)

Kolmas mehhiko koht, mida külastasin, pakkus väga häid mohiitosid, toiduks tellisin fajitad. Seekordne roog oli taaskord väga maitsev. Fajita on grillitud liha (ma võtsin kana ja loomaliha) koos köögiviljadega, mida serveeritakse tortilla, guacamole, salsa ning hapukoorega. Mulle toodi lauale kuum taldrik liha ja köögiviljadega, teine taldrik tortilladega, kastmekausid ja kolmas taldrik, mis oli tühi. Ma polnud kunagi fajitasid söönud ja ei teadnud, et pean ise tortilla valmis keerama; siis ühtlasi mõistsin ka, milleks kolmas taldrik on ja tegin sellel omale maitsvad tortillad. Väga hea söök oli. Aitäh! Pärast jalutasin jälle linnapeal ja läksin Jeremy juurde tagasi.

(fajitad)

Esmaspäev oli mul Austinis viimane (seekord), lennuk väljus kell 3 päeval, Jeremy lubas mind autoga lennujaama viia. Hommikul kasutasin veel juhust ja läksin linnapeale. Plaanisin kesklinna minna, aga bussiga sõites tundus üks eespool asuv asum huvitavam ning läksin bussi pealt maha. Selgus, et tegu oli ülikoolilinnakuga – Austinis on üldse väga palju noori inimesi (nagu Tartus), enamus ilmselt siis üliõpilased. Jalutasin veidi ringi ja astusin mõnda poodi sisse. Hiiglasliku kaltsuka leidsin ka, kust soetasin kena punase kleidi. Tahtsin veel frozen yogurtit ka süüa, aga Yelp-is paljukiidetud koht oli suletud. 

 (tänavakunst)

(ülikoolikant)

Aeg oli tegelikult juba keskpäevas ja otsustasin järgmise bussiga Jeremy juurde sõita. Pakkisin seal kiirelt asjad ja asusimegi lennujaama poole teele. Tänasin teda külaslislahkuse eest ning ütlesin, et tulgu Eestisse. Lendasin jälle läbi Atlanta ja tagasi D.C.-sse jõudsin õhtul kell 9. Siin oli ka ilm päris soe, jalutasin metroojaamast koju ja meenutasin toredat reisi.

 (parklad)

 (linn D.C. lähedal)

 (lennukis olid nunnud salvakad)

Selle reisi üheks tulemiks oli ka see, et nüüd tahaks maikuu reisi juba lääneranniku asemel lõunaosariikidesse korraldada (Texas, Mississippi, Louisiana, Alabama, Georgia, Florida) – ikka päris Ameerika!

Järgmisel päeval naasesin oma kauni päevitusega tööle, kõik olid väga vaimustuses, et ma üldse üksi sellise reisi tundmatusse ette võtsin ning lisaks olid väga huvitatud, mida ma seal nägin ja kuulsin. Kolmapäeval siis tegingi neile ühe „lunch-and-learn’i“ vormeliteemadel – näitasin kaarti, pilte ja videosid; rääkisin huvitavaid lugusid. Steve’le meeldib ka mootorisport ning arutlesime temaga, kui võimas ikka, et vormelite mootorimahud vähenevad pidevalt (kunagise kolmeliitrise V10 asemel on nüüd 2,4l V8 ja järgmisest hooajast juba 1,6l V6 turbomootor), samas kiirused on pea samad – tõdesime, et autode keredisain ning aerodünaamika on ikka väga olulised ja ilmselgelt suure arengu läbi teinud. Tuli meelde, kuidas ma mingi aeg oma elust tahtsin ka inseneriks saada ja siis vormelitiimi tööle minna (no tegelt siiani natuke tahaks). Hetke parimaks võib siinkohal pidada Adrian Newey’t, kes on Red Bulli masinatesse oma imek(v)äe lisanud, sest need on viimastel aastatel olnud teistest ikka peajagu üle. Sel etapil tehti vormelis maailmarekord ka: Red Bulli tiimi mehaanikud vahetasid Mark Webberi autol neli rehvi 1.9 sekundiga (wattaa *?). Kuidas see võimalik on? Üks-kaks ja autol on juba kõik rehvid vahetatud ja sõidab ka. Ühesõnaga: AWESOME!

Oma järgmises blogipostituses kirjutan oma argipäevaelust ja toredatest töökaaslastest, sõpradest, tegemistest, et lugejad mõistaks, et ma ei tulnud siia (ainult) reisima, vaid olen ikka asjalik ka, teen huvitavat tööd ja õpin oma eriala paremini tundma.